horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Aiaäärne pihlakas

Et kodu laenuandjate käest päästa, otsis Eva meeleheitlikult võimalusi teenimiseks. Seiklust, millesse ta sattus, ­poleks ta aga osanud uneski näha...

Oma korteri eest kommunaalkulud ja muud tsivilisatsiooni rõõmud ära maksnud, uuris Eva nukrusega oma rahakoti sisu. Koondamine töö juures oli tabanud teda ootamatult. Hakka või uluma! Aga pisarad ei aita laenu maksta. Aasta tagasi sai hüpoteegiga väike maja ostetud. Sellest ilma jääda polnud küll tahtmist.
Kuidas siis elada? Nädala pärast tuleb laenu tasuda, kuid vajalikust summast on olemas vaid pool! Äkki midagi maha müüa?

Kõik müügiks!
Eva laskis pilgul üle elutoa käia. Vana mööbel, kulunud vaip põrandal ja mõned maalid seintel. Kunagi oli maalikunst ta harrastuseks olnud... Äkki keegi ostaks ta pilte?
Sõbranna Nele toetas ta ideed.
„Mina küll ostaksin, aga olen ise hetkel kuival. Mulle on alati su tööd meeldinud. Neis on mingi soojus. Eriti meeldib mulle „Vanaema aed“. Ma arvan, et sa peaksid oma eskiisid välja otsima, värvid ja lõuendi ostma.“
„Oota. Peaks äkki püüdma midagi nende hulgast maha müüa, mis juba olemas. Ehk õnnestub.“
Eva viiski oma tööd iganädalasele näitusmüügile, kus kohalike kunstnike tööd olid välja pandud. Talle eraldati veidi seinapinda näitusesaalis ja Eva hakkas pilte üles riputama. Tema naaber oli välja pannud kümmekond mahlast natüürmorti, millel massiivsed raamid ja eredad värvid.
„Inimestele meeldivad puuviljad ja nõud,“ teatas mees Eva pilku märgates. „Sellised pildid on söögituppa ja kööki alati nõutud.“
Linnakodanike maitsete asjatundja ajas Eva pisut segadusse, kuid ta pakkis oma tagasihoidlikes raamides maalid siiski lahti.
Esimesed külastajad olid peagi kohal. Mõned neist peatusid ja uurisid maale lähedalt ja kaugelt, mõned möödusid neile pilkugi heitmata. Sinistes teksades ja ruudulises särgis noormees uuris kaua Eva töid ning heitis aeg-ajalt pilgu tema poole. Ta ärritas Evat, kuna oli näha, et osta ta midagi ei kavatse.

Esimesed ostjad
„Mis selle maali pealkiri on?“
Eva ei mõistnud koheselt, et ranges ülikonnas ja kepiga mehe küsimus oli just talle suunatud.
„Aiaäärne pihlakas.“
„Huvitav pealkiri. Kui palju te selle maali eest soovite?“
Eva nimetas südamevärinal tagasihoidliku summa, mis kattis kulutused värvidele ja lõuendile, kuid võis teda lähenevatest rasketest päevadest välja aidata.
„Ma võtan selle!“ teatas mees ja avas rahakoti.
Mees polnud jõudnud veel nägemisulatusest kaduda, kui Eva juurde tuli vanapaar – intelligentne prillidega vanahärra ja koketse kübaraga vanaproua.
„Daniel, kui tahad mulle kingitust teha, siis ära selle maastiku pealt raha kokku hoia.“
„Liisakene, on meeldiv, et nii ruttu südamelähedase maali leidsid.“
Seekord riskis Eva veidi maali hinda tõsta. Ja maal osteti ikkagi ära!
Samal ajal tiirles teksastes noormees endiselt ta ümber.
„Ma oleksin tahtnud osta „Aiaäärset pihlakat,“ ütles ta lõpuks.
„Miks te siis nii kaua otsustasite?“
„Olen selline otsustusvõimetu, mis teha.“
„Võin teile midagi muud pakkuda.“
„Kas ka järgmisel pühapäeval on „Aiaäärne pihlakas“ müügis?“
„Võimalik.“
„Siis kohtume taas!“ ütles noormees eemaldudes ja omaette midagi vilistades.

Hind pole oluline!
Kui Eva oli viimase, viienda maali küllaltki korraliku summa eest maha müünud, ütles ta natüürmortidega naaber julgust saades:
„Loodan, et nüüd, kus te lahkute, hakkab minu äri sama edukalt minema. Kuigi pean teile tunnistama, et üle kolme pildi pole mul veel kunagi õnnestunud maha müüa. Teie müüsite aga viis!“
Eva maksis laenu ära ja ostis allesjäänud raha eest lõuendit ja värve. Viis õhtut kulus viie uue, müüdud piltide eskiiside järgi tehtud piltide maalimisele. „Aiaäärne pihlakas“ õnnestus oma kahes variandis veelgi paremini ja ka „Vanaema aed“ mõjus endiselt liigutavalt.
Näitusmüügile jõudis ta eelmisest korrast varem, kuid võttis sisse sama, äärmise koha. Oma imestuseks märkas ta peagi eelmise nädala esimest ostjat – meest ranges ülikonnas ja kepiga. Seekord saatis teda sama range välimusega kaaslane. Nad tulid otsustavalt Eva suunas.
„Kas teil on „Aiaäärse pihlaka“ koopiat pakkuda?
„See pole koopia. Piltidel on rida erinevusi, kuid teema on sama – „Aiaäärne pihlakas“.
„Kas hind on sama?“
„Seekord on see kallim.“
„Hind pole oluline,“ katkestas tema saatja ostja. „Ma võtan selle, ükskõik kui palju see ka ei maksaks!“
Eva võttis imestunult talle ulatatud raha vastu ja saatis pilguga kahte härrat, kes ta pildi minema viisid. Ja juba astuski tema juurde noormees, kes „Aiaäärse pihlaka“ ostust oli unistanud.
„Tere! Ega ma hiljaks jäänud?“
Millegipärast oli Eval hea meel teda näha. Noormehel oli aval pilk, ilus naeratus, meeldiv hääl...
„Tere... Ei jäänud...“
Ta maksis, võttis pildi, kuid ei kiirustanud lahkuma.
„Millega kunstnikud muul ajal tegelevad, kui pole loominguprotsessi või oma tööde müümisega hõivatud?“
Ta lööb ju talle külge! Eva oli juba unustanud, millal viimati kohtamas käis. Mis siis ikka, tasub proovida!
„Vaatavad üle pakutavaid vaba aja veetmise võimalusi ja valivad parimad välja.“
„Tänane õhtu minu seltskonnas. Kuidas sellisesse ettepanekusse suhtuksite?“
„Ahvatlev. Helistame hiljem ja siis otsustame juba täpselt.“
Nad vahetasid telefoninumbreid ja noormees lahkus.
„Tarvi“ – uus kontakt. Eva sulges naeratusega telefoni.

Kokkusattumus või ime?
Tunni aja pärast, kui Eval oli jäänud müümata veel üks maastikumaal, ilmus tema juurde taas kepiga härrasmees.
„Kas võiksite tellimuse peale maalida veel mõned pildid teemal „Aiaäärne pihlakas“?“ tundis ta huvi.
„Jah, loomulikult!“
„Kui palju teil kolme maali jaoks aega kuluks?“
„Viis-kuus päeva.“
„Suurepärane! Siin on teile ettemaks.“
Eva ei suutnud oma imestust varjata, kuid mees ei kavatsenudki mingeid selgitusi anda, ulatas vaid oma visiitkaardi:
„Ootan teie helistamist, kui olete töö lõpetanud.“
Eval oli tahtmine koheselt tööle hakata, kuid oli jäänud veel üks müümata pilt. Ei möödunud viit minutitki, kui ta juurde astus seesama, talle tuttav vanapaar.
„Daniel, siin see neiu ongi!“
Eva süda jäi seisma, ta ehmus. Vanaproua pöördus ta poole aga väga sõbralikult ja ütles:
„Kullake, teie pilt tõi meile õnne! Me võitsime loteriiga suure rahasumma!“
„See võib olla kokkusattumus,“ püüdis Eva vastu vaielda.
„Ja veel tagastati meile ammune võlg, mida me enam ei lootnudki enam kätte saada.“
„Kuidas minu pilt saab sellega seotud olla?“
„See kõik juhtus ju kohe peale seda, kui see maal meie majja ilmus!“
„Nüüd tahame ka oma lapselapsele pilti osta, et tal äris kõik hästi läheks.“
Eva kehitas vaid õlgu ja pakkis „Vanaema aia“ paberisse. Kuidas see ka poleks, aga nüüd on tal olemas raha järgmisel kuul laenu tasumiseks, värvide ja lõuendi jaoks, et tellimus täita ja ka elamisraha on olemas. Õhtul aga kohtamisele Tarviga!

Eliise Mäesalu

Jätkub ajakirjas Saatus&Saladused...

0 kommentaari Lisa kommentaar