horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Õudus päikesesaarel

Plaanitud intellektuaalne üksindus väikesaarel muutus taas painajalikuks joomismaratoniks ning kohalikega vennastumiseks ja tülinorimiseks. Miks ma küll teisiti ei oska?

Vaatasin kaugusesse, imetledes taevasina ja merelainete ühtesulamist. Minu enesetunne oli iiveldama ajav. Olin terve öö vaheldumisi viinakokteile ja õlut joonud, autosõidu üle elanud ning nüüd tundsin, et tahaksin oksendada, kui paadis loksusin, et peagi väikeses sadamas randuda.
Peaaegu aasta aega tagasi olin seal viibinud esimest korda elus. Varem polnud ma isegi teadlik, et Eesti veteavarustes selline saar eksisteerib, ent soovides oma uuele suvearmastusele lõõgastust ja rõõmu pakkuda, otsisin erilisi, pisikesi ja rahulikke paigakesi, kus teineteisele hellusi sosistada ning lihtsalt puhata. Tema riigiteenistusest, mina äritegevusest.
Sellest hetkest alates jäi see imeline paik mind kummitama. Õigupoolest meenub see mulle sageli veel praegugi tõelise paradiisina, kus säras alati päike, oli soe ning loksusid rahustavad vetevood. Nendel kuldsetel rannaliivadel olin kogenud armurõõme, nautinud imelisi päikeseloojanguid, lehitsenud raamatuid ja lugenud taevatähti. Nüüd olin tagasiteel.

Puhkamise tormiline algus
Tallinnas oli mind vallanud stress. Probleemid kuhjusid ja ees ootas viimase eksami sooritamine, et täiskasvanute gümnaasium edukalt lõpetada ning asuda õppima ülikooli. Sel lihtsal põhjusel pakkisin kohvrid. Ühes kevad-suvised riided ja jalatsid, teises kõik raamatukogus saadaval olnud ajalooõpikud, enda koostatud konspektid ja ilukirjandus ning kolmandas, kõige suuremas: viina-, veini, - ja õllepudelid.
Siht silme ees oli kindel – sooritada ka viimane, ajaloo riigieksam, selles iidses, 13.sajandil rajatud hoones, väga heale tulemusele. Ajalugu oli alati üks minu lemmikaineid olnud, mille uurimisega tegelesin süvitsi isegi vabal ajal.
Aega oli kolm kuud, et uhkes üksinduses õppida, samaaegselt puhates linnamürast, inimestest, kuid ennekõike igasugusest ostmisest- müümisest, mis on paratamatuks meelelahutusäri osaks, justkui oleks tegemist bordellipidamisega. Produkt, mida sa vahendad on mõlemal juhul lõppkokkuvõttes ju inimene – olgu tema ametinimetuseks laulja, tantsija või prostituut. Vahet pole, üks kupeldamine ja vaheltkasust rikastumine kõik!
Puhkamisega alustasin tegelikult eelmisel õhtul juba pealinnas, kui koos lillekaupluse omanikust sõbranna Siiri ja tema emaga mööda vanalinna pubisid ja tantsuklubisid, üksteise najal, ringi taarutasime. Loomulikult oli meil pööraselt lõbus, nagu alati. Siiri oli ja on justkui omaenese lihane õde, nagu tema ema meile väsimatult alati on korranud. Meil oli alati lõputult energiat, et varastest õhtutundidest kuni päikesetõusuni tantsida ning liitrite, kastide viisi kihisevat vahuveini larpida, isegi, kui ülejäänud seltskond oli juba laua all või koduses voodis magama jäänud.
Seekordne pidu ei erinenud millegi poolest, kui välja arvata nukker tõsiasi, et minu vallatu, särasilmse kaaslanna armuke talle helistas ning daami tööautoga, Pärnu maanteel asuva kasiino ukse eest, koju sõidutas. Mina ainult lehvitasin nukralt, heitsin pilgu selja taha ning endalegi arusaamatul põhjusel avasin ukse, sisenedes kiskjalikku maailma.

Kiskjalik muinasjutumaailm
Valisin suvalise automaadi, istusin ja jooksutasin ettekandjaid, tellides üha enam uusi šampusepudeleid ja vahutavaid õlleklaase. Olin väsinud, sularaha hakkas lõppema, aparaat ei tõotanud mitte midagi head, üksnes kooris minult iga hetkega üha enam kroone. Ainult vodka pakkus veel lohutust, kuid liitrise viinapudeliga kaasnes imeline muinasjutumaailm, milles tiksusin, kui aina panuseid duubeldasin, kuigi silm ei seletanud enam numbreid, mida röövellik masin mulle näitas. Mingil hetkel võpatasin, tuled vilkusid, sain otsemaid kaineks, kutsusin turvamehe ning võtsin 50 000 krooni sularaha pidulikult vastu.
Olin vähemalt kümnekordselt võitnud, kuigi sattusin kasiinodesse haruharva, ent alati lahkudes võitudega, vapustas mind seekordne saavutus sedavõrd, et polnud enam tahtmist isegi mitte tuikuda. Olin piisavalt kaineks ennast joonud. Istusin kasiino baaris, suhtlesin võhivõõrastega, tehes neile, personalile ja iseendale välja, et pead parandada. Ootasin autojuhti, kes mind hommikul vanalinnast sadamasse sõidutas, et päikesesaarele suunduda.
Mind juba oodati seal. Sadamakailt vaatas vastu naeratav, lahke ja mehine meesterahvas, kellelt kolmeks kuuks maja üürisin, kus eksamiteks valmistuda. Ronisin üle paadiääre, istusin autosse, tasusin rendiraha, avasin õllepurgi ning suundusin oma ajutisse koju.
See oli lihtne taluhoone, luitunud, kuid koduselt soe ja armas paik, kus teha pliidi alla tuli, et ahjus kohalikult meremehelt ostetud värsket kala küpsetada. Ainult külmkapp oli liiga väikene - minu viinad ei mahtunud sinna ja soe viin on nagu soe uriin, kuigi ma pole viimast kunagi tarvitanud. Kõige olulisem oli siiski vaikus, mida ilmselgelt nautis ka minu kaaslaseks olnud kass, kes mööda tube ringi luusis, avastades uut maailma, kuhu olime mõlemad minu valiku tahtel sattunud.
Viskusin voodile, vaadates raamatukuhja, mida oleksin pidanud kohe tudeerima hakkama, kuid selle asemel uurisin üha uute ja uute viinapudelite sisu, tiireldes majas ringi, emmates üle eramu kõlavat Rolfi ja Veski esimest duetti.

Raivo Kaer

Jätkub ajakirjas Saatus ja Saladused...

0 kommentaari Lisa kommentaar