horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Väsinud vihkamast

Ristasin emaga pilgupiigid, ­põrnitsedes ta matsakat kogu ja jahedaid pruune silmi, mis ­näisid nagu kaks sogast lompi.

Mustav viha lõi minus taas vahutama. Kuidas sa ometi võid oma emast hoolida ainult raha pärast, tahtnuks ma talle näkku karjuda. Mis teie vahel üldse juhtus?
Seisin koolimaja akna all ja vaatasin, kuidas vihm vihaselt porilompi peksis. Koolikoti üks rihm muljus valusasti mu õlga, aga ma ei vaevunud ebamugavustundele reageerima. Tunnid olid juba ammu läbi saanud ja mu klassikaaslased igaüks ise suunda pudenenud, kuid mul polnud tahtmist end liikvele sundida.

Vastumeelne ümberkorraldus
Asi läks sandiks otsekohe peale seda, kui Milvi meile elama kolis. Noh, tehniliselt võttes olnuks minust viisakas teda muidugi vanaemaks kutsuda, kuid ilmselt ma siis ei olnud nii viisakas. Ma vaevu tundsin seda seni teises Eesti otsas elutsenud memmekest. Kõik temas oli mulle juba esmapilgust võõras ja vastumeelt – alates tema koirohu järele lehkavatest riietest ja lõpetades häiriva uudishimuga. Ema polnud Milviga aastakümneid lävinud, seda põhjusel, mis oli mulle seniajani teadmata. Lapsepõlvest saati olin teadnud, et mul on ainult üks vanaema. Seda häirivam oli kogu sundolukord, mille sisse ma ootamatult sadasin. Kui ema ühel nädalalõpul mokaotsast mainis, et tal on Lõuna-Eestisse asja, võtsin uudise leigelt teadmiseks, sest ta tavatses tihtipeale omapäi ringi sõita, küll tööasjus, vahel ka niisama. Kui meie must läikiv Audi pühapäevaõhtul aga koos autotäie kola ning Milviga välisukse ette veeres, olin jahmatusest tumm.
„Noh, mida imet sina siin passid?“ kuulsin korraga Rihot küsimas.
Ma ei vaevunud peadki tõstma. Vihmapiisad põrisesid vastu aknaklaasi ja Riho kohalolu käis mulle närvidele. Asjaolu, et ta ise sellest absoluutselt aru ei saanud, süvendas mu rahulolematuse tihtipeale lausa kriitilise piirini.
„Ära nüüd ütle, et ootasid mind,“ kõkutas Riho vastiku flirtiva häälega. Tüüp paistis endast tõsiselt sisse võetud olevat.
Ohkasin, vinnasin koti teisele õlale ning hakkasin garderoobi poole loivama, Riho muidugi mõista kannul. Alles kooli välistrepile jõudnuna, kui mu tennised hetkega läbi ligunesid, koitis mulle täies mahus, et taevast lausa kallab. See tähendas vaid üht – ma saan jalgsi koju kõmpima asudes esimese minuti jooksul läbimärjaks. Väljavaade ei rõõmustanud mind kuigivõrd. Hetke pärast, kui olin vastutahtmist üle lugenud vinnid Riho näos, turgatas mulle pähe ka teine võimalus – eneseuhkus alla suruda, Riho tillukese Toyota esiistmele pugeda ning lasta end koju sõidutada. Kohta, kuhu ma kõige vähem minna tahtsin.
„Tuled täna vä?“ muigas Riho ja hüpitas autovõtmeid peos.
Kui maailmas leidub mõni ini­mene, kellele naeratamine ei sobi, on see Riho. Heatujulisus andis talle alati veiderdava klouni välimuse. Tõmbasin huuled tüdinud kriipsuks ja hakkasin porilompidest mööda manööverdades vana savipruuni autoloksu poole suunduma.
Salongis oli soe, kuigi Riho parfüüm häiris mind sama palju nagu ta ise ja pakutud nätsul oli vastik lagritsamaitse.
„Mis sa õhtul teed?“ uuris tüüp.
Loendasin aknast mööda libisevaid puid ja tundsin, kuidas hall tüdimusevine mäena mu peale varises. „Eimiskit erilist. Ilmselt kuulan Milvi targutusi, mis muud.“
„Kesse Milvi on? Su kass või?“
„Kass?“ Turtsatasin pahuralt. „Tunned mõnda kassi, kel midagi tarka öelda oleks?“
Riho jõllitas mind mõttelagedal pilgul. Ilmselt oli tal oma pikkade juhtmete tõttu tükk tegu, et teemale pihta saada. Tõin kuuldavale uue ohke. Meie vestlus ei sujunud kunagi ja iga Riho katse seda sundimatumaks muuta tekitas minus ebamugavust. Tundsin end Riho seltsis alati veidralt kammitsetuna, aga samas hoidis miski mind tagasi temaga otsesõnu jäme olemast.
„Mis musa kuulad? Millal viimati pidu panid? Millal üksi kodus oled?“ uuriti huviga.
Minupoolne vestlus piirdus nappide huvitute vastustega, kuniks silmasin lõpuks tervitatavat pääsemisvõimalust – olin koju jõudnud. Toyota jäi valju törtsatusega meie punaste rõdudega paneelmaja ees seisma. Hüppasin välja ja paugatasin autoukse kergendustundega kinni.
Kodus oli kõik vaikne. Milvi tõenäoliselt tukkus ning ema polnud veel koju jõudnud. Haarasin köögilaualt pooliku pitsatüki ning hiilisin hiirvaikselt oma tuppa, andes endale lubaduse sealt enne järgmist hommikut mitte välja tulla. Õnneks olid Liis ja Maia Facebookis saadaval ning see tõotas päevalõpu masendavaid üleelamisi hõlpsamini unustada.

Seebiseriaalide sissetung
Täpselt pool seitse õhtul pistis ema pea ukse vahelt sisse.
„Tahaksid äkki Milviga pisut kabet mängida?“ kuulsid mu kõrvad üksjagu veidrat ettepanekut. „Õhtusöögiga läheb veel aega ja talle meeldiks kindlasti kuulda, kuidas sul täna koolis läks.“
„Mäh?“ häälitsesin ebamääraselt. „Näen ma välja nagu elukutseline kabemängija või?“
Mu pilk püsis Vero Moda uuel kevadkollektsioonil, mille lingi Liis mulle äsja saatnud oli ja hetkeks soovisin, et see kõik oleks uni. Kohe-kohe ma ärkan ning memmeke on oma koirohulehaga igaveseks meie kolmetoalisest uttu tõmmanud. Tagasi sinna Kilingi-Nõmmele või kus põrgus ta iganes ka elas ning ma ei pea end mingi järjekordse tobedusega narriks tegema.
„Tänan väga, aga ma tõesti ei viitsi,“ kähvasin, kui märkasin, et ema ikka veel minekut ei tee.
„Kristake, sedasi ei ole ilus.“ Ema niheles ukselävel, ühtaegu nõudlik ja paluv. „Milvi ootab. Ta on terve päeva üksi olnud ja võõras linnas on tal omapäi raske.“„Mina pole teda siia palunud,“ tõrkusin.
Ema jäik käsi maandus mu õlal. „Ole nüüd hea laps,“ ütles ta toonil, mis ei leppinud vastuvaidlemisega.
„Kle, ma pean minema,“ tippisin Liisile kiiresti vastuseks. „Mõni siin arvab, et olen viieaastane.“
Klõpsasin lingi ema uudishimulike silme ees kinni ning ajasin end pahuralt püsti. Kogu ülejäänud õhtu oli üksainus õõv ja kannatus. Musta-valgeruuduline lahtikäiv kabelaud, mis oli kusagilt kolikambrist lagedale kougitud ja diivanilauale aukohale paigutatud, näis mulle oma kulunud nuppude alt suisa näkku irvitavat. Konutasin diivaninurgas Milvi põletava huvi orbiidis ja üritasin kuidagi tema küsimuste risttule all ellu jääda. Liigutasin loiult kabenuppe, tehes meelega ühe vea teise järel ja tundsin end nagu loomaaeda ära eksinud ahv.
„Mis su lemmikõppeaine on? Mida te vahetunnis teete? Mis huviringides sa käid? Kas kavaleri ka juba on? Mina sinu eas…“
Mu silme ette kangastus Riho vinniline nägu ja enesega rahuolev irve ning mul hakkas sees keerama. Olin veendunud, et hullemaks enam minna ei saa. Paraku tuli välja, et sai.
Mida aeg edasi, seda enam hakkas Milvi end meil koduselt tundma. Ta hõivas täie iseenesestmõistetavusega koha mu lemmiktugitoolis, seega tuli mul telekat vaadates alati kipakal taburetil kükitada või diivani käetoel niheleda. Meie vaatamise repertuaari hakkasid üksteise järel sisse sadama seebiseriaalid, üks ajuvabam kui teine.
„Kujutad ette, ma olen sunnitud õhtud läbi neid Ladina-Ameerika jõledusi vahtima, sest muu memme ei huvita,“ kurtsin Liisile. „Ei lähe kuigi kaua, kui hakkan sind hispaania keeles kõnetama.“
Liis ainult irvitas. Ilmselgelt jäi talle olukorra traagilisuse ulatus hoomamatuks.

Miks see hull meil pesitseb?
„Selliste riietega lähed kooli?“ tavatses Milvi hommikuti esikus õhukese väljaveninud öösärgi väel valves seista ja oma näperdava pilguga mu riideid põrnitseda. „Sa oled nagu paadialune! Ise veel haritud ema laps!“
Heitsin nördinud pilgu oma rebenenud lemmik-teksadele, milles ma supersale välja nägin ja korra Teedult komplimendigi olin pälvinud.
„Miks sa herneid ei söö? Kiudained on kasvavale organismile väga vajalikud! Ära ole nii hilja üleval, noor aju vajab piisavalt und!“
Üha söakamalt hakkas ta arvamust avaldama kõige üle – mu sõprade, mu muusika, mu eelistuste, söömisharjumuste ja ajaveetmisvõimaluste üle. Mu lemmikkampsunile sugenes mingil veidral kombel juurde koirohulõhn, mis kaitsekihina mutikest ümbritses ja hoolimata sellest, et oma kehakatet mitmeid kordi vänge lõhnašampooniga läbi pesin, oli lehk visa kaduma.
Kogu asja juures kõige kummalisem oli aga see, et hoolimata aastakümnete pikkusest vimmast näis ema Milviga ühtäkki suurepäraselt klappivat. Ei möödunud õhtutki, mil ta poleks leidnud tunnikest, et vanainimesega juttu vesta ja tema kägiseva kapiukse sarnast häält kuulata.
„Miks see hull peab meie juures pesitsema?“ prahvatasin ühel õhtul emale, kui tundsin, et mõõt hakkab täis saama. „Mul on tunne, et elan põrgus!“
Ema jättis kartulite praadimise pooleli ning vaatas mind üllatunud ilmel. „Kuidas, põrgus? Kas Milvi pole siis tore? Kui palju vahvaid jutte ta kolhoosiajast mäletab! Aina kuula ja muiga.“
„Tore?“ prahvatasin vihast nõretades. „Alles talvel arvasid sa midagi muud!“
Ema naeratus pragunes korraks, ent muutus siis vaevata tagasi säravaks. Ta pööras mulle selja, sonkis natuke aega pannil ning teatas siis reipal toonil ja sootuks teisel teemal: „Söök on valmis!“
Mu trotsist mustav pilk ei avaldanud emale vähimatki mõju – teema oli tema jaoks lõppenud.
Järjekordset kaotusseisu mõistnud, haarasin nagist jope, pistsin telefoni taskusse ja lasin uksel enda järel kinni paugatada.
Mul ei vedanud. Liis oli trennis ning Maial külalised. Teet ei võtnud telefoni vastu ja Veiksil oli tegemist. Kibrutasin rahulolematult kulmu, sest valikuvõimaluste vähesus tegi mulle tuska. Üle jäi ainult… Riho.
„Muidugi tulen,“ prääksus tüüp telefoni niipea, kui olin jõudnud enesepõlgusest haaratuna tema numbri valida. „Olen kümne minuti pärast kohal. Pane midagi seksikat selga!“
„Sa ei kuulnud või?“ vihastasin. „Ma ju ütlesin, et passin trollipeatuses. Kust põrgust ma selle „midagi seksikat“ välja tõmbama peaks? Või arvad, et käin ringi, pitspesu käekotis?“
„Mh, ee… ei arva,“ pomises Riho, ise taas pisut segaduses. „Unusta ära, ma niisama. Kohe tulen.“

Küllap käib pärandusejaht...
Riho oli kohal lubatud ajast isegi minutikese varem. Asjaolu, et ta kandis pintsakut, mida ta muidu eales selga ei soostunud ajama, ja mingit nässakat lipsujupatsit, mis kõik kokku pidi endast ilmselgelt kujutama katset mulle meeldida, tegi mulle korraks isegi nalja, aga seda ainult korraks. Ma ei suutnud mõelda väljavaatele, mis saab siis, kui keegi meie koolist peaks mind Riho seltsis nägema. Tüüp ise säras rõõmust, nagu oleks loto peavõidu põue pistnud. Hoidsin temast mõõdukasse kaugusse ja tegin igaks juhuks nägu, nagu ei tunneks teda. Suundu­sime mingisse suvalisse kohvikusse, kus mulle ei meeldinud, ja kui vahtisin tõtt Riho lõua otsas õilmitseva hiigelsuure mädase vinniga, langes mu tuju taas mitu pügalat allapoole nulli.
„Miks sa viimasel ajal nii tujust ära oled?“ oskas ta õnneks moodustada ühe vähese mõistliku küsimuse. „On midagi lahti või?“
Kehitasin õlgu ja taipasin, et olen näljane. Ent niipea, kui mu vaimusilmas kangastusid auravad praekartulid ja nende kohal üllatust teesklev ema, kes oli endale hiljaaegu soetanud Milvi-nimelise lemmiklooma, kadus mu isu hoobilt.
„Võib ka nii öelda.“
„Mis siis juhtus?“
Eneselegi ootamatus avameelsushoos otsustasin suud paotada ja andsin lühiülevaate oma viimase aja kannatustest. Riho tellis teed ja tortillasid, kuulas, kordagi katkestamata, ning hetkeks tundus tema kaasaelamisvõime isegi inimlik.
„Eks su ema pärandust jahi, mis muud,“ väitis ta lõpuks midagi, mis mulle seni pähegi polnud turgatanud.
„Pärandust?“ Pilgutasin segaduses silmi. „Minu teada pole see mutt mingi miljonär. Mis raha ühe kolkalinna lobudiku eest ikka saab!“
„Teada küll neid vanainimesi,“ vaidles Riho vastu. „Sukasääred krabisevat täis, kinnisvara ja maad-metsad pealekauba. Raha teeb surmavaenlasedki sõpradeks ja andeks, aga sinu ema oskab vajadusel head nägu teha. Kui vana see Milvi on?“
„Seitsekümmend kuus.“
„Noneh, paras aeg kõrvad pea alla panna,“ nentis Riho halastamatult. „Küllap su ema kardab, et äkki mutt pöörab ära ja pärandab papi mõnele hooldekodule. Eks ta seepärast pingutagi, et normaalselt läbi saada.“
„Arvad, et seda mu ema ootabki? Milvi surma?“
„Ma ei tea, mina pole su ema mõtete lugeja,“ muigas Riho, „aga võimatu versioon see ka pole.“
Jätsime kohviku sinnapaika ja kõmpisime tagasi Toyota juurde. Päike oli lombid kuivatanud ning õhus heljus kevade hõngu. Nördimus ja pahameel ema silmakirjalikkuse pärast võttis minus sedavõrd võimust, et ma ei taibanud ignoreeridagi Riho kätt, mis end jälgi maona ümber mu käsivarre oli põiminud.

„Sina, latseke...?“
Kodus võttis mind vastu juba tavapäraseks muutunud vaatepilt – ema ja Milvi istusid elutoas, telekas üürgas nii valjusti, et seinad värisesid ning üle selle kõige kõlas elav jutuvada.
„Krista, tule võta ka tassike teed,“ hüüatas mind märganud ema.
„Ei taha,“ nähvasin ja pugesin oma tuppa peitu.
„Mis neil tänapäeva noortel küll viga on?“ kuulsin Milvit ütlemas. „Nipsakad nagu nõuka-aja müüjad.“
Ainsa mõeldava pääseteena toppisin kõrvaklapid pähe ja klõpsasin muusikakausta lahti.
Päevad ja nädalad möödusid ning koduseinte vahel viibimine muutus järjest talumatumaks. Kõikjal vedelesid Milvi asjad ning õhku ja omaette olemise ruumi näis iga hetkega aina vähemaks jäävat. Viimasteks piiskadeks mu niigi pilgeni kannatusekarikas osutusid hetked, mil mutike vannitoast tulles poolpaljalt mööda elamist ringi lehvida tavatses, valge kortsuline nahk mingi imalmagusa ihuvõide järele lehkamas. Hakkasin õhtuti hiljem saabuma, veetes kogu oma vaba aja sõprade seltsis, kes olid õnneks mõistvad ja pakkusid peavarju ning ööbimisvõimalustki. Ühel reedeõhtul, kui jäin kogemata liiga kauaks koju konutama, kasutas ema juhust, et mind kõnetada.
„Mul seisab nädalalõpul taas ees üks tööreis,“ seati mind fakti ette. „Püsi kodus, tee süüa ja vaata, et Milvil oleks kõik vajalik olemas. Küllap saate kahekesi kenasti hakkama. Käi toad ka tolmuimejaga üle, elamine näeb välja nagu seapesa.“
Vedasin nina vingu. „Ma ei ole lapsehoidja, eks? Pealegi pidime Liisi ja Maiaga kinno minema.“ „Teinekord...“ oli ema resoluutne.
Ristasin emaga pilgupiigid, põrnitsedes ta ränihallis kostüümis matsakat kogu ja jahedaid pruune silmi, mis näisid nagu kaks sogast lompi. Mustav viha lõi minus taas vahutama. Kuidas sa võid, tahtnuks ma talle näkku karjuda. Kuidas sa ometi võid oma emast hoolida ainult raha pärast? Mis teie vahel üldse juhtus? Sellegipoolest hoidsin suu lukus, kuna ei tahtnud tüli üles kiskuda. Kogu mu elu oli selletagi piisavalt väsitav.
Põrnitsesin Milvi toa poikvel ust, mille tagant kostis vaikset meloodilist norinat ja teadsin, et ees ootab piinarikas nädalavahetus. Ilma kino, ilma sõpradeta, öökima ajava koirohuhaisu ja tapvalt igavate heietuste seltsis, mida suutsin vaid hambad ristis välja kannatada. Mälestused aegadest, mille vastu puudus mul igasugune huvi ja arusaam. Mulle oli alati meeldinud teadmine, et elan olevikus, mitte kusagil ammu olnus, kauges minevikus, millega mul polnud vähimatki seost ja millest heietamine ärritas mind.
Koorisin kartulid ära ja panin keema, tirisin kabelaua kohusetundlikult lagedale ning jäin ajaviiteks telefoni näppides ootama, et mu painaja end tagatoast lagedale veaks. Täpselt siis, kui päeva viimane punane kiir naabermaja plekk-katuse taha peitu libises, kääksatas toauks ning nähtavale ilmus Milvi.
„Sina, latseke, siin,“ näis ta mu kohalolust üllatunud. „Kas sul siis sõprade seltsis täna tegemist polegi?“
Vaikisin ega osanud midagi vastata. Tõdemus, et ma ainult ema nõudmisel kodus passisin, ei kiirustanud üle mu huulte libisema.

Mälestus mu teiselt ­vanaemalt
Milvi ei paistnudki vastust ootavat. Ta komberdas vaevaliselt tugitoolini ja vajus roidunult istuma, nagu oleks läbi teinud väsitava matka. Mõõtsin silmadega Milvi triibulises kodukleidis kuivetut, kühmu vajunud kogu ja mõtlesin, mis oleks olnud siis, kui kõik olnuks teistmoodi. Päikeseküllased suved kusagil kaugel Eesti teises otsas. Tolmus kümblevad külavaheteed, palju metsmaasikaid, põnev vana puumaja, mille kägisevaid treppe pidi üles-alla joosta, kriimulised päevitunud naabrilapsed, kellega sõprust sõlmida ja luuremänge mängida… See oli osa lapsepõlvest, mida mul polnud kunagi olnud ja mille järgi ma seniajani polnud taibanud igatsedagi. Olin läbinisti linnalaps, kes kartis lehmi ja kõrge heina sees uitamist. Keegi, kelle suvedesse kuulus päikesekuumuses sulava asfaldi tõrvalehk, autode liiklusvoos laveerimine ja sukeldumine tänavail voolavasse värvilisse inimjõkke, mille keskel end turvaliselt ja mugavalt tunda.
„Ma tean, et sa ei salli mind,“ ütles Milvi korraga. „Ega sinna saagi midagi parata. Pole olnud õnne sind tunda ja nüüd, mil oled juba suur, on mul tunne, et ei oskagi sinutaolise kena noore inimesega käituda.“
„Mis te emaga riius olite?“
„Ta pole sulle rääkinud?“
Raputasin pead.
Milvi muigas. „Nii tema moodi. Su ema ongi alati väga kinnine olnud ja oma mured enda teada hoidnud. Ma ei teadnud kunagi, mida ta sisimas mõtles või tundis. Aga kui ta pole rääkinud, ega siis minagi taha seda teemat puudutada. Meid on tehtud erinevast puust ja mis möödanik, las sel parem minna.“
Nihutasin kabelaua püüdlikult lähemale, aga Milvi ainult muigas ja lõi käega. „Jäta see. Ei tunne mina selle vastu suuremat huvi kui sina. Kõigest su ema püüe mu päevi sisustada. Aga kas tead, vanainimesel pole ilmaski igav. Elu on olnud pikk ja mõtteainet palju.“
Ootasin, ise sisimas kaitsekrambis, et Milvi tuleks jälle lagedale mõne uudishimuliku isikliku küsimusega, millele mul polnud vähimatki tahtmist vastata.

Ent ta lausus sootuks muud.
„Ma ju tean, kullake, et olen teil kõigest tülinaks ees. Ei oska siin peenes linnakorteris istuda ega astuda, kõik on võõras ja harjumatu. Aga tea, et mu siiakolimine polnud minu, vaid sinu ema otsus. Tema korraldas kõik ega leidnud mahti küsidagi, mida mina asjast arvan.“
„Ta tõi su vastutahtmist siia?“ imestasin, aga samas tundsin otsekohe ära ema käitumismustri. Just nõnda tavatseski mu ema enamasti talitada – enda äranägemise järgi ja teiste arvamusega arvestamata.
Milvi laiutas allaandvalt käsi. „Mis mul vastu hakata? Oma kodu on igaühele armas, aga jaksu jääb iga päevaga üha vähemaks. Ei jõua enam poodi leiva ega keldrisse moosipurgi järele.“
Ülejäänud õhtu Milvi aina rääkis ning mina kuulasin, tundmata korraga vähimatki kärsitust ja tülpimust. Kuulsin aegadest, millest olin senini lugenud ainult ajalooõpikutest ning räägitu mõjus igava õpikulektüüri kõrval kirjeldamatult elava, värvilise ning haaravana. Mu vastas istuv kõhetu vana nainegi tundus ühtäkki pigem köitva vestluspartneri kui tüütu majalisena. Kellenagi, kellest ma märksa rohkem teada oleks tahtnud kui seni teadsin. Kellenagi, kelle küpsetatud pannkooke oleksin soovinud pühapäevahommikuti maitsta, kellele pilte joonistada ja kelle kapis kommide kallal krõbistada.
„Oh, pagan!“ meenus mulle korraga midagi. Hüppasin ehmunult püsti ja kiirustasin köögi poole.
„Mis lahti?“
„Kartulid!“
Niipea, kui köögiust paotasin, ähvardas paks sinine suits mu jalust niita. Rebisin akna lahti ja lennutasin potil kaane pealt. Vesi oli ära keenud ning kartulid mustadeks krimpsus ploomideks kõrbenud.
Milvi ainult naeris, tedretäpid pruunijumelises näos säramas, ning soovitas pitsat tellida.
„Sulle tõesti sobiks?“ üllatusin ja tundsin samal ajal kohmetust oma kehvade perenaiseoskuste pärast.
„Noo, ega ma nüüd nii muldvana ka pole, et tänapäeva noorte toit süüa ei sünni.“
„Kena kuulda,“ laususin kergendusega. „Ma lippan siis poodi.“
Sõime otse karbist ja igasuguse tseremoonitsemiseta, jõime peale mullivett, naersime ning mu äsjaleitud vanaema hakkas mulle üha enam meeldima.
„Milline oli elu sinu lapsepõlves? Milliseid mänge lapsena mängida armastasid? Kus koolis käisid? Kuidas oma vanematega läbi said?“ Nüüd olin mina see, kelle küsimustelaviinil ei näinud lõppu tulevat ning Milvi vastas kõigele pikalt-laialt ning hea meelega.
„Võta,“ ütles Milvi õhtu lõpus ja pistis mulle pihku pisikese hõbedase prossi, mille sees sätendas suur sinine kivi. „Midagi mälestuseks. Rikas pole ma kunagi olnud, kuid tänu taevaisale pole ka millestki puudust olnud. Ehk tuleb seda vaadates meelde, et sul oli teinegi vanaema.“
* * *
Milvi suri mõned päevad hiljem. Oli tuuletu reede pärastlõuna. Märkasin, et kaskedes terendas laiguti õrna leherohelist, mis oli mu lemmikvärv. Selle nägemine pakkus pisukest lohutust.
Ma vaikisin praktiliselt terve nädala, sest ühtäkki tundus iga mu sõna Milvi mälestuse rüvetamisena. Vaikisin, kui vaatasin ema kahvatut otsusekindlat nägu, kui ta, huuled külmaks kriipsuks surutud, asjalikul moel matuseettevalmistusi tegi. Vaikisin, kui seisin pärgadesse uppunud kalmukünka serval, ühes peos Liisi toetav käsi ja teise kõvasti surutud hõbedane pross, sinine kivi vastu nahka. Vaikisin, kui Riho mulle helistas, et talle omasel kohmakal moel kaastunnet avaldada. Vaikisin, sest olin löödud teadmisest, kui palju energiat olin lasknud neelata tarbetul vaenul. Vaikisin, sest korraga mind kohutas mõistmine, kui väga me olime emaga olnud kammitsetud enda igapäevaelust, lastes samal ajal peaaegu et kaotsi minna millelgi, mida ei saa enam kunagi tagasi.
Vaikisin, sest olin väsinud vihkamast.'

Kiiri Saar

0 kommentaari Lisa kommentaar