horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kolmapäev Täistolmu tänaval

"Lollakas!" ütles väike plikatirts naabripoisile, sest too muidu nii tragi ja paigalpüsimatu viguriga vänt ei oska tema juuresolekul muud teha kui maha vaadates näpuga ninasõõrmeid üle lugeda. Kui imetore ja nii arm...

Tüdrukuke ei julge kaugemale mitte mõeldagi. "Appikene, mis see on!? No mis minuga nüüd juhtub?" ahastab ta senitundmatu magusa ängi lõhna tundes. Miks küll naabripoiss teda nähes alati avastab enesele nina näkku kasvanud olevat? Ja kas kõnniteel vedeleb aina midagi kallist ning ilusat, mida tema ei näe?
Pisike naisehakatis annaks kõik oma viie aasta jooksul tahatuppa kapikesse kogunenud armsad asjad ära, ei tea isegi kuhu ja kellele, kui vaid poiss vastaks talle midagigi. Kas või "lollakas".

Tolmuhallis argipäevas
Väikese linnakese veel väiksema aguli puust majakökside vahel kulgesid linnaisade­ ja -emade arvates vaid õige pisut tolmused tänavad. Jahutaoline kollakashall ollus kõnniteedel ja vähestele siia eksida söandavatele autodele ette nähtud kitsukese tänava keskosas pakkus palju lustimisrõõmu lastele tolmusõja pidamises, kuid tekitas masendust ning tuska Päris­ inimestes, kelle maitsekalt vanamoodsad riided ning enne kodust lahkudes alati pestud-­vahatatud-­poleeritud autoke­sed muutusid siit äärelinnast tsentrumisse jõudes lihtsalt halliks.
"Hall argipäev," vangutas kõnniteele maja ette taritud igivanal pargipingil sentimeetrisel tolmukihil kükitav mutike pead. "Hall argipäev," urises mutikesest mööda loivav koeramõõtu hall kõuts Zorro. Ühtede mäletamist mööda olla too kassiisand nooremas eas olnud sinakasmust iludus, valged sokid käppade otsas ning kiiskavalt valge manisk laia rinnaesist ehtimas. Teiste väitel oli Zorro alati olnud tavaline hoovitriibuline, kes kassipreilide seas läbilöögivõime suurendamiseks oma hiilgeaegade jalustrabavast väljanägemisest ise jutu liikvele lasknud.
Ses varasuviseses päikest täis paradiisis lennutas ühtäkki tuulest tiivustust saanud kahemeetrine tolmusammas isegi nälginud majaämbliku taeva poole üles ja tänavaääri palistavates hekkides elutsevad varblased säutsusid kokkulepitult kordamööda – kui ühe hekipoole omad lärmitsesid, siis teise poole omad köhisid ning vastupidi. Ja täna oli juhuslikult Kolmapäev.
Täistolmu tänavale, kuhu mahtusid siinsete olude sunnil korraga ära vaid kaks peenemapihalisemat kohalikku elanikku ning nende vahele alamõõduline neljarattaline, keeras Prügiauto. Nii aeglaselt-­aeglaselt kui madalaim käik seda vaid võimaldas, roomas Prügi Paul, nagu tolle tänava rahvas teda kutsus, oma masinakolakaga piki tänavat edasi ja korjas majade eest ning vahelt halliseguse tolmujahu seest üles kõik, mis prügikasti meenutas ning tühjendas nullilähedaseks muutunud nähtavuse juures mälu järgi tagaluugist sisse. Muist sisse, muist tagasi kõnniteele, kustkohast elanikud prahi uuesti üles noppisid ja prügikasti uut kolmapäeva ootama suskasid. Prügi taaskasutus, tavatseti selle kohta öelda.
Poisile ja plikale tähendas Prügi Pauli nende armsale kodutänavale ilmumine mõistlikku soovitust korraks tuppa minna.

Sinisel põrandal
"Tule sisse!" Plikatirts võttis poisil näpust kinni. Rohkemat ta ei söandanud, ei julgenud. Ikkagi esimene kord poissi puudutada ning hing jäi sellestki õrnast käesirutusest kinni. Poisski oli kohmetusest kange, turvaline ninanokkimine oli sootuks meelest läinud ja tüdruku puudutus lõi sooja lainena üle pisikese meesinimese, halvates liikumisvõime viimasegi raasu.
"Issand, mis ma sinuga teen," sosistas tirtsuke pead vangutades. Just nõnda talitas ema isaga, kui arvas, et muu enam ei aita.
Võlusõnade toimimise usust julgust saanuna tiris tüdruk poisi söakalt üle läve keskpäevapäikesest ujuvasse avarasse kööki. Tolm sillerdas kuldses valguses ja energiline toakärbes tekitas sellest läbi plöristades pisikesi keeriseid. Siniseks värvitud põrandal seisid teineteise vastas kaks inimesehakatist kui inglikesed taevas ning Keegi kuskil üleval või hoopis all või sootuks neis enestes maalis hetke alatiseks kahe väikese inimese mällu.
Poiss jälgis tolmutähekeste seas vigurlendu etendavat kärbest ja pööras oma tumepruunid, peaaegu mustad silmad kogemata, jah tõesti kogemata tirtsu omadega vastakuti. Ja sealt, kahest rohekaspruunist silmanööbist peegeldus vastu igas mõttes sassis peaga mehehakatis.
"Lollakas!" tuli üle poisi huulte, vaikselt-vaikselt.

Margus B mõlgutuse edastas
Mari Malne

0 kommentaari Lisa kommentaar