horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Martsipanist südamed

Elu muutub ja muutuvad meie suhted. Kuid rahulolu iseendaga muudab ka suhted rahulikumaks.

Sel hommikul ärkasin ma üles kerge võpatusega. Uni oli viinud mind vanadesse mälestustesse ja sealt tagasitulek võttis tüki aega. Olin näinud väga selgelt unenäos oma ammust sõbrannat ja tema kodu. Head kaaslast kooliajast ja paika, kus me lastena tihti koos mängisime.
Meil oli olnud palju toredaid mänge, kuid nende sekka sattus selliseidki hetki, kus sõbranna ühtäkki hakkas meeletult tujutsema - ta tõmbus endasse, ronis oma tuppa oma laua taha ja keeldus sõpradega, kes olime talle külla tulnud, üldse suhtlemast.
Siis, lapsena, ei saanud ma sellest aru. Et miks nii. Et kas me oleme siis kaaslastega midagi väga valesti teinud. Oli kordi, kus läksime ära tema poolt, läksime ära koju. Sest kaua sa tujutseva sõbraga ikka mängujuttu proovid puhuda, kui ta üldse keeldub rääkimast. Kuid täna olnule tagasi vaadates mõistan, et selline käitumine tuli keerulistest peresuhetest, mis selles kodus valitsesid.
Kui tol hommikul unenäost ärkasin, olingi taas näinud sellesama sõbranna kodus valitsenud suhteid. Ema ja isa. Tema vanemaid. Isa oli unenäos olnud selline huvitav, omamoodi ja lahe tegelane, ema aga karm ja isa suhtes kritiseeriv. Ema seadis isale oma sõnade ja tujudega kitendavaid piiranguid, kritiseeris tema tegevust.
Isa aga oli selline mõnusa jutuga muhe mees, kes aeg-ajalt meid sõbrannaga trenni ja tagasi sõidutas. Temaga oli tore juttu ajada.
Esoteerilises filosoofias öeldakse, et naine on mehest seitse korda hingeliselt tugevam. Väge on naisele antud justkui rohkem. Just kodusel pinnal, kus mehe hingeline pool on nõrgem, kasutavad naised oma väge risti vastupidi sellele, mis võiks olla - selle asemel, et meest hingeliselt mõista, võtavad juhtohjad enda kätte.

Tagurpidi perekond?
Seda, et ka mina mehi muuta tahan, adusin juba ammu, oma suhte algu­ses Sandriga. Märkasin endas pidevat rahulolematust meespartneri suhtes. Kas ma siis vähe aasisin Sandrit. Ikka mõttes võtsin ta kallal. Et küll ta on selline ja selline, aga mitte selline, nagu mina tahaks. Riietama ma teda oma maitse järgi ei hakanud, kuid samas tema riidevalik jäi küll pinnuna aeg-ajalt ette. Oleks ju tahtnud, et ta rohkem seksikamalt riides käiks, mitte nii tavaliselt ja mugavalt, nagu talle meeldis.
Mis see muud on kui tahtmine teist muuta. Et tahad, et teine oleks teistsugune, aga iseennast ei näe. Samas teist muuta ju ei saa. Sander jäi ikka Sandriks. Oma riidevaliku, sõpradega hilisõhtuni autode remontimiste ja kõige muuga.
Tegelikult kestis rahulolematus meestega suures skaalas seni, kuni sain õppetunni haiguse näol. Mul tekkis tõsine nahaprobleem - nahk ketendas, sügeles, ja ükski arstide soovitatud asjandus ei toonud leevendust. See oli küll juba aastaid tagasi, kuid tänaseni on meeles, kuidas ma hommikuti lihtsalt nutsin, sest nahk ajas kratsima ka öösiti, ajas lihtsalt une pealt mind üles. See kestis seni, kuni ma ühel päeval otsustasin, et midagi on minus endas valesti, kui mul on selline haigus, mis nii suure õppetunnina tuleb.
Olin kuulnud haigusest kui õppetunnist oma sõbrannalt, kes käis palju sensitiivide juures oma probleemidele lahendusi otsimas. Tema mulle rääkiski, et haigused ja probleemid õpetavad meid armastama iseennast läbi õppetundide, mida on meil vaja lahendada.
Sõbranna soovitas minna abi otsima ühe sensitiivi juurde. Eks uurisin natuke enne erinevate sensitiivide taustasid, kuid mulle tundus, et see sensitiiv, keda sõbranna soovitas, sobibki kõige rohkem. Esiteks - ta oli naine (tundus, nagu võiksin terviseprobleemis usaldada rohkem naist). Ja ta oli eakam naine - mulle tunduvad alati eakamad inimesed elutargemad.
Kui ütlesin Sandrile, et lähen nüüd sensitiivi juurde abi otsima, naeris ta esimese hooga jutti paar minutit. Keeras siis oma televiisori vaiksemaks ja vaatas mulle otsa, sõnades: "Mine jah, ehk keerab ta su peas midagi ringi sedamoodi, et sa ei taha enam minuga tagurpidi perekonda mängida."
Ohoo - see oli midagi uut! Tagurpidi perekond? Mis see veel on.
"Kas võiksid mulle palun selgitada, mis asi see tagurpidi perekond on, mida me mängime?" uudistasin.
"Eks see on seesama, et sa ju tahad mind juhtida ja muuta. Mulle aga meeldib olla see, kes ma olen. Õige mees ennast muuta ei lase. Kas sa ei taha mind siis tagurpidi, enda moodi keerata? Kas pole nii?" Sander ei süüdistanud mind, vaid lihtsalt küsis.

Teiste jaoks elamine
Meie vaidlused kippusid alati kergelt filosoofilisteks. Omamoodi pakkus see mulle naudingut, kuid enamasti, kui Sander oma sõnademängu tõsisemalt võtma hakkas, jäin ma ikka kokutama. Jäin talle alla. See ajas mind vahel kergelt närvi.
Tundsin seda ka nüüd. Et lähen närvi. Jälle ta heidab mulle ette mingeid asju.
"Ma ei taha sind muuta! Mine ja lase oma sõpradega garaaže mööda ringi nii palju kui süda ihkab!"
Mind ajas lihtsalt kohutavalt närvi see, kui ta õhtuti hilja peale jäi, sest tema suureks hobiks oli käia abiks sõprade autosid remontimas. Raha ta selle eest ei küsinud, kuid tööd tegi mitme mehe eest. Ja teadsin, et Sander teeb head tööd. Miks muidu üks ja teine sõber jälle helistas, kui ta autol miskit vussis oli. Mis sest, et ta ise suur ülemus tööl oli, ikka tahtis ta vabal ajal poisikeseks muutuda ja sõprade tümpsuvaid bemmareid tuunimas käia.
Aga taas! Muidugi oli Sandril õigus - muidugi ma ju tahtsin teda muuta!
Rahulolematus minu sees, teise jaoks elamine - see tekitab sügavat frustratsiooni. Ja ennast märkamata, ikka ja jälle teist nähes, hakkadki teises otsima iseennast. Hakkad väljastpoolt otsima rahulolu. Kuid teine inimene ei saa anda rahulolu iseendaga. See on vaja leida üles iseenda seest.
Peale vaidlust Sandriga olin seda kindlam, et lähen sensitiivi juurde, keda sõbranna oli soovitanud. Ehk hakkab midagi muutuma. Veel parema tervise poole.
Huvitav, et tundsin end Tatjana juures kohe väga koduselt. Tatjana avas mulle oma koduukse ja tema vastuvõtutuba mõjus müstiliselt. Kuid väga koduselt. Alguses oli väike võõristav tunne, et oh, mis kristallkuul ja kivikesed ja maagilised seinamaalid ja mandalad. Kuid tema olekus ja sõnades oli selline rahu, lihtsalt rahu, et minu seljast kukkus nagu mingi koorem maha. Tundsin seda selgelt.
Istusime ja rääkisime. Päris pikalt. Mina rääkisin, ja tema küsis.
Ta vaatas mulle oma elutarkade, rahulike silmadega otsa ja minusse hakkas voolama teadmine ja ma tundsin rahu. Eks ma natuke põiklesin ka vastu. Ta rääkis, et on vaja ka endale andestada. Mida mul on vaja endale andestada, mõtlesin. Tundsin, et mu mõistus keeldub seda tegemast. Et teised ju teevad valesti, Sander ju teeb valesti, mitte mina.
Aga siis, kui Tatjana mulle käed peale pani ja mu energiakanalitega tööd tegi, tundus see väga mõnus ja põnev. Tundsin, kuidas ma hakkasingi andestama, endale, Sandrile, sellele virrvarrile meie vahel jne - iga rakukesega, tundsin, et tahan nutta. Kurbusest ja õnnest. Tajusin, et ma olin kogu elu asjata iseennast ja teisi süüdistanud. Et need negatiivsed tunded ja mõtted Sandri suhtes on üksnes mu enda kibestumine, sest ma ei leia seda õnne, mida olin otsinud teises inimeses, kuigi meie vahel oli ju kõik justkui hästi.
"Ja ei leiagi," ütles Tatjana, justkui lugedes mu mõtteid. "Ei leia õnne teisest. Sest oled sidunud oma õnne välisega, teiste inimestega. Aga õnn elab sinu enda sees."

Marie Indra

Jätkub ajakirjas Saatus ja Saladused...

 

0 kommentaari Lisa kommentaar