horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Minu kallis elumängur

Armastus tähendab vahel ka jäädvustamist... Seepärast otsustasin kirja panna oma abikaasa loo.

Franco sündis Sitsiilias 12-ndal maikuu päeval 1942.a. Tema ema läks Sitsiiliasse sünnitama selletõttu, et perekond elas Itaalia poolt koloniseeritud Liibüas koos kahe tütrekesega ja emale tundus, et ohutum on sünnitada oma õe juures väikeses Gioiosa Marea kalurikülas, Messina provintsis.

Vaene lapsepõlv ja ­põgenikelaager
Kuna isa selle sünnituse juures ei olnud, siis imelikul kombel ei võtnud ta oma esimest poega kunagi päri­selt omaks. Kui Franco sai kolme-aastaseks, läks ema oma lastega Liibüasse abikaasa juurde tagasi ja viie aasta möödudes sünnitas veel ühe poja, kellest sai isa lemmiklaps. Nende kolme aasta jooksul, mil isa oli üksi Liibüas, müüs ta kogu oma pere majakraami maha, selleks et päästa oma vend kaardimängu võlgade eest vangi minemast. Järele ei jäänud ei voodilinu, käterätte ega lauanõusid. Ema, oma kolme lapsega, pidi alustama kodu sisseseadmist nullist.
Elati Liibüa pealinnas Tripolis ja kuna seal oli olemas ka Itaalia kool, läksid tütred kooli, kus õppetöö käis itaalia keeles. Õde Lucia oli Francost vanem 4 aastat ja Amelia 3 aastat. Kui poiss sai kooliealiseks, pandi ta samasse kooli koos õdedega, kus õppis kuni kuuenda klassini. Kuna Mussolini oli sõja kaotanud ja pere oli nö. näljas ning paljas, pöörduti tagasi Itaaliasse.
Itaalias polnud sõjajärgselt majanduslik olukord samuti märkimisväärselt parem ning nad suunati oma kodumaal elama Laterina põgenikelaagrisse Arezzo provintsis Toscana maakonnas. Isa töötas elektriliinide insenerina ja tegi ka kaevude kaevamise ning muid tehnilisi töid, ema oli kodune, kuid teenis pisut lisaraha õmblustöödega.
Laagris elati veidi rohkem kui üks aasta. Magada tuli põhuga täidetud kottide peal ja teistest perekondadest eraldasid neid barakkides „vaheseinteks“ ülesriputatud tekid. Kahjuks juhtus just see talv olema väga karm ja lapsed nägid oma elus esimest korda lund ning külmetasid nagu kärnased koerad täiesti ebainimlikul kombel. Riik jagas pisikest toimetulekuraha ja riideid, kuid need polnud talveriided. Lõpuks eraldas riik neile kolmetoalise, kuid pisikeste tubadega korteri Livornos, kus Franco elas kuni sõjaväkke minekuni.
Sõjaväeteenistus kestis kolm aastat ja väeüksus asus Vigevano asula lähistel Pavia provintsis Lombardia maakonnas. Tegemist oli bersaglieride sõjaväeosaga ehk rünnakrühmlastega.
Algusaastal Franco vihkas sõjaväes absoluutselt kõike: vastiku maitsega toitu, ülbeid ülemusi, 50mehelisi magalaid ja muid raskeid elamistingimusi. Igal öösel haudus ta põgenemisplaane, mida aga ellu viia ei õnnestunud. Kui ta sai aga seersandiks muutus olukord tunduvalt paremaks. Peale kolmeaastast teenistust tuli ta sõjaväest tulema ja, mõeldes veel praegu nendele ennasttäis harimatutele ülemustele, tulevat tal oksemaitse suhu. Peale sõjaväge isa ei võimaldanud pojale edasiõppimist ja noormees läks tööle. Kõigepealt tegeles ta jäätisekohvikute varustamisega nn. esmase toorainega ja seejärel juuksuritöökodadele vajalike materjalide müümisega. Selle tööga seoses sõitis ta läbi terve Itaalia. Töö kõrvalt siiski käis raamatupidamise kursustel ja püüdis ennast igati harida. Kuna Franco oli erakordselt ilusa välimusega mees, siis kuni 28nda eluaastani kulus aeg peamiselt naisi taga ajades.

Abielu esimese ettejuhtunuga
Ühe kurvalt lõppenud armuloo tagajärjel otsustas ta südamevalu vaigistamiseks abielluda esimese ettejuhtuva kaunitariga. Aga see oli suur viga, sest naine oli usklik, kitsa silmaringiga, koduse eluviisiga ja traditsioonilise ning konservatiivse ellusuhtumisega. Ametilt oli naine õmbleja.
Kuna naine hoidis kümne küünega kinni oma harjunud eluviisidest ja elukohast, siis asus värske abielumees elama oma abikaasa kodulinna Pisasse ja sai töökoha postkontorisse. Peagi sündis perre tütar, kelle kasvatuslikud küsimused otsustas naine, sest karune mees ei sobivat õrna naishinge suunajaks. Tütar pandi kooliealiseks saades nunnade kooli ning temast kasvas piiratud silmaringiga, frigiidne ning üksik naine, kes jäi oma vanemate juurde elama kuni 40nda eluaastani.
Franco jätkas töötamist postkontoris, algul tavalise arveametnikuna ja hiljem direktorina. Oma töökohast leidis ta kena armukese, ning elas ligi kolmkümmend aastat kaksikelu.
Pensionile jäädes ei saanud ta salakallimaga enam kohtuda ning kavatses oma abielu lahutada, hoolimata sellest, et Itaalias on see väga raske ning mees jääb kohtuotsusega kodust ilma. Olles valmis oma plaanist abikaasale rääkima, avas naine oma suu esimesena ja teatas, et tal on avastatud vähk.
Franco mõtles asja üle järele ja otsustas ennast pühendada naise eest hoolitsemisele. Tema kaalutlus kõlas nii: „kui mina oleksin haigestunud, siis olen kindel, et abikaasa oleks minu eest hoolitsenud“. Lisaks vähkkasvajale haigestus naine ka Parkinsoni tõppe. Võitlus haigustega kestis 8 aastat ja naine suri 69 aasta vanuselt.

Lesk otsib õnne
Selleks hetkeks oli ka Franco tervis täielikult läbi. Tal olid tekkinud südame rütmihäired ning kõrgvererõhutõbi. Koheselt peale abikaasa matuseid hakkas Franco skype vahendusel otsima endale uut elukaaslast.
Itaalia naiste suure asjatundjana, välistas ta nad koheselt. Kahe nädala jooksul suutis ta leida ühe kandidaadi Bulgaariast, teise Lätist ja kolmanda Eestist. Kuna oskasin itaalia keelt, siis jäi valik minu peale pidama, sest tema inglise keel oli nõrguke ja sellele nõrgale jääle ta ei julgenud suhet rajama hakata.
Franco ostis kohe lennupileti ja broneeris hotelli Riias, kuhu sõitsin oma autoga. Skeem võis olla ka selline, et kui mina osutun mittesobivaks, siis tuleks veel kõne alla kohalik lätlanna. Õnneks osutusin ma väga meeldivaks inimeseks... ning Franco tuli uuele kohtamisele juba Tallinna.
Seejärel käisime Niiluse-reisil, puhkasime koos Tirreenias ja oligi kätte jõudnud aeg teha tütrele teatavaks, et majja tuleb uus naine. Tütar sõnas seepeale: „Arvasin, et sa oled targem ja oskad hinnata vabadust,“ pakkis oma asjad, võttis kassi kaenlasse, ostis pisikese korteri ning ei võtnud isaga ühendust ligi kaks aastat. Isa kõnedele ta ei vastanud. Kui isa kirjutas tütrele kirja, milles palus tema endise kodu võtmed tagastada ja panna need lihtsalt postkasti, tärkas tütres seoses hirmuga pärandusest ilma jääda, taas enneolematult suur isaarmastus ning nad suutsid omavahel ära leppida.

Vana mänguri lustiline vanadus
Seoses sellega, et Franco ei käitunud oma abikaasa surma järgselt nii nagu peab, st. ei nutnud iga päev kummuli tema kalmul, ütlesid temast lahti kõik sõbrad ja enamik sugulasi. Franco aga kurvastanud põrmugi. Ostis hoopiski matkabussi ning viis täide oma eluunistuse, milleks oli reisimine.
Nüüdseks oleme oma reisiteekondadest suutnud joonistada Euroopa kaardile tiheda ämblikuvõrgu ning käinud ka paar korda ka Aafrikas. Iseloomult, oma vaimsuselt ning hingelt on Franco mängur.
Kaardimängukiusatusest on ta suutnud lahti saada ning nüüd võtab oma elu lihtsalt ja lustiliselt. Ta on hakanud laenutama raamatukogust sügavasisulisi ning filosoofilisi raamatuid (raamatulugemise ja reisimise harjumust tema eelmises peres polnud). Järjekindlalt tellib vaatamiseks filmiklassikat, lahendab ristsõnu, käib „kolmanda nooruse“ ülikoolis inglise keelt täiendamas, paar korda nädalas võtab võimlemistunde ning paar talve käisime ka tantsukoolis.
Tema jaoks pole olemas ei halba ilma ega kehva tervist: absoluutselt igal õhtupoolikul sõidame me kuskile avastusretkele, kas mere äärde või mägedesse, kas linnadesse või küladesse. Tal on kombeks öelda: “Oma nelja seina vahel ma surma oodata ei kavatse!“
Franco on inimene, kes annab alati rohkem kui võtab, tal on stiili, huumorisoont, nii mehelike kui naiselike kodutööde oskusi, millest eriliselt vaimustav on tema „kodurestoran“. Mis võiks saatusel veel varuks olla, see teda ei huvita, kuna ta elab vaid käesolevas ­hetkes.

Ilenna Oja

0 kommentaari Lisa kommentaar