horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Hullumaja väravad

Teadsin, et karsklast ei saa minust kunagi ega tahtnud anda kellelegi mingeid lubadusi. Ometi ei tahtnud ma muutuda nonde töntside meeste sarnaseks, kelle elus peale pudeli muid väärtusi polnudki.

Sel ööl istusin voodiserval lootose­asendis, kell pool viis hommikul, valgete seinte vahel, alustades uue teksti kirjutamist, teadmisega, et varsti läheb väljaski valgeks. Neid kahte – valgete seintega ruume ja päikseta, halli päevavalgust jälestan selles maailmas ilmselt kõige enam, kuid tol hetkel polnud mul neist pääsu. Ühel juhul oleks toodud mind siia nagunii tagasi ja seatud ilmselt ebainimlikesse tingimustesse; teisalt tähendaks see enesetappu, mis on maailma nõmedaim suremise ja enesepettuse meetod.
Hiljuti viibisin ööpaeva Saint-Vincent-De-Pauli kiirabiosakonnas, kuhu alkoholikoomas olin siniste vilkurite ja kõrvulukustavate sireenide saatel jõudnud. Seal oli vähemalt lõbus, sest minu hästipakitud asjades oli veel kümmekond purki õlut, mida igal võimalikul hetkel sisse kallasin – niipea, kui arst, õde või sanitaritädi mulle selja pöörasid. Lahkudes oli meeleolukalt võimas tunne neile ulatada tühjaks kaanitud õllepurkidega täidetud,, haigla sümboolikaga kilekott ja maja ees avada laia naeratuse saatel šampanjapudel, et veel kord 2014. aasta saabumist tähistada.

„See pole seksiklubi!“
Minu uues, täpsemalt järjekordses haiglas ei valmistanud mulle miski enam nalja. Nuputasin vaid ideid, kuidas kellegagi ühendust võtta, et ta siia – Pitié Salpêtrière ülikoolihaiglasse mulle külla tuleks, pisut raha annaks, et saaksin kohvikust klaasike veini osta või lähedalasuvast kauplusest haiglaruumidesse pudeli kaasa haarata. Ka tema, kui ta mu tõeline sõber juhtumisi peaks olema, võiks ju külastades ühe plasku põue pista.
Olin võimetu meenutama, kuidas haiglasse kuus päeva tagasi sattusin, sest eelmisel hilisõhtul, peale seda, kui olin tundide viisi hullanud ühes Pariisi menukas seksiklubis ning ohjeldamatult kokteile, õlut ja poppersit tarvitanud, otsustasin koduteel soetada paarkümmend õlut, paar punast veini ning kolm liitrist Martinit, mis kõik olid hommikuks tilgatumaks joodud. Loomulikult olin teinud seda uhkes üksinduses, lihtsalt voodis lamades või sellel istudes; inimestele, elule ja surmale mõteldes, kuni saabus viimane aperitiivipiisk ja aeg oli taaruda kolm korrust allapoole, et ehtprantslaslikult brasseries expressot ning croissante nautida. Ilmselt selle valiku tõttu ma takerdusingi, sest oleksin võinud vabalt kohvimasina enda toakeses sisse lülitada, kuid mulle pole kunagi piisanud vähesest – olgu selleks alkohol, naudinguid pakkuv elustiil või rahuldus mõnel muul viisil, mis ei tekita kellelegi teisele füüsilisi ega vaimseid kannatusi, ent pakuvad mulle emotsionaalset rahuldust, olgu selle väljenduseks säravvalge naeratus minu huulil või paduvihmana valatud pisarad väljamõeldud tumehalli taeva kohal, mida mu mõtted suudavad luua, et kirglikke võnkeid mu ellu tuua.
«Härra, sul on ju lisaks alkoholiprobleemile tõsised seksuaalsed häired. See pole seksklubi! Lõpeta see,» käratas mulle üha vihasemalt soliidses eas meesarst, kui Pitié Salpêtrière kiirabiosakonnas ei suutnud erektsiooni ohjeldada.
Pealelõunal lamasin juba uues voodis, nende rõvedate valgete seinte vahel. Mulle vaatas otsa alla pooleteist meetrine, keskealine, kitsehabeme ja pisikeste, ümmarguste prillidega, punnis silmadega tohter. Jõllitasin teda jultunult, mõtteis naerdes tema püstise nina ja ennasttäis oleku üle.
Vaikselt, peaaegu alandlikult hakkas ta minuga kõnelema, tundes huvi minu seksuaalelu, erinevate droogide ja alkoholi tarvitamise vastu. Mul polnud talle mitte midagi vastata. Nad teadsid nagunii, et olin enne haiglasse saabumist nuusutanud pisut kokaiini, rohkem seksdroogi poppers, nädalate viisi lakkamatult joonud, seksklubisid ja -parke külastanud ning viimase kolme kuu jooksul seitse korda haiglas viibinud, neist viiel alkoholikooma tõttu.

Peielaud ja häll
Soovisin vaid uinuda, puhata, temast vabaneda. Seetõttu nõustusin, et olen mõned päevad haiglas, kuigi ma isegi ei aimanud, millises hospidalis viibin, ent soovisin usaldada inimesi ja minu uue kodumaa riiklikku ja ühiskondlikku süsteemi, sest mitte kunagi varem polnud Prantsusmaa minu ootusi-lootusi petnud, mulle haiget teinud, valu, piinasi ega kannatusi tekitanud.
Lõõgastuda ning magada rahus ja vaikuses oli minu unelmaks, ent silmi avades purunes see unistus kildudeks, sest minu ees seisis musta riietatud noor naisterahvas, kelle nägu oli nii hägune, et ma ei suutnud eristada tema näokuju ülejäänud kehast. Tunnetasin, et ta lihtsalt vaatas mind, vaikides, justkui tumm või hullumeelne ning tema käed toetusid lauale. Sattusin paanikasse. Püüdsin eemale tõugata palatiruumi seinast seinani ulatuvat mõne meetrist, pikka, valge laudlinaga kaetud peielauda, millel ohtralt musti lilleõisi.
«Võimatu! See ei saa olla võimalik! Ma olen haiglas, ma tean seda! Miks on mu voodi kõrvale toodud see laud?! Mis siin toimub?» küsisin sosinal iseendalt.
Hirmust halvatuna ei julgenud otsida abipalumiseks häirenuppu, vaid üritasin taas kord lauda endast eemale lükata, kuid see ei liikunud paigast, kuni ühel hetkel oli lihtsalt kadunud. Minu voodijalutsis asus nüüd helepruun beebivoodi ja väike kandiline söögilaud, kuid ka need haihtusid, asendudes mustast sametist diivaniga, millel lamas islamiusku naisterahvas, täpselt sama mustriga burka seljas, nagu oli olnud pika laua lauakate. Ta naeratas, lihtsalt naeris ja ma püüdsin hüüda, kuid olin võimetu häälitsema, üksnes korisesin jõuetult: «Mine ära! Palun! Mine ära! Jäta mind rahule! Mine ära, palun!»
Ta ei teinud seda. Ta naeratas edasi. Sulgesin hirmupisarais silmad, ent avasin need taas veendumaks, et olen tõepoolest hospitaliseeritud ning kõik kogetu oli vaid halb unenägu, kuid see ei lõppenud. Nüüd vaatas mulle vastu väga lühikest kasvu, rohelises kitlis, vana, kortsus näoga naine, sõnades: «Rahune, siin ei ole mitte kedagi! Vaata sinna! Vaata!»
Pöörasin pead. Kõndimata ruumis ringi, oli vana daam muutnud oma asukohta, seistes teisel pool voodit. Minu imestusest suured silmad tardusid, kui krimpsus näoga, sooja olekuga proua eemaldas pruuni teki tühja lapsehälli kohalt ning lausus: «Näed, siin ei ole mitte kedagi! Adopteerimine ei ole nii lihtne.»
Värisesin ja nutsin. Istusin voodil, hingasin sügavalt sisse ja välja, teades, et äsja läbielatu polnud reaalsus, kuid see ei olnud ka unenägu. Hallutsinatsioon oli mind sedavõrd kohutanud, et tõusin voodist, sulgedes viimsedki ribikardinast paistvad valguskiired, jäädes ootama peagi koitvat hommikut, mil saabusid reaalsed inimesed, et võtta vereproove, mõõta temperatuuri, vererõhku, kuulata südametukseid ja minu öiseid üleelamisi; pakkuda traditsioonilise prantsuse hommikusöögina saia, võid, marmelaadi ja musta kohvi ning loomulikult väikest, helesinist, kümne milligrammist tabletikest nimega vaalium.

Raivo Kaer
Autori eneseksjäämise lugu ilmub maikuus raamatuna „Varjatud elu“.

Jätkub ajakirjas Saatus ja Saladused...

0 kommentaari Lisa kommentaar