horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Mäluaugust alguse saanud kirg

Saatus leiab su üles kust tahes ja mille kiuste tahes, tõestab Maariuse lugu. Ning tõeline armastus võib tulla kõige ootamatumast suunast.

Maarius oli kaks päeva voodis vedelenud. Neljapäeva ööl vastu reedet rajult peolt naasnuna ei suutnud ta puslest tervikut kokku panna.
Silme ette kangastusid poolpaljad, ümber posti väänlevad ussnaised, kaheteistkümne pitsiga tequila-alus, kõrvulukustav värvimuusika ja neoonkollased, litritega stringid, mille vahele Maarius raha üritas panna. Just nimelt üritas, kuna see ei tahtnud kuidagi sinna jääda.
Sellest hetkest on tume maa, ei ühtegi selget mälupilti! Pole siis ime, et "kass", mis teda paar ööpäeva oli vaevanud, ei tahtnud kuidagi haihtuda. Pealegi oli noormehel telefon kadunud ja oma laiskusest polnud tal ka ühtegi numbrit üles kirjutatud. Ka netipulga mälukaart kadus koos telefoniga. Ei ole telefoni ja netti, ei ole sind olemas, mõtiskles noormees.

Poolpaljana tänaval
Äratuskella Maariusel ei olnud. Hommikuti tööle minnes äratas teda telefon. Sestap ta oma esimese tööluusi tegigi töökohas, mille ta läbi tutvuste pärast pooleaastat töötu elu oli saanud. Kuid nüüd, nüüd oli kõik tuulde lennanud?
Laupäeva hilisõhtul vedas noormees ennast voodist välja, kuna suitsud olid otsas ja külmkapp irvitas mõrvarisilmadega vastu. Noormees ringutas, võttis kerge duši, hakkas nahktagi otsima, kuid mida polnud, seda polnud. Oma uues üürikas polnud tal ka rohkem ühtegi üleriiet. Need olid alles Gertini juures, kellest noormees nädala eest lahku läks, või õigemini võtsid noored aja maha, nagu tänapäeval kombeks ütelda. Ühest küljest oli see isegi hea õppetund, teisalt jälle valus laks, kuna töökoht oli ohus. Maale metsatallu vanemate turjale ta naasta ei kavatsenud, kuna vägivaldne kasuisa ja alkoholilembeline ema korraldasid seal pidevalt joominguid, kuhu küla sinininad kokku käisid. Ainus, kes asja kontrolli alla hoidis, oli kasuõde, kelle karm iseloom ja raske rusikas olid isalt päritud. Ka talu ajalehed käisid tema nimel.
Noormees lonkis poolpaljalt mööda tänavat. Õnneks ei olnud tal kombeks pangakaarti ja rahakotti pidudele kaasa tassida, seega suitsuraha oli täitsa olemas. Tihti sai noormees pahandada klienditeenintajate käest taskupõhjast nutsu keeratud rahatähti otsides. Mõneti tuli see isegi kasuks, sest ühelt maalt õppis noormees triikimise ära, kui ühes pesuga pesi ta ka püksitaskus olevad rahatähed.
Bensiinijaamast paki sigarette ostnud, seadis ta sammud paari kilomeetri kaugusel oleva stripibaari suunas, lootes sealt oma telefon ja tagi leida. Teadagi, lootus sureb viimasena, korrutas ta kadunud vaarisa sõnu, mis ühtäkki tundusid talle jõudu andvat.
Jäine sügistuul näpistas keha. Noormees süütas suitsu järel suitsu ja kiirednas sammu, kui kuulis äkitsi kedagi ta nime hüüdmas.

Ootamatus võtab tummaks
"Hei, Maarius! Nii uhke poiss ei tohiks ka olla! Või ei taha sa pärast kõike mind enam tunda? Tule üles, teen sulle sooja teed!" hüüdis punases maani kleidis, rõdul suitsu kimuv nägus neiu.
"Huvitav, kes see veel on? Kuidas ta mu nime teab? Kas äkki...?" küsis noormees endalt. Pikemalt mõtlemata allus ta neiu kutsele, ühest küljest poolkülmunud jäsemete pärast, teisest küljest uudishimust.
"Tule, tule edasi!" avas neiu talle ukse ja kutsus kööki.
"Hmm, see tuhatoos! Kus ma seda enne näinud olen? Kas küsida lahke perenaise käest, kuidas ta mind tunneb? Oh, ei, teeksin ennast lolliks! Pigem lasen tal endal rääkida," mõtiskles Maarius, mille peale neiu rääkima hakkas.
"Näe, siin on su telefon. See helises vahet pidamata ning pidasin õigeks ta välja lülitada. Ära karda, ma ei kuritarvitanud seda! Kuigi mul on paar vaba ööd plaanisin baari su asju viima minna, kuna kartsin, et ei kohta sind enam. Aga võta näpust! Enne teeleasumist otsustasin viimase suitsu rõdul teha."
"Minu asju? Kas ka mu tagi on siin? Oehh, pean vaikima! No ei julge küsida..." pidas Maarius enesega sõnatut monoloogi.
"Kas sa oledki kainena nii introvertne? Joogisena ei jõudnud su juttu ära kuulatagi. Kas kõik on ikka korras? Mina olen Sidny. Mäletad ikka ju?" küsis neiu muheleval toonil.
"Ja-jaa, ikka mäletan! Miks ma ei peaks?" pomises noormees, kuid vaatas mujale.
"Jumal tänatud! Olid ikka paras poiss ju. Hea, et mu boss sind baarist välja ei visanud. Tegelikult ta ongi va tõusik. Vastik vanamees, kes üritab mind ära osta. Sittugu pihku, ma ütlen! Sittugu ennast täis! Pean teise töö otsima, kuna ta lähedal olek ajab mind juba öökima. Ta on mu kahele töökaaslasele tited taha treinud. Loodab, et minust saab ta järgmine ohver. Ütlen vaid, et siit suurt saaki tal küll leida pole!"
"Appikene, nüüd ma olen küll päris plindris! Kes on ta ülemus? Miks mind baarist välja visata taheti? Kas Sidny on see strippar kelle püksikute vahele raha panna üritasin? Kas ta päästis mind kaklusest? Omateada ma pole vägivaldne... Hmm...oot, oot! Ehk ongi strippar? Ma ju maski taha ei näinud. Pean kuidagi välja vingerdama." mõtles Maarius ja ägestus.
"Sellised jätised, kes oma alluvaid ahistavad saadaksin ma kõik alla vee! Eranditult kõik! Miks peetakse pedofiilideks neid, kes vaid alaealisi ahistavad? Miks ei karistata raukasid, kes oma rahadega noori naisi püüavad ära osta, lubavad maad ja ilmad kokku ja jätavad maha?" meenusid Maariusele seigad koduseinte vahelt, kus kasuisa joomakaaslane, temast ka veel vanem, persekukkunud ärimees kasuõe ära sebis, talle tite taha tegi ja viimase parima sõbrannega väljamaale parematele jahimaadele emigreerus.
"Aitäh, kallis! Ma teadsin, et sa oled hea inimene! Minu vaist mind juba ei peta! hüüdis Sidny ja suudles ootamatult Maariust, mille peale noored peagi teineteist voodist leidsid.

„Ma löön selle lehma maha!“
Hommikukohv joodud, kibeles noormees nahktagi otsima. Tualetist tulles ootas teda üllatus. Sidny seisis, noormehe tagi kätel. Maarius suudles teda tänutäheks, nad vahetsid telefoninumbrid ja läinud ta oligi.
Sombune sügisilm kutsus lausa jalutama. Maarius lonkis jala kodu poole, õhus veel päris mitu küsimust. Siis mõtles ta vaarisa sõnadele, lõi käega, süütas sigareti ja istus niiskele pargipingile. Helises telefon.
"Kus sa oled olnud? Olen sind mitu päeva kätte püüdnud saada. Tahan su asjad ära tuua, kuna pean üürikast välja kolima. Peremees müüs korteri maha," vadistas Gertin, mille peale Maarius vastas:
"Jõuan kohe koju. Tule külla, kui tahad."
Valge mersu peatus maja ees. Sellest astus välja kõhukas vanamees, avas Gertinile ukse, avas pagasniku ja neiu hakkas kompse üles vedama.
"Teen sulle kohvi?" küsis Maarius.
"Ei, ei, ma pean minema. Mul nüüd uus töökoht ja pean õhtul tööle minema. Hellan sulle homme," lausus naine ja sulges enda järel ukse.
"Hea, kui mõnel hästi läheb! Oehh, homme on juba esmaspäev! Pean ilmselt vaibale minema. Saagu mis saab aga igal ühel tuleb oma rist kanda!" mõtles noormees, viskas diivanile teleka ette ja uinus.
Päev oli juba õhtusse jõudnud kui Maarius telefoni helina peale silmad lahti lõi.
"Tead Maarius, mind lasti töölt lahti," nuuksus Sidny.
"Ma löön selle lehma maha, kes ülemusele ajupesu tegi! Ma löön ta maha, raisk!"
"Rahune nüüd! Ma tulen sinu juurde. Ka mul on sulle midagi rääkida. Lubad, et rahuned?" rahustas noormees hüsteerilist sõpra, teadmata kas teda ootab sama saatus.
Jõudnud Sidny majani, nägi ta selle ees seismas tuttavat vana mersut. Maariust valdas vastik tunne, kuna just sama autoga lahkus Gertin ta elust. Helina peale avas kõhukas autojuht Sidny ukse, mille tagant kostus meeletut naiste kisa. Enda üllatuseks nägi noormees toas ka Gertinit. Maarius ei osanud seisukohta võtta ja potsatas diivanile, kus nad olid Sidnyga alles hommikul armatsenud.
"Sa vana lehm! Sa oled paljud abielud hävitanud! Kas sellest on veel vähe?! Nüüd keerasid minu elu tuksi! Va lirva, raisk!" sõimas Sidny Gertinit mille peale Maariuse silmad avanesid.
"No selge, see siis ongi see öine töö! Sellepärast oligi vaja minuga aeg maha võtta? Aitäh, Sidny, et mu silmad avasid!" vestles Maarius ikka vaid iseendaga, keeras otsa ringi ja lahkus.
Kuu aega ei vastanud ta ei Gertini ega Sidny telefonihelinatele. Õnneks töökoht jäi talle alles. Elu kulges endist rada pidi, ainult ilma Gertinita Oli küll mingisugune suhe Sidnyga, kuid ka seda ta eiras. Mitu korda tahtis ta küll viimasele ise helistada, kuid suutis ennast korrale kutsuda.
Maarius nööpis lahti õlle ja sättis ennast reede õhtul televiisori ette, et mitte kõrtsu minna. Korraga helises uksekell.
* * *
"Tere, kallis! Tahtsin sind nii väga näha ja selleks pidin Gertinit tüütama. Aga vähemalt sain su aadressi.
Mul on sulle hea uudis", võttis Sirny õlakotist välja rasedustesti, mis oli positiivne.
Tänaseks elavad Sidny ja Maarius õnnelikku abielu pangalaenuga soetatud majas ja kasvatavad kahte tütart.
Ütle veel, et kõrtsist leitud suhe ei toimi!

Margit Peterson

0 kommentaari Lisa kommentaar