horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

„Algul oli mul soov mehele järgneda...”

Vabatahtlikuna abivajajaid aitav Isabell Maripuu tunnistab, et sellele teele jõudis ta mehe surma järel, et leina vaigistada.

Kas usute saatusesse ning seda, et saatus meid juhib ning milline on olnud teie arvates teie enda saatus siiani?
Usun saatusesse ja ka seda, et saatuse käsi on osaline meie elutee kujunemises. Arvan, et saatus on mulle koha kätte näidanud. Arvasin, et planeerin oma elu ise, aga võta näpust, teine pool elust läks täiesti teisiti kui arvasin.

Kas teie senises elus on juhtunud midagi saatuslikku, et võite öelda seda, et see või teine asi juhtu ainult tänu sellele, et saatus juhtis või tahtis nii?
Minu mehe ootamatu surm lõhkus kogu elu skeemi. Selle võiks tõepoolest panna ettemääratud saatuse kirja. Ja ilmselt just selline asjade käik muutis minu elu täielikult, pani mind tegutsema vabatahtlikuna, hädasolijate abistajana, sest vaid selles oli minu edasi elamise mõte.

Kas te selgeltnägijatesse usute ning ehk olete ka ise käinud mõne ennustaja juures? Mida teile ennustatud on ning kas see on ka täppi läinud?
Selgeltnägijatesse ei usu, kuid minu vanatädi ennustas inimestele nende tulevikku kaartide abil. Oskan minagi seda. Pidasin seda toredaks „kaardimänguks“, kuid pärast kahte korda, kui minu ennustus surmast täitus täpselt, jätsin selle tegevuse, sest ei taha saatuse salakäike teada ega teistele avada. Meie saatus või ettemääratus algab juba kaua aega enne meie sündi ja olgu ta meie üllatajaks nii heas kui halvas mõttes, sest seda, mis peab tulema, ei saa muuta ei meie teadmised ega oskused.

Ehk olete ka enda juures avastanud selgeltnägemise võimed ning mismoodi või kuidas need väljendunud on?
Jah, mõnikord kuulen oma sisemist häält, mis ütleb, et sellest võib midagi halba juhtuda, kuid ei kuula seda. Olen nagu tank, mis ei suuda ega ilmselt tahagi kiiresti manööverdada, oma suunda muuta.

Milline on teie jaoks avalik saladus?
Avalik saladus on see, kus enamus mõistab, et asjad pole nii nagu räägitakse, kuid teevad näo, et usuvad.

Kas teil on ka selliseid saladusi, mida te mitte kunagi teistele ei räägi?
Jah, mul on terve rida selliseid saladusi, mida kellelegi ei räägi ning mida püüan ise ka ignoreerida, unustada. Vaatamata sellele, kas küsitakse või mitte, ei räägi.

Millise on teie edasised plaanid?
Kui vähegi tervis lubab, siis jätkan oma vabatahtliku tööga, st abivajajate abistamisega

Milline näeb välja üks teie tavaline päev, ehk kirjeldate lähemalt?
Hommik algab voodis Terevisiooni vaatamisega ja samal ajal sudokude lahendamisega, et igav poleks uudiseid kaeda. Siis hommikusöök, mis on mu lemmiktegevus ja kestab vähemalt tunni (katan laua, valmistan teatud hulga erinevaid suupisteid ja kindlasti kohv). Tean, et pole tervislik, kuid söömise ajal vaatan telerit, sest siis on tunne nagu poleks laua taga üksinda. Seejärel arvutisse, vaatan sisse tulnud kirju, vastan neile. Tegelen oma lemmiktegevuse – andmete digitaliseerimisega. Praegu olen hakanud ka valmistuma suremiseks ehk sorteerin asju – mis läheb prügisse, mis arhiivi pakituna ja pealkirjaga, mis selles on ja miks see võiks minu järeltulijatele huvi pakkuda. Mul on ka mõned hobid, mis vajavad üle vaatamist.
Samas on mul päevas 20-30 telefoni kõnet, kus olen kas nõustaja/psühholoog või lihtsalt abiline probleemide lahendamisel. Mõnikord piisab vaid inimese ära kuulamisest ja ta leiab ise lahenduse, mõnikord tuleb tema juurde minna ja olukord lahendada.
Tegelikult tegelen kogu päeva mingite murede (ka oma murede) korda ajamisega. Teen ka oma vabatahtlikku tööd erinevates organisatsioonides.
Püüan ka õues viibida, aga sedagi mitte tühja. Praegu kühveldan lund oma pikalt kõnniteelt ja aiast. Teen puhtaks ka sõidutee, kui lumelükkaja pole käinud. Raiun jääd, mis on raske. Aga kõike seda teen päeva jooksul väikeste juppidena, sest tervis ei talu pikemat koormamist. Õhtul valmistan midagi lõuna- ja õhtusöögi vahepealset. Mängin lapselapsega arvutivõrgu mänge, vaatan telerit, panen olulisemad päeva toimingud arvutisse, et mäletaksin, mida jõudsin ära teha ja mis lükkub järgmisse päeva. Enne magama jäämist lahendan veel voodis ristsõnu ja sudokusid ning siis... norskama.
Oluline on öelda, et peale Terevisiooni ja hommikusöögi ei kordu mul päevades pea midagi. Iga päev on eri nägu, kordumatu ja see on põnev. Ma ei tea kunagi täpselt, milliseks minu päev kujuneb.

Millisid ameteid olete oma senise elu jooksul pidanud?
Olen töötanud matemaatika ja informaatika õpetajana nii koolis, tehnikamajas kui kolledžis. Koolitanud sadu täiskasvanuid arvutioskuste omandamisel (alustasin arvutiga juba 90-ndate algul ning olin Pärnus esimeste arvutiõpetajate hulgas). Enamus elust olen siiski koduperenaine olnud ja hoolitsenud oma mehe ja poja hea käekäigu eest. Olude sunnil ning nälja peletamiseks pidin pärast mehe surma pakkuma ka majutusteenust, aga seda vaid kuni töövõimetuspensioni saamiseni.

Vikerraadios oli teist Ülle Karu juhitav  saade “Päevatee” ning saates rääkisite vabatahtliku töö tegemisest. Millal ja kuidas tekkis soov teha vabatahtlikku tööd ning millised on rõõmud ja mured selle töö juures?
Vabatahtlikku tööd hakkasin tegema pärast seda, kui olin veidi toibunud mehe surmast. Algul oli kindel plaan talle järgneda, kuid selle ebaõnnestumise tõttu tuli leida endale mõte (tegevus), miks ikka veel edasi elada. Elul on mõtet vaid siis, kui saad veel kellelegi kasulik olla. Praeguseks olen selle sees olnud üle 10 aasta. Algul oli sellise tegevuse leidmine keeruline, nüüd tuleb ülesandeid uksest ja aknast. Rõõmu pakub see, kui suudad teise (teiste) probleemi lahendada, kurvaks teeb, kui see ei õnnestu. Olen endale siiski selgeks teinud, et kogu maailma ei suuda minagi soojaks kütta ja see, kui miski ebaõnnestub või ei lähe just nii, kuidas ette kujutasin,  on kogemus, millest õppida või olukord millega leppida. Olen tänu oma elule õpetaja/koolitajana ja vabatahtlikuna kokku puutunud sadade ja sadade inimestega, kuulnud/näinud nende muresid, arusaamasid elust-olust. Aru saanud, kui huvitavalt kirju on inimese muster siinilmas, millised on äärest-äärde nende arusaamad elus toimuvast. See on muutnud ka mind. Ma ei saa enam millegi peale kurjaks, ma vaid imestan, kas tõesti võib ka nii …

Kas teil on ka mõni elu unistus, mille täitumist ootate?
Jaa, ikka unistan, unistan õnnelikust surmast, surmast äkitselt, unes, valudeta ja veel sellest, et jõuaksin lõpetada oma pärandi arhiveerimise ja digitaliseerimise, enne kui see juhtub.

Milline on olnud siiani kõige naljakam või pöörasem seik?
Naljakam või pöörasem – oooh, neid on olnud palju, tõesti palju, nendest peaks terve raamatu kirjutama. Aga ühe väikese seiga ma siiski räägin meie vestluse lõpetuseks. Varajane sügis, kell on umbes kolm öösel, magame mehega, ärkan mingi koera hirmsa ulgumise-nutu peale, mis kostub kusagilt õuest. Hääle järgi otsustades seda koera kas piinatakse, pekstakse, tapetakse. Armastan väga loomi, kõiki loomi, isegi ämblikke ja rotte.
Meest ei taha äratada, sest tal vaja hommikul tööle minna, aga tunnen, et nii seda asja jätta ka ei suuda. Tõusen vaikselt, tõmban öösärgi peale mantli ja paljastele jalgadele poolsaapad ning lähen tänavale. Hakkan minema hääle suunas, samas mõtlen, et kui seda koera piinab mingi kamp purjus pätte, siis nad lihtsalt löövad mu maha ja mees isegi ei tea, et olen kusagile läinud ega oska minu laipagi hommikul otsida.
Adrenaliin oli laes, aga viha piinajate vastu nii suur, et otsustan koera päästa kasvõi oma elu hinnaga. Ja mida ma näen, kui lõpuks järgmisse tänavasse jõuan. Ühe eramu aia posti otsas istub kass ja selle posti najale hüppab väsimatult väike koeranäss ning teeb hirmsaid ulgumise-nutu hääli. Kass muidugi ehmus ja põgenes ning koergi rahunes kohe. Mina aga teadsin, et võin isegi looma eest oma eluga riskida, rääkimata hätta sattunud inimesest. Süda aga puperdas veel siis, kui mehe kõrvale voodisse pugesin ja oma külma ihu tema soojusega kosutasin.

Soovite ehk midagi ka südamelt ära öelda?
Südamel on väga mitmeid asju, kuid peamine on see, et inimesed kahjuks ei mõista, milline õnn on neile osaks saanud siia ilma sündimisega.
Need, kes on saanud suurema õnne, armastuse või ka raha osaliseks, kelle saatuse pasjanss on olnud soosivam, võiksid  mõelda ka neile, kellel on raske ja aidata neid. Aitamise võimalus on suur õnn.

Hillar Kohv

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
Wagner Clerk 14.05.2022 16:06
Kuidas ma Christy Walton Finance'ilt laenu sain, olen sattunud petuskeemide kätte, kuni kohtun selle ustava laenuandjaga, kes andis mulle 50 000 euro suuruse laenu, ja nüüd usun, et on veel tõelisi veebilaenuandjaid, siin on meil (christywalton355@ gmail.com) laenuandja kohta, kui vajate rahalist abi, võite temaga abi saamiseks ühendust võtta: christywalton355@gmail.com