horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Alkoravi Pariisi moodi

Ma tegin selle ära! Otsustasin, et vanamoodi enam ei saa ning läksin alkoravile. Elu on väärt elamist! Haiglasse jõudes oli aga ­kahetsus kiire tulema...

Ilmatuma suur neoonkollane kohver kolises mööda Pariisi tänavaid. Vaatasin kella. Aega oli maa ja ilm, polnud kuhugi kiiret, jõuan rahulikult kümneks kohale, nagu kutsutud, palutud, paar päeva varem telefonitsi kokku lepitud, arutlesin endamisi.
Hommikuses kevadsoojuses, moodsalt lillemustriline jakk seljas, seadsin samme läbi tänavate, märgates omal kohal, oma asemel tudumas kahte soomlasest kodutut. Ühega neist õnnestus eelmisel päeval pisut juttu puhuda, mille käigus selgus, et ta oli möödunud talvel kaks nädalat viibinud alkoholi-võõrutusravil samas haiglas, kuhu mina samme seadsin, kuid esimese pudeli järele haaras juba haiglast väljumise õhtul, sest sõbrad sundisid. Noh, mõtlesin mina, kui teda sundisid sõbrad, siis parem ärgu mul sõpru olgu, kui sellised sõbrad, kes vägisi pudelit suule suruvad.

Kõrgusehirmust seekord pääsen
Kokkulepitust koguni nelikümmend minutit hiljem jõudsin lõpuks väiksesse kesklinna haiglasse, ühte selle kompleksi – neuroloogia osakonda. Teele jäi lihtsalt liiga palju tuttavaid nurgakesi, kus inimestega jutelda.
Segadust, arusaamatusi kui palju, sest uksi number viis hoonel mitu. Lifitga üles-alla, alla-üles, alla tagasi. Viiendast korrusest sai ühel hetkel kaheksas, siis jälle seitsmes, kuni selgus, et alkohoolikuid võtavad vastu 0.korruse ruumid. Minu jaoks ideaalne lahendus, sest kardan pööraselt kõrgusi. Isegi esimese korruse aknast välja vaatamine paneks mul igal hommikul pea ringi käima, ajaks südame läikima, justkui oleks kolm nädalat ohjeldamatult pummeldanud, plaaniga oma tegevust edasi jätkata. Pole siis mingi ime, et kodumajas, kus elan neljandal korrusel, hoian peaaegu püsivalt akendel metallkardinaid ees. Kindlasti akende pesemise ajal, sest kujutan lapiga klaaspindu küürides elavalt ette, kuidas just sel hetkel usun omavat tiibu ning mütaki aknast alla kukun. Ei, ei, kõrgused ega lendamine pole minu jaoks!
Tumesinised ja valged seinad vahtisid mulle ainiti otsa, kui olin edukalt sissekirjutamise protseduuri läbinud, minu erinõudmised toitumise osas kirja pandud, kaalutud, mõõdetud ja muidu lobisetud ning alkomeetrisse 0,11 promilli puhutud. Mis seal salata, eks ikka sai pisut eelmisel õhtul napsu võetud, kui ette juba teada, et järgneval kahel nädalal kehtib kuiv seadus, mille vabatahtlikult endale välja kuulutasin.
Tõele au andes peab siiski mainima, et olin viimasel viiel nädalal enne haiglasse siirdumist alkoholi liigtarbimisele kriipsu peale tõmmanud, kui just paar erandit välja arvata. Aga mis sa teed, kui sulle sõidavad otse Eestist külla kaks võhivõõrast, sooviga oma ihusilmaga näha, näpuotsaga katsuda, kas tõesti eksisteerib maailmas keegi nii hulljulge ja pöörane nagu metskass, kelle esimene raamat Eestis kohtuotsusega keelustati, kuid juba kümme kuud hiljem ilmus 2015. aastal peaaegu muutmata kujul nime „Suurem kui elu” all uuesti, paljastades avameelselt lugejale iseend viisil, mis mõjutab mulle varem tundmatuid persoone saatma mulle: e-kirju, kingitusi, postkaarte, õnnitlusi, põhjustades lausa isiklikku kohale ilmumist moemekasse.

Kaotada pole midagi!
Nojah, eks sellise suure au eest, mida mulle on osutatud, sai viimasel ühisel õhtusöögil, sellele järgnenud ööl ning varahommikusel koduteel pisut enam napsutatud, rääkimata siis pudeli šampanjaga lennujaamast koju siirdumisest, mille käigus väsimus võimust võttis ning lubasin ennast lahkelt metroovagunis paljaks röövida. Sellest piisas, jõudmaks selgusele, et kuu aega varem tehtud otsus suunduda elu esimesele võõrutusravile on ainuõige.
Esimesena haarasin kohvrist oma autobiograafilise ja skandaalse teose, et punased kaaned ning suurustav pealkiri tuletaksid mulle pidevalt meelde kirkamaid hetki elust, elujanust, selle põletamisest, enesehävituslikust käitumisest, kuni Kristuse-ealiseks saamiseni. Tegemist oleks justkui patukahetsusraamatuga, mille olemasolu meenutab häid ja halbu valikuid, avades ukse emotsionaalse inimese hingesoppidesse, sest pattu, mida kahetseda oma hingekesel pole leidnud, ent kirglike hetki, mille jäädvustamine oli vajalik ning möödapääsmatu leidub mu elus tänaseni. Olgu selleks kasvõi stardipaugu saanud võitlus alkoholismiga, see tähendab ennekõike iseendaga.
Iseasi, kas sellel kõigel mingi mõte eksisteerib ja kas sellest alkoravist mingit asja saab. Peab ikka väga naiivne, sinisilmne olema, arvates, et kaks nädalat haiglas muudab möödunud kaheksateist aasta traditsioone ning harjumusi! Aga noh, korralistele uuringutele oleksin pidanud nagunii siirduma, seega võisin südamerahuga kaks asja kokku liita, olgu tulemus, milline tahes. Kaotada pole ju mitte midagi, kuid võita terve elu ja helgem, võib-olla mõnevõrra kainem tulevik.

Raivo Kaer
Pariis

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar