horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Ainult üks SMS

„Vaikus meie pereelus tegi mulle iga päevaga üha rohkem haiget,” meenutab Karin aega, mil tema abielu päris ehtsa kriisi piiril hingitses.

Karin ja Rain olid selleks ajaks paar olnud juba üle viie aasta ning neil oli pooleteiseaastane poeg. Aeg oli Karini jaoks üsna keeruline – vanemapuhkus sai otsa, naine läks tööle tagasi ning poeg Kerti hoidis palgaline tädi.
„Mul oli kuidagi katkine tunne kogu aeg,” meenutab Karin. „Tööl igatsesin lapse järele, kodus ei saanud töömõtteid peast välja. Oleksin üle kõige tahtnud kellegagi nõu pidada, lihtsalt rääkida kõigest, mida ma mõtlen ja tunnen, ent seda võimalust mul polnud. Rain lihtsalt ei rääkinud minuga. See tähendab, mitte et ta oleks põhimõtteliselt vait olnud, lapsest ja majapidamisest rääkisime me vahel ikka, aga ma ju nägin, et minu siseilma puudutav ei lähe talle korda. Ta ei kuula. Ja kui ma ikkagi räägin, pole ta pärast midagi kuulnud. Appi, see oli ikka päris paha tunne!”
Vahepeal kartis Karin, et Rain on äkki tema peale pahane, et ta tööle läks, selle asemel, et emarollile ja kodule keskenduda. „Aga kaks palka on kaks palka,” ohkab ta samas. „Pealegi oli ülemus mulle üsna tungivalt südamele pannud, et ootab mind tagasi... Ja töö on üks osa sellest kõigest, mida elult vajan.”

Tatine ja nutune emme
Vaikus perekonnas muutus nädalast nädalasse üha rusuvamaks. Ilmselt tajus ka Kert vanemate vahelist pinget – laps oli viril ning kippus üha ja üha haigestuma. Ja ikka oli Karin see, kes arstitõendiga koju jäi.
„Nägin isegi, et käin igas mõttes alla,” ohkab naine olnut meenutades. „Kui tööl käisin, siis jooksujalu, et rutem koju jõuda. Juuksurist või maniküürist-pediküürist ei jõudnud unistadagi, minemisest rääkimata. Hambaarstki tundus olevat kättesaamatu ajakulutus... Samuti polnud mul aega enesele midagi uut selga vaadata ja nii ma olingi selline... käib-kah-naine.”
Kui Karin isegi nii tundis, mõtles ta murelikult, et millisena näeb küll teda tema mees. Ja kuna seda oli üsna keeruline teada saada, otsustas ta siiski proovida mehega vestelda – südamest ja südamesse ja kõigist isiklikest asjadest korraga.
Mees ei võtnud vedu. Täpselt nagu Karin kartnud oligi. Ja ilusana plaanitud vestlus lõppes õige kurvalt: naine löristas nutta ning püüdis mehelt teada saada, kas too teda veel üleüldse armastabki. Mees ilmselt ei talunud nii suurt tundetulva, ühmas midagi segast ja kõndis kodust välja.
„Oi, see oli mu niigi madalale enesehinnangule ikka väga rängaks löögiks,” tunnistab Karin nüüd. „Hea vähemalt, et poiss magas, tal jäi see tatine ja nutune emme nägemata.”
Karin nuttis, nagu oleks tahtnud pisaratega kogu maailma räpased kohad puhtaks pesta. Soolast silmavett voolas ja voolas ning kui nutt lõpuks järele oli jäänud ning luksumisega asendunud, jäi naine kurnatult magama.
Varahommikul ärgates nägi ta, et mees oli öösel koju tulnud. Ja magas elutoa diivanil. Et siis nii... Naine suutis vaid ohata.
Vannituppa siirdudes nägi ta esikus mehe telefoni ning talle tundus, et alanduste karikast on puudu veel viimane lonks – nimelt abikaasa järel nuhkimine. Ja seda ta siis vannitoa ukse varjus tegigi.

Nuhkija valus leid
„Polnud vaja pikalt otsida,” jutustab Karin. „Sõnumimälus oli vaid üks sõnum, saadetud möödunud ööl ja võõrale numbrile. Sisu oli lakooniline ja üheselt mõistetav: „Ma armastan sind. Rain.” Sissetulnud sõnumeid polnud, armastatu kas ei vastanud või võeti tema sõnum mälust maha.”
Igaks juhuks libistas Karin pilgu ka üle mehe telefonikontaktide, kuid seal midagi kahtlast silma ei jäänud.
„Või mis kahtlust siin enam... Asi oli ju selge. Minu mees armastas kedagi teist. Mõnd teist naist või mine tea, võib-olla ka mõnd meest – sõnumi saaja nime seal polnud. Ja see number ei tundunud ka kontak­tidest silma jäävat.”
Esimese hooga tegi Karinile iseäranis rängalt haiget tõsiasi, et mees oli alati rõhutanud – tema mingi tunnetest rääkija ei ole ning sentimentaalseid filme tema läbi mängida ei oska. Nüüd aga, näe, oskas, ja kuidas veel...
Karin hiilis voodisse tagasi ning tegi, nagu magaks. Kui mees teda äratama tuli, sosistas ta tekiserva alt, et on külmetunud ja jääb koju. Hoidjatädile helistab, Kerdiga saab ise hakkama... Mees mühatas ja lahkus tööle. Kui snepperlukk tema selja taga kinni klõpsatas, tajus Karin seda lõpliku lahkumise häälena.
Kurb ema tegi oma väikesele pojale hommikusöögi, lasi tal seejärel multikaid vaadata ning kärutas siis poja mänguväljakule. Kuni Kert liivakastis mängis, püüdis Karin mõtteid koondada.
Ja langetas otsuse – parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Armastab mees teist, tuleb Karinil kokku võtta oma viimased uhkuseriismed ning algatada lahutus. Abielu, kus mehe süda kuulub teisele, pole tema jaoks!

Helen Mandel

Jätkub ajakirjas...

 

0 kommentaari Lisa kommentaar