horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Aimamisi reaalse elu saladustes

Kirjanik Kiiri Saar tunnistab, et inimesed, keda ta oma teel kohtab, on talle oluliseks inpiratsiooniallikaks.

Ajakirja „Saatus&Saladused” lugejatele on Kiiri Saar hästi tuntud nimi – üks haarav lugu järgneb teisele.
Kiiri Saar on kirjutanud rea raamatuid, nii luulet kui proosat, samuti näidendeid ja lehelugusid.
Tema kirjandusliku ja muu eluga saab veidi tutvust teha tema blogisid lugedes, need on leitavad aadressidelt kiirisaar.blogspot.com ja kiirisaar.wordpress.com.
Hiljuti kasvas kahest ajakirjaloost lühiromaan „Maja Mineviku tänaval”, mis praeguseks on leitav kõigist raamatupoodidest ja -kogudest.

Palun räägi, kuidas sinust kirjanik sai?
Kirjanikukingadesse astumine juhtus minu puhul kuidagi iseenesest, nagu ikka juhtuvad asjad, mis on mõeldud juhtuma. Algul polnud mul mõtetki kirjapandut muu maailmaga jagada, kirjutasin enda lõbuks ja proovilepanekuks. Kuid käsikirju hakkas üksteise järel üha sündima ja äratundmine ning rõõm tehtavast nii suur, et lõpuks tundus kirjastuse uksele koputamine mõistlik samm. See juhtus aastal 2010. Esimene teos ilmus juba aasta hiljem. Kuna mu debüütromaani „Lepatriinupüüdja“ saatis võrdlemisi suur menu, näis samal lainel kulgemine asjade loogiline käik.
Oma osa kirjanikuks kujunemisel oli kindlasti ka elumuutusel. See oli aeg, mil kolisin oma hiiu juurtega abikaasa ja väikese tütrega Tallinna kärast eemale, Hiiumaale. Saarerahu ja rohelus aitasid loomingu sünnile suurepäraselt kaasa. Teatava eripärana saan kirjutada ainult neis tingimustes, mis võimaldavad vaimset rahu ja keskendumist. Tundsin end hiidlaste keskel hästi ja nad võtsid mu kiiresti omaks. Seega võib öelda, et just tänu Hiiumaale lõi mu loomingulisus õitsele.
Kirjanikuna on mul olnud õnne – kõigist pakutud käsikirjadest on saanud raamatud, mis on leidnud koha raamaturiiulitel, -lettidel ja loodetavasti ka paljude lugejate südameis. Sel aastal ilmub minult juba kümnes ilukirjandusteos. Eriliselt viljakatel aastatel, nagu seegi aasta saab olema, olen välja andnud isegi kolm raamatut. Siinkohal pean siiski kvantiteedist olulisemaks teoste head keelelist taset ja stiili, mille täiustamisega järjepanu tegelen. Kirjutan meelsasti kõigile vanusegruppidele, sest igas eas inimesed on minu jaoks huvitavad, paeluvad ja inspireerivad. Mul on neile kõigile midagi öelda ja igaühelt midagi õppida. Mõtteis kirjutan alati midagi, töötan poolelioleva käsikirja kallal isegi puhul, kui ma ei istu momendil arvuti taga, vaid tegelen sootuks muude asjadega. Mõte töötab alateadlikult ikkagi ja arendab mõnda romaanisündmust või tegevuskäiku edasi.

Kuidas iseloomustad oma lugude tegelasi?
Tihtipeale valdab neid peataolek, esineb teatavaid siseheitlusi, mingis mõttes on mu tegelased iseendaga seesmiselt konfliktis. Läbi konfliktolukorra on lihtne kirjutada. Kui kõik oleks ilus ja tore, ei vaevuks keegi seda lugema. Konflikt ja eri arusaamade põrkumine annab nii olustikule kui dialoogile värvi ja hoiab vajalikku pinget ning lugeja-poolset huvi üleval. Läbi kõikvõimalike katsumuste püüavad mu tegelased jõuda eelkõige iseendani, et lahti harutada, selgeks mõelda suhete segapuntrad ning mõista paremini nii maailma kui iseenda eksisteerimise sügavamat tähendust. See läbiv joon kajastub nii lasteraamatuis kui lugudes täiskasvanuile. Kuna mulle on alati meeldinud juurelda inimloomuse eri tahkude üle, teevad seda ka mu romaanide ja novellide tegelased. Eelistan oma teostesse põimida ootamatuid sündmuskäike ja ettearvamatuid lõpplahendusi, hoida pinget viimase vindini üleval.
Edaspidi on plaan kirjutada üks sügavam ja tõsisem romaan täiskasvanutele. Usun, et õpingud ja elu Tallinnas annavad selleks vajalikku ainest ja kohtumist paeluvate karakteritega, mida ilmselt veel sündimata teoste jaoks alateadlikult otsima lähen. Kindlasti on tore kirjutada veel midagi ka lastele. Võib-olla võtta osa veel ka mõnest romaanivõistlusest. Inimsuhted oma kirevuses ja nende peegeldamine on minu valdkond.

Sa töötad, õpid, oled pereema ja leiad aega kirjutamiseks... Imetlusväärne, aga kuidas sa seda kõike jõuad?
Ostsin hiljuti käsitöölaadalt humoorika kassikujulise külmkapimagneti kirjaga: „Töö ei tapa, aga milleks riskida,“ meenutamaks iseendale, et aeg-ajalt tuleb siiski hoogu maha võtta ja puhata juba kasvõi selleks, et järgmisel päeval rohkem jõuda. See väike meeldetuletus on päris veenev ja lõbustav, töötab minu peal hästi.
Muidugi on ka suur abi mu perest, kes saab väga hästi ka ise nõud pestud ja muru niidetud. Ilma nende toeta polekski paljud asjad võimalikud. Nad toetavad mind kõiges.

Kust leiad inspiratsiooni?
Inimesed on mulle suurepäraseks inspiratsiooniallikaks kirjaniku-ametis. Mulle meeldib inimesi jälgida. Enda teadmatagi edastavad nad tohutult informatsiooni. Riietuse, olemise, hääletooni, maneeride läbi. See kõik on omal moel hindamatu informatsioon, mida saab edukalt ära kasutada näiteks mõne uue novelli tarbeks tõetruu prototüübi loomisel. Tänu rikkalikule fantaasiale pole mul neid ka välja mõelda kuigi keeruline, kuid reaalsusest midagi üle võtta ja loomingusse paigutada on märksa lihtsam. See on kirjaniku omamoodi lõbus mäng inimkarakteritega, kuigi kasutan ainest reaalsest elust vaid aimamisi ja samas mõtlen – saavad nad aru või ei?

Anne-Mari Alver

 

0 kommentaari Lisa kommentaar