horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Öö surnute aias

Ma olin eksinud ja teinud vea. Enne, kui andeks sain, pidin nii mõndagi üle elama.

MÄRTS (Kindlasti oli see märts, kui kõik algas.)
„Ta helendas,“ hingasin suure vahetunni ajal Siimule välja oma uudise. „Ta helendas tõepoolest. Kui ma poleks seal olnud, ei usuks ma isegi!“„Ära uduta.“ Siim lükkas fantatopsiku eemale, ristas laua all oma masajad jalad ja piidles mind varjamatu umbusuga. „Sa pole lihtsalt korralikult kaineks saanud. Jääknähud tekitavad teinekord hallutsinatsioone.“ Raputasin täie veendumusega pead. „Ma olin kaine. Saad aru, oli hämar, ta seisis keset õue, nagu ootaks kedagi ja valgustas ümbrust nagu mingi paganama lamp.“
„Jaah? Kus kohas?“
„Vana kiriku õuel.“
Siim pahvatas naerma. „Mis jama sa ajad? Minu teada on kirikla juba hulk aastaid suletud. Varinguoht või midagi säärast. Suvel hakatakse lammutama. Tahavad sinna mingit laste mänguparki rajada, leheski oli sellest pirakas artikkel. Ei sattunud lugema?“„Mkmm, aga vahet pole. Ma tean, mida ma nägin.“
Siim irvitas. „Tuld sülgavaid deemoneid ja seebimulle puhuvaid lohemadusid?“„Surmkindlalt oli seal mingi teenistus, kõik aknad olid valged ja muusika kostis tänavalegi.“
Siim luristas joogi lõpuni ja kompas mõtlikul ilmel mu nägu. „Ole nüüd. See on isegi kujutelma jaoks liiga haige.“Ta napsas maast oma koti ja hakkas keemiaklassi poole lonkima. Söögivahetund oli läbi saanud, ilma et oleksin taibanud midagi tellida.
„Ma ei mõelnud seda välja!“ hüüdsin Siimule, nii et siit-sealt ümberkaudsetest laudadest mõni uudishimulik silmapaar mind tunnistama jäi. Spurtisin oma semule järele. Korraga tundus see eneseväärikuse säilitamise seisukohast suisa hirmoluline, et ta mind uskuma jääks.
 „Ma sain isegi ta nime teada – Emilia,“ paiskasin viimase trumbi lagedale.
Siim lõi tülpinult käega. „Jäta. Kui tähelepanu tõmmata tahad, mõtle midagi veenvamat välja.“ „Ma lähen järgmisel laupäeval uuesti. Võib-olla on ta seal. Tule kaasa, siis näed, et ma ei ajanudki umbluud.“„Katsetad mu nõdrameelsuse piire?“ viskas Siim mulle iroonilise pilgu ja kiirendas sammu. „Ma ju ütlesin – seal ei toimu enam ammu midagi.“ Mõistsin, et targem on pealekäimine lõpetada. Rohkem ma seda teemat jutuks ei võtnud.

Sõbraga kirikuaeda luurele
Kõigi oletuste kiuste seisis Siim laupäeva õhtul poole seitsme paiku mu ukse taga, näts suus ja kõrvaklapid lahutamatute kaaslastena kaelas tilpnemas.
„Ära hakka endale midagi ette kujutama,“ keelas ta, kui mu autosse istus. „Mul on lihtsalt igav.“
„Parim igavuseravi on kimbutada helendavaid tüdrukuid,“ muigasin ja võtsin suuna Nõmme poole.
Jõudsime kohale veidi enne seitset. Meid võttis vastu pilkane pimedus. Raagus puud õõtsutasid oma tumedaid tüvesid, kõik oli sünge ja väljasurnud. Kiriku roostes ukselink ei allunud mu sõrmede survele, nagu oleks uks lukus seisnud juba aastasadu. Aia tagumises servas heljus piimjas tontlik udu. Vaatepilt oli kaugel meeliülendavast.
„Näed,“ nentis Siim jahedalt. „Mitte hingelistki.“
„Ootame natuke,“ pakkusin.
„Mida iganes. Kui su soov on end narriks teha, olen heameelega publikuks.“Ignoreerisin nööget. Läksime tagasi autosse. Siim kuulas muusikat, mina jälgisin igavuse peletamiseks puulatvades kisklevaid vareseid. Tegu paistis olevat kahe parve omavahelise tüliga, milles kumbki osapool alla andma ei soostunud, vaid vastast küünte ja nokkadega surnuks rebida püüdis. Õhk oli täis vihaseid hääli ja musti sulgi.
Aeg venis edasi ja pikapeale hakkas jahe.
„Head hallutsinatsioonikütid,“ muigas Siim. „Kirik näeb niimoodi välja, nagu kukuks otsekohe kokku. Siin pole aastakümneid ühtegi teenistust peetud.“
Hakkasin endalegi narrina tunduma. See paik oli viimane, kuhu täie aruga inimene oma turvalise nelja seina vahelt hingepalsamit hankima tuleks. Pigem saanuks siit usutavaid kaadreid mõne kodumaise õudusfilmi tarbeks.
Täpselt siis, kui sirutasin käe süütes tilpnevate võtmete järele, et allaandmine omaks võtta, köitis miski aia tagumises servas mu tähelepanu. Keegi lähenes pikkamisi.
„Vaata!“ sosistasin.
Tunnistasime tulijat üksisilmi. Kogu oli pikk, pisut kühmus ja üleni mustas. Ta lähenes aegamisi ja kadus siis kiriku taha suurte sirelipõõ­saste varju. See juhtus nõnda äkitsi, nagu oleksin vaid vilksamisi vaimu näinud.
„Vanahalb ise,“ mõmises Siim. „Teeme parem vehkat.“ Ta haigutas laialt ja klõpsis telefonis uue loo mängima. Pimeduses helendama sähvatanud esipaneel pani mu ootamatusest võpatama.Olin kahevahel. Mingi seitsmes meel teavitas mind, et kohe juhtub midagi. Uudishimu kõditas tervitatavalt mu meeli ja sundis paigale jääma.
„Ootame veel veidike,“ pakkusin. „Kui ta tagavärava kaudu tuli, oleks loogiline, et ta jõuab peagi kiriku ette.“
„Nagunii mingi hulgus. Jube mõte passida,“ arvas Siim.

Üksinda oranžis udus
Viivu pärast selgus, et mu oletus osutus õigeks. Tulija ilmus nurga tagant uuesti nähtavale. Tänavalt paistva tuhmi valguse paistel seletas silm kõigest niipalju, et tegu on mustas mantlis mehega, kelle kooljakahvatut nägu varjas kapuuts. Jõudsin märgata üle mehe põse jooksvat pikka punaseservalist armi. Vareseparv sööstis noolena puulatvadest alla ja vihises üle mehe pea. Õhk täitus kileda kraaklemise ja musta sulerahega.
Mees ei teinud linde märkamagi. Ta seisatas räämas ukse ees, nagu kaalutleks midagi. Siis libises ta käsi taskusse ja uuesti ukse juurde. Uks avanes ja hoones süttisid tuled. See juhtus taas kummalise ebaloogilise kiirusega. Ere valgus kallas tontliku ümbruse üle heleda kumaga, muutmata seda põrmugi kutsuvamaks. Taamal varitsev udu kerkis kõrgemale ja värvus oranžiks. Mu sõõrmeteni jõudis kirbe mädane lehk, nagu põletaks keegi märgi lehti.
Edasi läks veel imelikumaks. Kirikuvärav avanes ja üksteise järel hakkas õuele valguma inimesi. Kõik nad olid sama koolnukahvatute nägude ja surmtõsiste ilmetega nagu must meeski. Rahvamass suundus heledasti valgustatud hoone poole, vaatamata vasemale ega paremale. Kõik nad olid veidralt tardunud olekuga ja ükski neist ei lausunud sõnagi.
Silmitsesin tulijaid, üritades aimata, missugune neist võiks olla Emilia. Inimesi tuli veel ja veel – kari pikkade sorakil juustega piigasid, punnpõskne naine, ühe silmaga mees, paar vibalikku armilist noorukit, hirmuäratav kongus ninaga eit ja veel hulga muud rahvast, kelle nägusid ma eristada ei suutnud. Kuulda polnud muud kui jalgade sahinat ja pikkade seelikute kahisemist.  
„Milline ta välja nägi?“ küsis Siim. Ta hääl kõlas kõrvulukustavas vaikuses ehmatavalt valjuna.
„Helendav,“ kostsin.
„Seda ma olen juba kuulnud. Blond, brünett?“
„Ma ei tea, olin nii ähmis, et läks meelest.“
„Eriline detektiiv,“ muigas Siim kõveralt. „Ütle nüüd, et oled praegu hirmust püksi tegemas.“
„Miks ma peaks?“
„Miks sa ei võiks? Kõigest pakkumine.“Krimpsutasin nägu. Siimu iroonia oli häiriv. Rahvasumm kadus kiriku süngesse kangialusesse ja tulijate vool jäi harvemaks. Viimane saabuja oli rangisjalgne sant, kel kulus valgustatud pühamusse jõudmiseks üüratu aeg. Kuid lõpuks jõudis temagi pärale ja kõik jäi uuesti vaikseks. Järele jäime vaid meie, öösse valgust paiskavad aknasilmad ja imelik oranž udu, mis oli vahepeal kirikuni jõudnud.
„Mis teeme siis?“ küsisin Siimult, kuigi teadsin väga hästi, mida ma teha kavatsen. Peletiste ballist osa võtta.
„Mina ootan siin,“ teatas Siim. „Ma pole eriline jumalasulane ja veel vähem olen ma vaimude kummardaja.“
„Saad kaua oodata.“
„Liiguta end siis kiiremini.“ Avasin autoukse ja astusin välja. Otsekohe lõi mulle näkku imal laibalehk, mis segunes puusuitsu kirbe lõhnaga. Udu roomas kirikuukse poole ja noolis selle murenenud treppi. Varesed piketeerisid sünge vihaga nagu äraneetud hinged ümber kirikutorni ja tõid aeg-ajalt kuuldavale kiledaid valuseguseid hüüatusi. Mu jalge ette pudenes üksik must sulg. Noppisin selle millelegi mõtlemata üles, pistsin tasku ja hakkasin hoone poole suunduma.
Mõne sammu pärast kuulsin selja tagant autoukse tuhmi paugatust ja naeratasin nõrgalt. Siim oli otsustanud mulle järgneda.
Kirik põleb! Aga meie?
Võtsime kohad sisse ukse juures. Väljast hakkas kostma imelikku praginat.
„Kirik põleb,“ taipasin. „See neetud udu on kiriku põlema süüdanud!“
„Ole nüüd,“ noomis Siim. „Udu ei saa midagi sellist teha.“
Mis põlengu põhjustajaks ka oli, võttis see kiiresti üha ulatuslikumaid mõõtmeid. Vaatasin paanikas ringi. Kellelgi ei paistnud leegitseva hoonega mingit asja olevat, nagu ei läheks nende elud neile vähimatki korda. Uurisin üksisilmi inimesi. Rahvas püsis vaikses tardumuses ja kuulas pinevil ilmeil jutlust, mis voolas mu kõrvust mööda nagu uinutav veekohin. Ma ei suutnud eristada üht ainumatki äratuntavat sõna. Pikapeale jõudsin otsusele, et Emilia peab olema kas pika blondi hobusesaba ja halli jopega tüdruk või siis punakaspruunide laines juuste ning kastanitooni mantliga piiga.
Terve tunni vältel ei saanud ma kuigivõrd targemaks. Kirik leegitses väljastpoolt, avatud uksest paiskus aeg-ajalt sisse tahmalõõska, kuid see ei häirinud peale meie kedagi. Lõpuks pudenesid kõrged aknad klirinal tükkideks, killud lendasid miinirahena üle ruumi laiali ja tule punane keel sirutus üle lae, limpsas korraks kroonlühtrit ning kadus siis. Inimestel ei paistnud surmaohust endiselt sooja ega külma olevat. Nad avasid lauluraamatud ja alustasid püha viisiga, mis jõudis minuni ebaloomuliku undamise ja ägamisena, mis üha tuure kogus. Selle keskelt end leida oli tõeline piin.
Täitsime kombetalitust täiesti masinlikult, nagu märkasime koguduseliikmeid tegevat – tõusime ja istusime siis, kui teisedki. Laulda me kumbki ei söandanud, kuigi mu kõrval istuv eemaletõukavalt punnissilmne laibanäoline naine mulle peaaegu sunniviisiliselt oma lauluraamatu pihku pistis. Hoidsime hinge kinni ja olime valmis iga hetk läbi leekide välja hüppama ning põgenema. Ometigi hoidis mingi hirmust tugevam jõud meid paigal.
Lõpuks paistis, nagu hakkaks jumalateenistus läbi saama. Papp komberdas kantslist alla ja kadus longates kuhugi tagaruumi. Hoolimata kogu jutluse aja väldanud peataolekust teadsin ühtäkki, mida pean tegema. Kui inimesed viimaseks ülistuslauluks taas püsti tõusid, nihkusin punnsilmale lähemale, lootuses, et kuna ta mulle oma raamatut pakkus, ehk ei tõrgu ta ka tillukest infokübet jagamast.
Siim jälgis mu ponnistusi, higistas ning närveeris. Leegid ahmisid ta tossude kummitaldu ja muutsid need sulavaks nätsutaoliseks massiks. Ruum oli muutunud põrgupalavaks.
„Vabandust,“ ütlesin võimalikult neutraalsel häälel ja osutasin esiridades istuvate piigade poole, „kas te oskate mulle öelda, kes neist tüdrukutest on Emilia?“
Naine silmitses mind uurivalt. Üks tema silm oli sinine ja teine võikalt ereroheline. Naine levitas endast nõrka mädanenud pirnide lehka. Üritasin mitte mõelda võimalusele, mis peaks saama siis, kui ta äkki kiledal häälel karjuma pistaks ja mulle küüntega näkku kargaks. Ilmeksimatu meeltesegadus ta näol andis kartuseks alust. Õnneks ei juhtunud midagi sellist. Vaatlustulemusega rahule jäänud, osutas ta lõpuks oma konkssõrmega pika ruuge juuksepahmakaga tüdrukule.
Minust hoovas üle kergendus.„Tänan,“ pomisesin ja andsin raamatu tagasi.
„Seesama pruunipäine,“ nentisin Siimule.„See ei tähenda veel, et plika helendaks.“ Mu semu näol pärlendasid higipiisad ja juuksed kleepusid põskede külge. Ta oli tossud jalast lükanud, need olid täielikult söestunud ja suitsesid nagu kaks takukoonalt.
Hoolimata sellest, et jumalateenistuse lõpp venis siiski ligemale aastapikkuseks, mille vältel kartsin kiriku maani maha põlevat, sai see lõpuks läbi. Rahvas hakkas välja voorima. Pidasin ruugejuukselist neiut pingsalt silmas, üritades ennetada võimalust, et tal õnnestub märkamatult minema lipsata.

Tüdruk zombide riituselt
Ilmselt mõistis tüdruk mingi seitsmenda meelega, et keegi teda ainiti luurab, kuna korraga vaatas ta täpselt meie suunas.
„Näe, Julia Roberts!“ hüüatas Emiliat märganud Siim spontaanselt, selge valju häälega, nagu tal vahel kombeks. Vahekäiku troppis ummistav ja üksteisega pominal jutlev kooljalik mass jäi paugupealt vait ja kõigi pilgud pöördusid meile. Inimeste silmist vaatas vastu ehmatav tühjus.Värvusin näost tumepunaseks. Nende kummituslike olevuste tähelepanu köitmine oli viimane, mida tahta. Õnneks kestis vahejuhtum vaid silmapilgu. Meid pilguga üle mõõtnud, läks inimmass uuesti liikvele ja pudenes pimenevale õuele laiali.
Kui pruunijuukseline tüdruk lähemale hõljus, märkasin, et Siimul oli tõesti mingil määral õigus – tüdruk sarnanes tõepoolest Julia Robertsiga – pikad ruuged juuksed raamisid ta isikupärast nägu ja olekust kiirgas hirvelikku haavatavust. Ta silmad olid suured ja hallid, peatudes kõigel läbistava röntgenikiirena. Veidral kombel näis (väidetavalt) helendav Emilia kõigist teda ümbritsevatest tontlikest kogudest kõige inimlikum. Peaaegu elusana. Ülejäänute puhul ma seda väita ei saanud. Nähtav sarnanes üha enam mingile zombide riitusele.
Lasin tüdrukul endast mööduda, püüdes teda samal ajal mitte silmist kaotada.
Kui me õuele jõudsime, polnud mu jahmatusel piire. Hoone seintel polnud ainsatki tahmatriipu, rääkimata mingisugustest põlemisjälgedest. Sein oli täpselt sama külm, hall ja murenev nagu ennistki. Ka udu oli trepilt kadunud ja aia tagumisse serva, sirelipõõsaste taha taandunud. Õhus heljus niiskuse ja hüljatuse halvaendelist lõhna.Viivu pärast kustusid kiriklas tuled, sama äkki nagu olid süttinud, ja hoone nägi välja täpselt nii tontlik ja väljasurnud kui ennist. Inimesed voorisid tänavale nagu kühmus mustad linnud ja kadusid kiiresti silmist. Mõned koondusid paariinimeseliste gruppidena ja näisid omavahel infot vahetavat. Minuni kandus see ebamäärase gongilöökidele sarnaneva kuminana, mis vaid aimamisi artikuleeritud inimkõnet meenutas.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar