horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Raha, mis ei toonud õnne

Aknast immitses tuppa koiduvalgust. Anita oli juba ärkvel. ­Tänaöine uni jäi õige napiks. Ja selleks oli ka põhjust. Äsja ­viiekümneseks saanud naine põdes oma tütre rappakiskuva abielu pärast.

Tütar Ivi oli viis aastat tagasi abiellunud endast kakskümmend aastat vanema, rikka ärimehega. Alguses tundus kõik ilus. Ivi oli ka ise õnnelik ja kui ta paar aastat tagasi lapseootele jäi, oli Ivargi väga hoolitsev ja tore.
Mehel endal olid ka eelmisest abielust poeg ja tütar, mõlemad elasid Venemaal. Tütrelgi olid juba lapsed. Kaksikud poisid, kes vahel vanaisalgi külas käisid. Iviga käituti väga sõbralikult. Ja Ivilegi meeldisid poisid väga. Mõlema, nii poja kui tütre abikaasad olid vene rahvusest. Mehe endine abikaasa aga suri juba kohe peale lahkuminekut Venemaal, kuhu ta uue elukaaslasega koos ära sõitis. Tal avastati seal verevähk.
Niisiis tundus, et kahekümne viie aastase tütre elu oli joones, kuni talle kolm aastat tagasi tütar Hellika sündis. Siis hakkas kõik järsku muutuma.

Lapsehoidja või valvur?
Anita otsustas, et und enam nagunii ei tule, parem tõusta. Ta pani kohvikannu vett, lülitas vooluvõrku ja läks duši alla ennast värskendama. Kohv ja puder andsid talle kohe reipama enesetunde. Viimast, oli ta alles hiljuti sundinud endale peale. Talle polnud pudrud kunagi eriti maitsenud. Ilus kevadine maikuu ilm lausa kutsus välja. Uks lukku ja ta asutaski ennast Kadriorust Merivälja poole teele. Aega oli küll, sest pühapäev alles algas. Kohale jõudes silmitses ta uhket maja, mida ümbritses kõrge sepisaed. Kella vajutades läks veidi aega enne, kui monitorist vastati. Kohe avanes värav ja Ivi seisis uksel, et ema kallistada.
Väike Hellika jooksis vanaema juurde: „Ana!“ hõiskas ta ja sai oma musi kätte. Ivi oli väga õnnelik, nüüd sai ta emale oma muredest rääkida. Meest polnud arvatavasti kodus. Aga siis astus tuppa teiselt korruselt noor naine.
„Meie lapsehoidja Jelena.“ tutvustas tütar.
Naine naeratas ja lausus: „Tere.“
Nii tütar, kui Jelena läksid kööki 'kohvi keetma'.
„Istu sina nüüd Hellikaga siia.“ Anita vajus pehmele diivanile, kuhu Hellika talle kohe mänguasju tassima asus. Tütar tuli kohvi ja võileibadega. Asuti laua äärde, kuhu tuli ka lapsehoidja. Tundus, et Hellika ja Jelena meeldisid teineteisele. Ivi ei tundnud end väga vabalt. Anita tajus pinget tütre olekus. Lapsehoidja jõi oma kohvi lõpuni, tänas eesti keeles ja lahkus.
Nüüd läksid Ivi keelepaelad lahti. Ta alustas väga närviliselt: „Hea, et sa tulid. Saan ometi end tühjaks rääkida. Minu praegune elu on sarnane halva unenäoga, mille lõppu või lahendust pole näha. Nägid seda neiut või naist? Ei teagi, kuidas teda nimetada. Lapsehoidja!“
Ivi naeris sarkastiliselt ja jätkas: „Pigem on ta minu valvur. Ma lausa tunnen iga ihukarvaga tema luuravat pilku. Tõsi, peab tunnistama, et Hellikaga saab ta väga hästi läbi. See on ainuke positiivne asi.“
Anita oli kuulanud murelikul ilmel tütre juttu. „Aga kuidas muidu teie vahekord on? Kas riidlete sageli?“ küsis ta, kui tütar ohates lõpetas.
Sellele vastas Ivi, et kõige hullem on pidev vaikimine. Käib kusagil, aga iialgi ei ütle kus või mis ta teeb. Ainult täna teatas, et sõidab Moskvasse, poegadele külla, kus tal endalgi oli nende firmas mingi osalus.

Helgi Soots

Jätkub ajakirjas Saatus & Saladused...

0 kommentaari Lisa kommentaar