horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Hetked unenäolinnuna

Inga ja Marko pool käin ma harva. Ma ei oska end parimagi tahtmise korral ette kujutada nende peenel bordoopunasel metalljalgsel diivanil istumas ja mõõduka aeglusega veini limpsimas. Millest üldse räägivad inimesed, kelle kuupalk ületab maagilise kahe tuhande euro piiri?

„Viimasel ajal näen ma igal ööl üht ja sama und,“ ütlen Ingale, kuigi tean, et ta ei viitsi mind täna eriti kuulata. Inga näol varitsevad halvasti magatud öö jäljed, ent sellegipoolest on ta jume veatu nagu tervisesportlasel.
„Olen hiigelsuur lind ja lendan taeva all,“ jätkan siiski. „Ma tunnen tiibades vihisevat tuult, tajun peadpööritavat kõrgust. Tõusen enneolematus rõõmujoovastuses ja vabanemistundes ülespoole, kuniks Maa mu all muutub tillukese golfipalli suuruseks. Kõik on unenäoliselt võrratu ja ekstaatline täpselt sinnamaani, mil taipan, et olen üksipäini miljardi hõõguva tähe keskel keset tumesinist pimedust ning täielikult unustanud, kuspool asub mu kodu. Selsamal hetkel, mil mõistan, et olen lootusetult eksinud, haarab mind laastav hirm ning ma ärkan üleni higisena.“
Inga kuulab, nätsutab sõrmede vahel salvrätikuuli, mõtted mujal.
„Jah, mõelda vaid, sa oled alati kõrgust kartnud,“ väidab ta lõpuks argisel häälel.

Miks alati tema ja mitte iial mina?
Ma tean Inga tujutuse põhjust ega ole isegi kuigivõrd löödud, et tal pole sedapuhku minu jaoks varuks mõnd turgutavat sõna, mis mu mõtted mujale juhiks. Nagu tal tavaliselt kombeks on.
„Veider, et unes ei mõtle ma oma kõrgusekartusele kunagi.“ Rüüpan sõõmu kanget tulikuuma kohvi ja kingin Ingale lepitava naeratuse.
Inga ei naerata vastu ja ma tean sedagi, miks. Nähtav paneb mu juurdlema, kas ka tema mind nõnda hästi tunneb nagu mina teda, aga eeldan, et ilmselt mitte. Muidu poleks ta mingil juhul nõnda muretu. Nii tingimusteta sõbralik minu vastu. Sest igal tingimusetusel on piir, ka tema omal. Keelatud maa, millele astumist on arukas vältida.
„Oli tore näha.“ Libistan näputäie münte taldrikuserva alla ja tõusen lauast. „Ilmselgelt olen sind täna juba piisavalt tüüdanud ja sul on kiire.“
„Mitte mainimisväärselt.“
Tegelikkuses pole Ingal kunagi kiire ja ometi jõuab ta kordades rohkem kui mina. Olgu selleks siis tantsutrennid, joogaklubi hingeshoidmine, prantsuse keele õpingud või oma ekstsentrilisele ämmale meele järele olla püüdmine. Kui keegi minu arvamust küsiks, siis selleks viimaseks ei viitsiks mina tema asemel eales vaevuda, aga paraku pole mina tema.
Kangutan kohviku välisukse lahti ja kõnnin trepist alla. Tänavale jõudnud, leiab jahe kevadtuul minus otsekohe tervitatava märklaua ning virutab mulle mõnuga peent liiva- ja tolmuprügi vastu vahtimist. Nühin silmi ja surun käed pahaselt taskutesse varjule. On just üks seesuguseid ilmasid, mida ma südamepõhjani vihkan. Kahtlemata on veel palju muudki, mis mulle meelepärast pole, ent mida ma siivsalt viisakusega rüütama olen õppinud. Seegi kuulub paratamatult ellujäämisoskuste hulka. „Kaarin, kuhu sa tormad?“ Enne kui arugi saan, kõnnib Inga mu kõrval, granaatõunapunased juuksed õlgadel lehvimas ja täpselt sama värvi kingad asfaldi kõval kattel kõpsumas.
„Ma pean tööle tagasi minema.“
„Mina ka, kahjuks.“
Tema väledus suuta kõigest mõne sekundi jooksul arve maksta, mantel käigu pealt selga ajada, sall hooletult ümber kaela kerida ja mulle välgukiirul järgneda, seejuures oma võluvusest grammigi kaotamata, teeb mu vahel suisa kadedaks. Isegi kui ma raatsiks enda sättimisele mõne vaevarikka tunni kulutada, oleks tulemus sellegipoolest ei midagi enamat kui keskpärane.
Kõnnime vaikides kõrvuti, meie ümber mühab suurlinn nagu tormakas hiiglane, kes eales ei maga, ning ma tunnen pisukest heameelepuhangut Inga läheduse üle. Ingasse ei saagi muudmoodi suhtuda. Inga meeldib kõigile, see on üks universumi lahendamatuid saladusi. Miks alati tema ja ei iial mina. Miks? Miks?
„Kuidas Markol läheb?“ küsin viimaks, aga mitte selleks, et me vahelt vaikust murda. Ma võin Inga kõrval tunde vaikida, end seepärast põrmugi räbalalt tundmata. Pealegi tahan ma tõesti teada, kuidas Markol läheb. Siiski hoidun seda targu liiga tihti küsimast. Tahan Markost teada kõike, kuulda tema isegi kõige tühisematest toimingutest, kasvõi sellest, kuidas ta mõtlikuna töölaua taga istub, kuidas endale teed kallab või habet ajab. Ent paraku pole Ingal kalduvust laskuda detailidesse, mis on tema jaoks tüütud ja ebavajalikud, ja nõnda hoian oma apla uudishimu vapralt vaos.
„Markol? Tavaliselt.“ Inga näoilme isegi ei muutu. Nii igapäevane, rutiinne ja üksluine tundub talle elu oma imelise mehe seltsis, et ta ei paista oskavatki seda väljendada mingi muu omadussõnaga kui „tavaline.“
Muidugi mõista ei kiirusta ma sel teemal ühtki etteheitvat märkust poetama. Vaatan, kuidas Inga trammile vupsab, mulle korraks sõbralikult viipab ning läinud ta ongi.
Leian end taas vintsutava tuule haardes, mis mind maadligi painutada üritab, ja mu pähe trügivad töömõtted, mis millegipärast masendavad. Pärast Inga lahkumist poeb mu hinge alati seletamatu üksildus.

Vastutahtmist õhulisse siidi
„Sa ikka tuled, eks?“ kordab Inga oma küsimust.
„Ma ei tea,“ venitan ja hoian telefoni kramplikult peos. Sisimas ei arva ma sellest peost suurt midagi. Tõtt-öelda suhtun mõningase reserveeritusega kõigesse, mis Ingas ülevoolava entusiasmi vallandab. Isegi, kui tegu on nende häärberis asetleidva kevadballiga.
Mõtleks. Lasen pilgul rännata üle oma kitsukese ja umbsevõitu kolmekümne viie ruutmeetri, kus retriivergi end ringi pöörama ei mahuks ja kujutlen, kui absurdne ja mõeldamatu oleks idee, kui ma enda üürikas midagi säärast korraldada kavatseks.
„Mul pole ühtki normaalset kleiti,“ tõrgun. „Põrgu päralt, mul pole üldse kleite! Ma näen kleidis välja nagu sardell kiles.“
Inga naerab. „Vaevalt küll. Küll sa midagi välja nuputad!“
Muidugi tuleb mul alla anda ja nuputada. Mõistagi kaltsukast ja paarikümne euro eest. Sardellist on asi õnneks kaugel, kuigi see asjaolu ei suuda välistada teatavat ebamugavust, kui seisan fakti ees, et olen sunnitud õhulisse siidi pugema, mis on mu naha vastas kilena külm ja ebamugav ning mille tuhmkollane värv anna edasi midagi mu olemusest.
Inga pool käin ma harva. Õigemini, Inga ja Marko pool. Ma ei oska end parimagi tahtmise korral ette kujutada nende peenel bordoopunasel metalljalgsel diivanil istumas ja mõõduka aeglusega veini limpsimas. Ilmselgelt ei turgata mulle pähe ei ainustki mõistlikku mõtet, mida nende kahega jagada, ilma end täielikult narriks tegemata. Millest üldse räägivad inimesed, kelle kuupalk ületab maagilise kahe tuhande euro piiri? Milliseid mõtteid jagavad omavahel inimesed, kellel on tavaks mitu korda aastas palmide all käia? Kaldun kahtlema, kas need ikka on supermarketite sooduspakkumised ja allahinnatud kaupade lett. No ja mis reisimisse puutub, siis ma ise eelistaks iga kell Inglismaad, ent mõistagi ei kiirusta keegi minult mu eelistusi järele uurima ja veel väiksem on võimalus, et ma eales sinna satun.
Marko. Marko on alati olnud meie vahel ja tema lähedus tundub mulle ühtaegu nii piinav kui päästev. Muidugi on see minu poolt kõigest mäng, milles ma pole tahtlikult olnud kuigi osav. Olen oma kaotusseisuga juba algusest peale leplikult päri püüdnud olla, söandamata nende kahe täiusliku olendi vahele trügida. Mu ainus rõõm on varjatud naudinguseguse kirega jälgida, kuidas Marko veiniklaasi huultele tõstab, sundimatult vesteldes inimeste vahel laveerib. Näen teda külalistele naeratamas, elavalt žestikuleerimas ja kordan mantrana üle paar mulle möödaminnes poetatud lauset.
„Kaarin, kena sind näha. Kuidas sul läheb? Kas pidu meeldib? Soovid veel veini?“

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas Saatus ja Saladused...

0 kommentaari Lisa kommentaar