horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Meie pöörane laulatus

Minu lugu peaks purustama kaks müüti. Esiteks selle, et pulmapäeva ended näitavad, milline saab olema abielu ning teiseks selle, et naiste vahel ­polevat puhas ja aus sõprus võimalik, räägib Rita.

Rita ja Karol on olnud abielus juba neliteist aastat ning nende peres kasvavad toredad poeg ja tütar. Küllap oskaks see paar huvitavalt rääkida ka suhete kestvuse hoidmisest, kuid see lugu räägib nende abielu tormilisest ja üpris segasest algusest.
„Poleks olnud mu sõbratari Kaarinat, oleks vist pulmad ära jäänud,“ ütleb Rita ning alustab lugu hoopis sõbratari tutvustamisest.
„Oleme Kaarinaga olnud koolieast peale nagu sukk ja saabas, ikka ja alati koos. Ülikool viis meid lahku, aga seda vaid geograafiliselt. Mina õppisin Tartus ajalugu, Kaarina astus Tallinnas lavakasse, jättis selle pooleli ning õppis seejärel hoopis ärijuhtimist. Kui ta abiellus ja tütre sai, oli tal minu jaoks tavalisest vähem aega, aga päris võõraiks me õnneks ei jäänud.“
Kui Rita kohtas Karolit ning nende suhe kiiresti väga tõsiseks muutus, oli just Kaarina see, kellelt Rita nõu käis küsimas.
„Karol on pärit väga tõsiste traditsioonidega suguvõsast. Kõik see kombetalituste ja suhete värk tüütas teda ja tegi talle haiget, ilmselt seepärast mina talle kohe meeldima hakkasingi – ma olen küllalt vabameelne ega viitsi end igasuguste konventsionaalsuste ja klounaadidega vaevata,“ muigab Rita. „Ainult et kui Karol armus, tahtis ta mind kohe oma suguvõsale tutvustada, mis siis, et ta enne sellesama „võsa“ eest ummisjalu põgenenud oli. Ja „võsaga“ lävimise eelduseks oli loomulikult abielu koos kõigega, mis selle juurde käib – vahukooretordikleidist vahukooretordi endani.“

Vaikne ja naeratav pruut
Rita jaoks oli seda kõike natuke palju, natuke liiga kiirelt ja üleüldse natuke nagu valesti. Karolisse aga oli ta täiesti ausalt armunud ega kahelnud kordagi ei selles, et see mees talle hästi sobib ega ka selles, et koos võiks lapsevanematekski saada.
„Aga abielu ja pulmad... No ma ei tea,“ ohkab naine nüüdki. „Püüdsin mehega rääkida, aga tema oli eneses täiesti kindel. Ja minus tekitas see hirmu – kui me oleme üpris olulises küsimuses radikaalselt erimeelt, siis kas me ikka tegelikult sobime? Karol natuke kõhkles, siis aga seletas mulle, et küsimus on ka selles, et ta on mitme väga jõuka sugulase nn pärija nr 1, aga seda ainult juhul, kui ta ikka „korralikku elu“ elab.“
Rita pole mingi raha-ahne mõrd, kuid õhus olevad summad panid ka tema mõtlema. „Lahendasin selle asja enese jaoks nii, et kui ma olen Karoliga nii või naa valmis koos olema, kõlbab ta mulle ometigi märksa rikkamana ka. Ehkki me mõlemad töötasime siis ja töötame nüüdki üsna headel positsioonidel ning ma olin üsna kindel, et elame hästi ka ilma igasuguse kõrvalise majandusliku abita. Kui aga Karolile on suguvõsa tähtis ja suguvõsale on pulmad tähtsad ja minule on Karol tähtis, siis mis siin ikka pikalt mõelda ja põdeda.“
Rita katsetas oma mõttekäiku ka Kaarina peal ning sõbratar kiitis tema mõtted täiega heaks. Julgustas pulmadegi suhtes, et neil Reinuga olid ka suured suguvõsapulmad ja kokkuvõttes oli tegu meeleoluka ja vahva üritusega.
„Noh, ja nii ma siis ütlesingi Karolile jah ja hakkasin end võõrasse maailma sisse sööma. Õnneks polnud mul teha muud kui oma kleidi, kimbu ja soengu peale mõelda, sest peiu suguvõsas tundub olevat traditsiooniekspertide armee, kes kogu organiseerimise õnnelikult oma peale võtsid. Andsin siis armsale mehele musi ja lubasin õigel päeval kohal ja ilus olla. Oleks ma teadnud...“ ohkab Rita ja hakkab siis naerma.
Peatsete pulmade aeg, koht ja paik pandi suguvõsas kiiresti paika. Pruut näidati sugulastele ette ning kuna Rita oli otsustanud „rollis püsida“, oli ta peamiselt vait ja naeratas.
„See oli õige strateegia,“ meenutab ta nüüd. „Meeldisin nii naistele kui ka meestele, ehkki ma ise ei saa küll aru, miks peaks kellelegi meeldima noor naine, kes suud lahti ei tee. Sellise puhul mõtleksin mina kohe, et mis tal varjata on. Ja minul ju oligi – leppimist Karoli üsna majanduslike plaanide ning suguvõsa traditsioonidega.“
Rita kutsus Kaarina seltsi ning marssis sisse esimesse kallisse ja kaunisse salongi. „Tehke selline nagu mulle sobib,“ tellis ta. Näitsikud said teada, et neil on täpselt ühesuurune rinna- ja vööümbermõõt ning sõlmisid kihlveokokkuleppe viimast nelja sentimeetri jagu vähendada.

Lapsed, see on hädaolukord!
Lõpuks oli kõik valmis. Eesti ühes vanemas kirikus mängis kaunis muusika, pingiread olid täis sugulasi ja sõpru ning Rita pidi peeglisse vaadates tunnistama, et ta on tõeliselt imeilus pruut.
Kiriku käärkambris ootasid tähtsat hetke koos temaga tema isa ja lahutamatu Kaarina.
„Uskuge, kallid, ma olen tõepoolest valmis altari ette astuma...“ ütles Rita ning tegi peegli ees tantsiskleva täispöörde.
...Hetk hiljem läbistas ta pahkluud terav valusööst. Pruut oli kontstel astunud saatusliku valesammu ning olukorra tõsidusest andis märku ka sekunditega paistesse löönud jalg.
Abiotsivalt vaatas ta isa ja Kaarina otsa. „Ai, valus on,“ sosistas ta vaikselt ning katse püsti tõusta pani ta sosistama üht pühade seinte vahele äärmiselt sobimatut sõna.
„Ma viin su süles kohale,“ ütles isa.
Nüüd Rita taipas. Aega ei ole üldse, ta peaks kohe-kohe isa käevangus – või siis süles – või kukil? –, rahva ette jõudma.
Rita vaatas isa. Lüheldane ja väikese õllekõhuga Meelis oli tema jaoks kogu elu olnud parim lapsevanem üldse. Ainult et ajalehest või supipotist raskemat asja polnud mees pärast infarkti tõstnud...
„Mõeldamatu,“ ütles Rita vaikselt.
Ja siis ta taipas. „Kaarina, aita sina,“ ütles ta kindlalt. „Võta mu kleit ja kingad ja isa ja minge. Tõmba loor näo ette.“
„Lõpeta ära,“ muutus Kaarina kaameks.
Kuid Meeliski oli tütre poolt. „Lapsed, see on hädaolukord,“ ütles ta kähedalt. „Kiiresti, plikad!“
Plikad olid kiired. Ning täpselt õige muusika õigel taktil astusid kiriku vahekäiku väärikas isa, sammud põrandal kõmisemas, ning imekaunis pruut, kleidisaba elegantselt järel sahisemas.
Rita istus kitsasse tugitooli, tõstis valusa jala üle käetoe ning vajus vaiksesse valusasse hämarolekusse. „Huvitav, mis edasi saab?“ mõtles ta.

Helen Mandel

Jätkub ajakirjas Saatus & Saladused...

0 kommentaari Lisa kommentaar