horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Amelie

„Ma lähen nüüd, enne kui nutma hakkan,“ ütles daam ja kiirustas minema, nii et Joonas ei taibanud isegi hüvasti jätta. Tulijast jäi maha kerge kannikeselõhn ja kuhjaga hingelist segadust, mille ta kohalolu oli külvanud. Mees ja laps vaatasid teineteisele otsa ja Joonas mõtles: „Mida me nüüd siis peale hakkame?“

Kakskümmend aastat hiljem istus Joonas köögiakna all, jõi musta teed ja vaatas ainiti akna taga laiuvasse pimedusse.
„Kas sa teeksid midagi minu heaks?“ küsis korraga Jasmine.
Joonas naeratas. „Sa ju tead, et ma teen sinu heaks mida iganes.“
Jasmine silmisse ilmus rahulolev pilk. „Ma tahaksin su lugu veel korra kuulda.“
„Kullake, sa oled seda kuulnud juba palju kordi. Ära nüüd ütle, et ma pole sind oma heietustega veel ära tüüdanud.“
Jasmine raputas pead. „Kindlasti mitte. Sinu ja ema vahel toimus midagi erilist. Mulle meeldib sind sellest rääkimas kuulda. Tegelikult võiks sa oma loo kirja panna, siis jääks see alatiseks minuga.“
Mees kinkis oma pruunisilmsele tütrele pika pilgu ja kaalutles. „Olgu,“ jõudis ta siis otsusele. „Aga ainult selle pärast, et sina tahad.“
Jasmine naeratas. „Tore. Oleks kõigiga nii lihtne kaubale saada nagu sinuga!“
Joonas laiutas allaandva naeratusega käsi, tõusis, kõndis akna all seisva kirjutuslauani ning lasi sõrmeotstel mõtlikuna üle tolmukorra all tukkuva kriimulise trükimasina rännata. Siis lohistas ta kirjutuslaua alt välja kriuksuva tooli, istus ning lasi valgel paberilehel sahinal masinasse libiseda.
* * *
Mu isa tavatses vahel öelda, et see, mis on möödas, on sulle ära öelnud kõik, mis tal öelda oli, andnud kõik, mis tal anda oli. Sa ei või tahta enamat. Ainus, mida sa teha saad, on võtta sellest endaga kaasa parim ja väärtuslikum ning minna edasi.
Mu isa oli suur ja tõsine mees, kes ei armastanud palju rääkida ega asjata sõnu teha. Ta tööst karedad käed olid alati soojad ning need oskasid kõike – pannkooke küpsetada, puid lõhkuda, katkist kirvevart parandada, mu põlvele plaastrit panna ja pluusile nööpi ette õmmelda.
Mu meelistegevuseks oli istuda tärpentini ja õlivärvide järele lõhnavas vanas garaažis, mille isa oli ümber ehitanud ateljeeks ja põnevuseseguse elevusega jälgida, kuidas ta töötab.
Kuigi mu isa oli tavaline töömees, kelle päevadest enamus möödus maainimestele posti ja kaubapakke laiali vedades, tavatses ta tihtipeale õhtuti ateljees istuda ning maalida.
Me ei rääkinud kunagi emast, sest see oli teema, mida ta ei tahtnud puudutada. Ainult ühel korral, kui ta oma järjekordse taiesega, mis kujutas endast soolaugaste servadel õilmitsevat villpeade valget merd, ühele poole oli jõudnud ja seda rahulolevalt silmitses, lausus ta:
„Poeg, ma tahan, et sa teaks üht. Naised… nendega pole lihtne. Siiski pea meeles, et see, mis on läinud, pole maailmast lõplikult otsa saanud, vaid eksisteerib teisel kujul edasi. See tuleb üles leida. Kui sul on veidigi õnne ja tarkust, tunned ta ära.“ Hallid silmad sihtisid mind teraselt ja kuigi ma toona, üheksa-aastasena, päris täpselt ei mõistnud, mida ta oma jutuga silmas pidas, sööbisid sõnad mulle mällu. Ma kandsin neid enesega kaa­sas nagu kingitust, millega ma ei osanud midagi peale hakata, ent sellegipoolest aimasin selle hinnalisust.

Koolis mulle eriti ei meeldinud. Olin vaikne poiss ning seltsimelu ja tähelepanu asemel armastasin pigem omaette hoiduda. Vahetundidel mööda koolimaja luusides avastasin köögiruumide kõrval väikese panipaiga, kus keegi tavaliselt ei käinud. Põranda lähedal asus madal kaaraken, mille määrdunud silm vaatas kooliõuele. Vahel tavatsesin seal istuda ja jälgida, kuidas vanemate klasside poisid palli taovad. Mõnikord visandasin üht tumedajuukselist tüdrukut, kes jäi mulle millegipärast silma. Kuigi ma ei teadnud, miks, näis ta mulle huvitav ja teistest erinev.
„See päev, mil teda näen, toob mulle õnne,“ mõtlesin endamisi mingi sisemise naeratusega.
Mõnikord kõndiski tumedajuukseline tüdruk sõpradega õuel, heledale talvemantlile tikitud sadu lumekübemeid, valge kootud müts tumedatele juustele surutud ja ninaots koheva salliserva sees peidus. Ta pani mind mingit seletamatut uudishimu tundma, nagu varjaks ta sihvakas kogu mingit saladust.
Ometi ei kõnetanud ma teda kunagi. Kui mul ka olnuks võimalus, poleks ma osanudki midagi öelda. Alles hulk aega hiljem sain teada, et tema nimi on Amelie.
Milline kummaline nimi, mõtlesin endamisi. Ma ei teadnud kedagi, kes oleks kandnud säärast võõrapärast nime. Kordasin nime häälikhaaval, püüdes end selle kõlaga harjutada.
Mulle meeldisid lapsepõlve jõulud, kuid jõulud koolis tähendasid midagi sootuks muud. Kära, lärmi, sekeldamist ja rüselemist, mille keskele ära eksinuna tundsin end kõike muud kui mugavalt. Tajusin teravat puudust koduse rahu, ahjust võetud sooja maaleiva ja tube täitva piparkoogilõhna järele, ema lapseliku elevuse järele, kui ta kuusepuule ehteid riputas ja mind kingitusi avama õhutas. Paraku oli see möödanik, mis sai tema lahkumisega lõplikult lukku keeratud. Kooli saali ilmus hiigelsuur, metsaroheluse järgi lõhnav kuusk, mis näis mulle oma loomulikust keskkonnast välja rebituna nukker ja kaitsetu. Leidsin koha saali hämaruses, vaatasin laes vilkuvaid tulesid ega teadnud, mida peale hakata.
„Kõik, mis sa eales soovid ja loodad, et juhtub, ent ei juhtu, pole tõeline ega oma tähtsust. Lase sellest lahti ja mine edasi,“ meenusid isa sõnad.
Mida ma tahan, et juhtuks? mõtlesin, suutmata vastust leida. Mu ainuke soov oli talumatust melust eemale pääseda – isa värvilõhnasesse ateljeesse, pintslipurkide ja päikesekiirte viltu langeva valguse juurde. Muusika mürtsus üha valjemini ja ma hakkasin mantlit selga ajama.

„Tule, tantsi minuga,“ kuulsin korraga kedagi ütlevat.
Vaatasin üles ja seal ta seisis – punases peokleidis tumedajuukseline lummutis, kelle silmades säras jõululampide soe valgus.
„Mina?“ kogelesin ja vaatasin igaks juhuks ringi, kas kutse polnud kellelegi teisele mõelnud.
„Sina jah.“ Amelie ei lasknud mul kaua aru pidada, vaid sikutas mu otsustavalt püsti. Libistasin kingid kiiruga kõrvalistmele, pooleldi selgaaetud mantel kukkus põrandale ja sinna see jäigi.
Kui ma Amelie kõrval tantsupõrandale astusin, muutus kogu ümbritsev ühtäkki teiseks. Näis, nagu olnuks tal võluvägi avada mu silme ees nähtamatu uks mulle tundmatusse maailma, kus kõik näis hulga kaunim ja erilisem. Amelie juuksed lõhnasid meresoola ja päikese järele, ta liikus põrandal kergelt ning kiirelt nagu valguslaik.
„Sa oled kummaline poiss, Joonas,“ avaldas mu tantsupartner korraga. „Hoopis teistsugune, kui teised.“
Naeratasin, teadmata, kas see oli kompliment või lihtsalt tähelepanek.
„Mis mõttes kummaline?“ küsisin siiski igaks juhuks.
Amelie tume pilk rändas üle mu näo. „Noh, sa nagu viibiksid alailma mingis veidras poolunes. Millest sa küll mõtled kogu aeg? Sa nagu püüaks mingile saladusele jälile jõuda.“
Mulle meeldis tema küsimus, sest ta polnudki tõest kaugel.
„Ma mõtlen kõigest,“ laususin aeglaselt, et ükski sõna kaotsi ei läheks. „Värvidest, valgusest, päikesest, isa ateljee lõhnast. Lumehelvestest su hallil talvemantlil. Udustest hommikutest, puupõranda soojusest.“
„Sa mõtled minu vanast talvemantlist?“ imestas Amelie. „Mis selles nii erilist on?“
„Oleneb, kuidas näha. Su mantel on hommikuvalguses imeline.“
Amelie pilgus peegeldus mõistmatus.
Amelie lõpetas kooli kaks aastat varem kui mina. Pärast gümnaasiumi lõpetamist pühkisin kodualeviku tolmu jalgelt ning mu uueks peatuspaigaks sai Tartu. Kriiditolmu ja puidu järele lõhnava vana hubase koolimaja asemel tervitasid mind Tartu Kõrgema Kunstikooli külmad seinad. Kuigi lootsin, et aja möödudes tuhmuvad mu mälestused Ameliest, muutusid need pigem üha kirkamaiks. Ta oli külvanud mu hinge mingi rahutuseseemne, mis kärbumise asemel hoopis salamisi idanes. Kippusin elurõõmu kaotama, nagu oleks keegi mu elu soojad toonid tumedamate ja rõhuvamatega üle värvinud. Mu üürikorter oli väike, jahe ja kõle, aknad lasid tuult läbi ning puupliit ajas ajuti suitsu sisse, ent ma ei taibanud sellest isegi hoolida. Kogu oma vaba aja sisustasin maalimise, linna peal lonkimise ja kohvikutes istumisega, hinges alateadlik soov Ameliet möödumas märgata.
„Poiss,“ ütles isa, märganud mu tujutut olekut. „Sul on aeg mõelda, mida oma eluga peale hakata.“ Taipasin, et mõiste „oma eluga“ tähendas tema kontekstis tegelikult „naistuttavatega.“
„Aga sa ise?“ küsisin vastu. „Mõtled igavesti jääda siia vanasse garaaži peitu? Sa oled palju andekam kui mina. Korralda vähemasti üks personaalnäituski.“
Isa muigas. „Mu elus on olnud kõike küllalt ja avalik tähelepanu on viimane, mida soovida. Ainus väärtuslik on minu jaoks rahu ja teadmine, et sul läheb hästi. Ära noruta, elu teeb kingitusi siis, kui seda kõige vähem ootad.“

Isal oli õigus nagu alati. Kõigest nädalapäevad hiljem märkasin kohvikuaknast möödumas tuttavat kogu. Jätsin jahtuva taimetee ja ploomikoogi sinnapaika, heitsin peotäie münte letile ning tormasin möödujale ummisjalu järele.
„Amelie!“ suutsin vaid hingeldada.
Leherohelises kevadmantlis ja õhulises valges sallis mööda hõljunud kogu peatus ja pööras end ringi. Kitsale isikupärasele näole sugenes üllatusest tulvil naeratus.
„Joonas, sina? Tere!“ ütles Amelie naerdes. „Arvasin, et oled mu unustanud!“
Ta paistis endiselt rõõmsameelne, otsekui oleks kogu ta elu üksainus tore üllatus. „Ma poleks sind äragi tundnud, nii kenaks oled muutunud.“
Tundsin end punastavat nagu koolipoiss.
„Räägi mulle kõigest,“ sain siis sõna suust. „Kuidas sul läheb? Millega tegeled? Võin ma sind saata?“ sadas uudishimuliku rahena mu küsimusi.
Kulgesin Amelie kõrval nagu unes ja kogu mu kiiva kiskuda ähvardanud maailm näis otsekui iseenesest taas õigele kohale asetuvat. Sain lühiülevaate tema ajakirjandusõpingutest ega märganud enda rahuloluks ta sõrmes kihlasõrmust.
„Ma saadan sind,“ käisin välja pakkumise.
„Kui viitsid,“ muigas tüdruk.
Meie tee kulges Tähe tänava poole ja see oli täis pikitud Amelie rõõmsat naeru ja minu uudishimulikke küsimusi, millele mu kaaslane meelsasti vastas. Lõpuks peatus Amelie ühe päevinäinud puumaja ees.“Siin sa siis eladki,“ ütlesin ja vaatasin üles, teise korruse pimedate aknasilmade poole.
„Päh, kõigest üks närune üürikas,“ kohmas Amelie, justkui tunneks oma kehvapoolse elujärje pärast piinlikkust.
„Mis sa põed, ma elan ise samasuguses,“ naersin. „Kujutad ette, mulle isegi meeldib seal. Vanad puumajad lõhnavad nii hästi.“
„Sa oled tõesti üks kummaline mees,“ märkis Amelie ja ma ei saanud endiselt aru, mõtles ta seda komplimendina või mitte.

Me kohtusime veel ja veel ning iga kohtumine näis mind üha enam ellu äratavat. Meie vestlus sujus, nagu poleks vahepealset aega olnudki. Ameliele sai tavaks igal reedeõhtul oma rutakal kõnnakul mööda nagisevaid puutreppe mu poissmehekorterisse tuhiseda ja ma tervitasin teda alati laia naeratusega. Amelie vaatas iga kord hoolega üle kõik mu pildid, nagu oleks kunstinäitusel.
„Su loomingus on stiili,“ märkis ta siis. Ühte mooniõitega maastikku vaatas ta iseäranis kaua ja tunnistas lõpuks: „See meeldib mulle.“
„Võta endale,“ pakkusin lahkesti ja pühkisin värvised sõrmed kiiruga rätikusse puhtaks.
Amelie raputas pead. „Tänan, aga mul pole pilti kuhugi panna.“
Meie koosolemised muutusid üha õdusamateks. Võib-olla isegi õdusamateks kui õhtud mõttessevajunud isaga ahjutule valgel. Üllatusin, et tunnen korraga tavatut rõõmu sellistest argitegevustest nagu ühine kartulite koorimine või nõude pesemine.
Vahel tõi Amelie midagi magusat kaasa.
„Sa armastad kokata?“ olin üht järjekordset kooki nähes üllatunud.
„Ei,“ naeris tüdruk, „aga ma armasta süüa!“
Minus kasvas igatsus teda joonistada või maalida, aga iga kord leidis Amelie põhjuse keeldumiseks. Pildistada Amelie ennast siiski lubas ja hiljem, kui olin ta koju saatnud, lamasin kaua oma toa hämaruses ja vaatasin ülesvõtteid. Amelie pihlapuu juures, tumedad läikivad juuksed võluvalt sassis, Amelie erekollase salliga hõõguvsinise taeva taustal, marjaoks punaste huulte vahel, Amelie sale kogu leherohelises mantlis, kirjude kummikutega Amelie Raekoja platsil, Amelie Emajõe ääres, Amelie sinilillevärvi sallis läbi roosade päikeseprillide maailmale naeratamas, Amelie siin ja seal, Amelie minu südames.
„Ma armastan sind,“ söandasin talle lõpuks tunnistada.
„Ma tean,“ kostis Amelie.
Ühel kargel veebruarihommikul sattusime raudteejaama. Vana jaam tukkus talvist und, räästas rippus kaks suurt jääpurikat, mis särasid päikese käes nagu hiiglaslikud teemandid. Kusagil ei liikunud hingelistki ja meie soe hingeaur joonistas kargesse õhku valgeid aurupilvekesi. Astusin perroonile ja jäin sambaid katvat kaunist puidupitsi vaatama. Tajusin, et Amelie pilk rändab minu omaga kaasa.
„Millest sa mõtled?“ uuris ta.
„Sa hakkad naerma, kui ma ütlen.“
„Ei hakka.“
„Ma mõtlesin puussepale, kes need kaunid puitsambad kunagi valmis tegi.“
Amelie vaatas arusaamatuses sammast ja siis mind. „Keegi vist ei taipa eales mõelda millelegi nii veidrale kui sina. Miks peaks sind paeluma mingi tundmatu puussepa tundeelu?“
„Mind lihtsalt huvitab, kas ka tema on kunagi oma elus tundnud nii suurt armastust nagu mina sinu vastu. Või on see temast kõigest heleda varjuna mööda libisenud.“
„Võib-olla oli ta lihtsalt üks joodik, kes ei püsinud kuigi pikalt üheski suhtes ja teenis ehitustel endale natuke viinaraha.“
Kehitasin õlgu. „Kah variant. Sa vist üritad mind pidevalt maa peale tagasi tuua?“
Amelie ei vastanud, vaid kõndis edasi, jättes puutumata lumme maha ühtlase jäljerea. Lõpuks istus ta pikale härmatanud puupingile ja tõstis koogikarbi sülle.
„Sa oled kõige erilisem inimene mu elus,“ tunnistas ta vaiksel häälel.

„Ma pean sulle midagi ütlema,“ lausus Amelie kaks päeva hiljem.
Vaatasin talle ootavalt otsa, teadmata, kas uudis toob rõõmu või kurbust.
„Ma sõidan varsti ära.“
„Kuhu?“ uurisin ja mu hääl püsis rahulik.
„Prantsusmaale,“ jätkas tüdruk. „Vahetusüliõpilaseks. Mõtle, ma hakkan elama Pariisis! See kõlab nagu unenägu!“
„Või nii,“ laususin ja vahtisin oma teed, mis tundus korraga sama mõruks ja tumedaks tõmbuvat nagu mu meeleolu. „Kus sa end sisse seada mõtled?“
„Mul elab emapoolne vanaema Pariisis. Ma mäletan teda vaid pisut, aga ta oli minuga alati väga lahke. Loodetavasti hakkame normaalselt läbi saama.“
„Muidugi hakkate, sa klapid kõigiga,“ olin veendunud.
„Tõesti?“ Amelie nägu valgustas taas naeratus.
Ma ei naeratanud vastu.
„Minu sünge kallim,“ noomis Amelie ja sakutas mind mantlihõlmast. „Ära tee nüüd sellist surnumatja nägu. Pool aastat pole ju igavik! Ma olen tagasi kiiremini kui sa arugi saad.“
„Muidugi.“ Manasin hääle tehtult rõõmsaks ja rüüpasin suure sõõmu tökatmustaks tõmbunud teed.
„Miks sa alati musta kannad, nagu ei armastakski sa värve? See mantel näeb välja, nagu hakkaks sa kohe peietele minema. Sulle kuluks pisutki enam elurõõmu ära.“
„Mulle meeldib must,“ kaitsesin ennast. „Millal sa lähed?“
„Järgmisel nädalal.“
Taipasin, et meile oli jäänud kõigest neli ühist päeva.

Lennujaamas oli külm ja kõle nagu lennujaamades ikka. Inimesed tulid ja läksid, tuul keerutas õhus määrdunud kilekotti. See tantsiskles vastu tahtmist siia-sinna ja kadus siis ühe punase Opeli alla.
„Anna mulle teada, kuidas sul väljamaal läheb,“ ütlesin Amelie vastas seistes ja sõnu otsides.
„Loomulikult, iga päev,“ lubas Amelie.
Ta silmadesse ei mahtunud peale lahkumiselevuse ühtki muud emotsiooni. Püüdsin sellest mingil moel üle olla ja lootsin, et ehk jääb nende tumedasse põhjatusse siiski tallele ka kübeke mind.Hulga hiljem, kui hõbedane teraslind oli end maast lahti rebinud ja Amelie endaga kaasa viinud, asutasin ennast minekule. Mingi sisemine sund viis mu kodu asemel hoopis raudteejaama, istuma pingile, kus Amelie oli mind vastu päikest oma täpilise käpiku varjust vaadanud. Rong suhises jaama, avas uksed ja tema metalsest kõhust pudenes perroonile rahvamass. Tulijail näis olevat rutt ning keegi ei pööranud mu mustas mantlis kühmus kogule tähelepanu. Olin võõras võõraste keskel, kel polnud õnneks kuhugi kiiret. Mu tardunud pilk ei äratanud ainsaski olevuses huvi.
Esiotsa uputaski mu postkastki kirjaderahe, millest õhkus elevust ja vaimustust, kiidusõnu nii vanaema kui Pariisi vaatamisväärsuste aadressil. Siis aga jäid saadetised üha harvemateks ning lõppesid viimaks sootuks. Ma kirjutasin tihti, ent vastuseid ei tulnud.
Lõpetasin kunstikooli ning asusin tööle ühes keskmise suurusega reklaamibüroos, sisustades kogu vaba aja maalimisega. Enda lakkamatult tegevuses hoidmine näis olevat mu ainus pääsetee meeleheite eest. Seega sukeldusin mingi sünge lõbuga töösse, sõin vähe, võtsin kaalus alla ning käisin harva väljas. Enamasti tavatsesin õhtuti vaikselt oma köögis istuda, veini juua ja vaadata, kuidas küünal lõpuni põleb. Seejärel läksin magama.
Mingil imeväel hakkas mul lõpuks maalimisega hästi minema. Ühtäkki taipasin, mida ma oma piltidega öelda tahan ja mu käsi ning värvid kuuletusid mulle. Paar kunstikauplust näitas üles huvi mu maale müüki võtta ja need läksid üllatuslikult kiiresti kaubaks.
Ainsad heledamad laigud mu isikliku elu tumedal pannool olid hetked, mil isa maalt külla tuli. Ta tõi endaga kaasa õlivärvide ja lahusti turvalist lõhna, rääkis kodukandi uudiseid ning poetas jutu käigus nagu muuseas köögilauale paar hoidisepurki.
„Kuidas siis läheb kah? Teed kõvasti tööd?“
„Jah,“ poetasin napi vastuse, kuigi mõistsin, et ta teab seda niigi.
Isa lasi pilgu üle mu tööde rännata. „Päris head,“ kommenteeris ta tunnustavalt.
Sõime maaleiba ja suitsusinki, mida ta kaasa oli toonud ning iga suutäiega tundsin end pisut paremini.
„Poiss, iseenda tühjust ei saa täita teiste inimestega,“ ütles isa lõpuks end minema asutades, mustade kulmude varjus manitsev pilk. „Tugevus tuleb endast üles leida.“
„Ma tean,“ naeratasin tühjalt. „Ära muretse, minuga on kõik hästi.“
Saatsin isa õuetrepini ja vaatasin, kuidas vana tumesinine Volvo asfaldiaukudes eemale rappus ning lõpuks käänaku taha silmist kadus.
Möödusid päevad, neist said nädalad, kuud ja aastad. Vahel arutlesin eneseirooniliselt, kas kauaigatsetud edu, mis lõpuks mulle tasapisi lähemale sammuvat näis, suudaks lõpuks mingil moel korvata tühimiku, mille oli minusse jätnud Amelie lahkumine.
Tundus veider mõelda, et Joonas Tuisk on korraga nimi, keda teati ja tunti, kelle sõnadel oli kaalu. Keegi, kellele tänaval järele vaadati ja kelle töid ihkasid galeriid ning kunstiarmastajad osta.
„Meid üllatab noor tulija, kes on oma jõhkralt ausas ja relvitus otsekohesuses ära tabanud hetkeajastule iseloomuliku joone,“ väitis üks vahutav ajakirjanik.

Üks järjekordne helendav kevadhommik tõi mulle lõpuks Prantsusmaalt kauaoodatud kirja. Kreemikal ümbrikul laiutasid hoogsad ümarad tähed, mis panid mu äratundvalt neelatama. Kiri polnud kuigi pikk ega sisaldanud mingeid selgitusi ega vabandusi. Sellegipoolest tegi saadetis mu hingetuks, sest see kujutas endast küllakutset. Silmitsesin ridade alla tipitud tillukest telefoninumbrit ja mu sõrmed libisesid otsekohe püksitaskusse mobiili järele.
Peale teist kutsuvat tooni vastas tuttav, pisut kahisev hääl.
„Jah?“
„Tere, Joonas siin,“ laususin lihtsalt. Ma ei teadnud, millised sõnad on kõige sobivamad, et täita meid lahutanud aeg ning vahemaa, sestap piirdusin tavapärase tervitusega.
„Ohoo, näen, et oled mu kirja kätte saanud,“ kõlas teiselt poolt tuttav naer.
„Just praegu sain. Kas oled Eestisse tulemas?“
„Hetkel mitte. Aga ehk saad mulle külla tulla, siis räägime?“
„Muidugi,“ kostsin ja kiratsev lootuseseeme mu sees sirgus mühinal suureks puuks. Taipasin, et naise häälde on sugenenud pisuke prantsuse aktsent, mida seal varem ei olnud.
„Väga tore,“ rõõmustas Amelie, „millal siis?“
„Kohe.“
Uuesti kõlas kõrisev naer. „Olgu. Helista, kui oled piletid hankinud, siis tean, millisele lennule vastu tulla. “
Lend näis kestvat terve igaviku, mille vältel läbistasid mind erinevad emotsioonid, mis kõikusid ootuselevuse ja õnnetunde vahel.
Pariis tervitas mind lämmatava soojusega, nagu oleks suvi juba käes. Märkasin ererohelisse siidsalli mähkunud ja purpurseks toonitud juustega Ameliet juba eemalt, sest teda oli võimatu kellegi teisega segi ajada.
Kui tervitusembus läbi sai, pöördus naine pisut ja ütles: „Saa tuttavaks, see on minu tütar.“
Alles nüüd nägin, et Amelie kõrval seisab väike tüdruk, kes hoiab naise mantliservast kramplikult kinni. Laps ei liikunud paigast ega lausunud sõnagi. Ta meenutas mulle millegipärast suurde linna ära eksinud metslooma.
„Ole nüüd viisakas, kullake,“ pahandas Amelie lapsega prantsuse keeles. „Ütle onu Joonasele tere.“
„Tere,“ piiksatas laps lõpuks kanges eesti keeles.
„Ma ei teadnudki, et sul on tütar,“ ütlesin ja tundsin piinlikkust. Mööda oli voolanud liiga palju aega, ilma et me teineteise käekäiguga järge oleks jõudnud hoida. Tüdruk oli oma emalt pärinud paksud tumedad juuksed ja pruunid silmad, ent temas polnud kübetki Amelie energilist elujanu. Õbluke kogu seisis vaikides ema kõrval ja surus väikest tuvihalli mängujänest kõvasti vastu rinda.
„Aga mis me siin ootame, hakkame parem liikuma,“ õhkus Ameliest tavapärast energilisust. Ta viipas vilunult taksole, see peatus ja me pugesime sisse.
„Siin lähedal on üks mugav kohvik. Võib-olla joome kõigepealt tassi kohvi?“ pakkus Amelie.
„Minugipoolest,“ laususin kerge muigega, „kuigi kohvijoomist pole ma siiamaani ära õppinud.“
Amelie kinkis mulle oma tuttavliku viltuse pilgu ja puudutas just nagu vabandades mu kätt. „Minu teada pakuvad nad seal ka head taimeteed.“
Armastajate Linn libises akna tagant mööda, kuid ainus, millele ma keskenduda suutsin, oli Amelie soojus, mis läbi tema kerge kevadjaki minuni hoovas.
Kohvikus kohad sisse võtnud, õngitses Amelie kotist lagedale värvipliiatsikarbi ja tüdruk asus otsekohe joonistama.

„Räägi mulle kõigest,“ laususin naise poole pöördudes.
Amelie naeris. „Nii sinu moodi. Sa ütlesid mulle alati: „Räägi mulle kõigest!“
„Ma tahangi kõike teada.“
„No vaatame.“ Amelie asus jutustama, lükkides oma elu erinevaid episoode üksteise kõrvale ritta nagu maasikaid rohukõrrele. Muuhulgas andis ta paari sõnaga ülevaate ka oma tormiliselt kulgenud abielust ja sellele järgnenud sama tormilisest lahutusest. „Me Paologa olime nagu kaks kõva kivi, sellest ei oleks nagunii midagi head tulnud.“
Vaikisin ja segasin teed. Mu sõõrmeisse hõljus aromaatne apelsinilõhn.
„Aga sina?“ katkestas naine lõpuks vaikuse. „Sul läheb vist hästi? Olen su tegemistel silma peal püüdnud hoida, nii palju, kui meedia on kajastanud.“
„Kui sa mõtled tööd, siis võib vist öelda küll, et halvasti just ei lähe,“ tunnistasin aeglaselt. „Maalimine on kogu mu elu.“
„On mõni silmarõõm ka tekkinud?“
„Jah,“ vastasin kuival häälel. „Ta on imeline.“
„Või nii,“ muigas naine, paistmata vähimalgi määral armukade. „On tal nimi ka?“
„Tema nimi on Amelie.“ Tee tundus tulikuum, rüüpasin ettevaatliku sõõmu, lükkasin tassi eemale ja vahtisin maha, et naine ei näeks mu kurnatusest tumedaid silmaaluseid.
„Oled tublisti alla võtnud,“ oli kõik, mis Amelie lõpuks ütles. „Oleks mul sinu iseloomu!“
Selsamal hetkel taipasin, et olin tulnud ilmaasjata.
„Millega sa ise tegeled?“ uurisin lõpuks, et ebamugavustundest üle saada. „Kas kirjutad?“
Amelie raputas pead. „Kahjuks mitte. Mu prantsuse keel pole veel nii ladus. Kuid kunagi kindlasti tahaksin. Ma vist rääkisin, et mu vanaema on prantslanna. Lapsepõlves tulin emaga Eestisse ja praktiliselt unustasin prantsuse keele. Siin on üldse raske tööd saada. Olen ühes väikeses hotellis administraator. Vahel üritan natuke tõlkida, aga see läheb vaevaliselt.“
„Või nii,“ kostsin ja tundsin ühtäkki taas igatsust isa ateljee järele, mis näis olevat mu ainumõeldav pelgupaik. „Kas su vanaema on veel elus?“
„Muidugi,“ kostis Amelie naeratades. „Naudib pensionipõlve ja reisib ringi.“
Mu pilk peatus joonistaval tüdrukul. Laps oli oma tegevusest sedavõrd haaratud, et polnud kogu me vestluse vältel silmigi tõstnud.
„Nii isa moodi, temagi armastas alailma midagi visandada,“ ütles Amelie.
„Kas ta on ka kunstnik?“ uurisin erapooletu huvikübemega.
„Minu teada on ta kunstiringkonnas üsna tuntud. See on sinu laps, Joonas.“
Korraga hakkas mul väga palav. Sisemuses lõid leegitsema rõõm, kurbus, kahetsus, uudishimu, nende varjus miljon küsimust. Vaatasin tüdruku tumedatesse silmadesse ja püüdsin leida enesega mingitki sarnasust. Ent laps oli nagu oma ema väike koopia.
„Kui vana ta on?“ sain lõpuks sõna suust.
„Aprillis sai viieseks,“ ütles Amelie.
„Aga miks sa…“ alustasin, kuid naine ütles paluvalt: „Mitte siin, Joonas. Räägime sellest hiljem.“
„Mis ta nimi on?“
„Jasmine.“

Amelie elas avaras kesklinnakorteris. Kõndisin läikival parketil ja tundsin end keset harjumuspäratut luksust võõrkehana. Kõik näis kena, kuid isikupäratu, nagu viibinuks ma muuseumis.
„Oled end hästi sisse seadnud,“ laususin lõpuks, et midagi öelda.
„Oh jaa, see on kena korter, Paolo jättis kogu kinnisvara mulle, kui me lahutasime,“ vadistas Amelie. „Vaata lage.“ Ta imetlev pilk paitas laes toretsevat kroonlühtrit, mille tilgakujulised sädelevad kivikesed meenutasid mulle päikesekiirtes sätendavat jääpurikat Tartu raudteejaamas.
Hetke kroonlühtrit põrnitsenud, avasid mu käed koti, kus lebas pruuni jõupaberisse mähitud pakk. Ulatasin selle sõnatult naisele. Amelie harutas kingituse lahti ja tundis otsekohe ära maali suvisest moonipõllust.
„Kunagi sulle meeldis see.“
„Meeldib praegugi,“ ütles naine. „Armas, et see sul meeles oli.“
„Mul on meeles enamatki.“
Jasmine ilmus ainult korraks õhtusöögiks, veetes ülejäänud aja oma toas.
„Ta on väga vaikne laps,“ nentis Amelie vabandades. „Vahel ma ei pane ta kohalolu tähelegi. Jasmine on minu täielik vastand, mina ei püsinud pudeliski paigal. Mõnikord on mul temast raske aru saada,“ tunnistas naine. „Loomult on ta pigem sinusse.“
„Kas te Eestisse ei ole mõelnud kolida?“ tegin viimase katse lootust elus hoida.
„Praegu küll mitte,“ kõlas kindel vastus. „Mulle meeldib siin. Olen alati tahtnud elada Pariisis. Ma armastan seda linna.“
Suutsin vaid mõelda, kuidas küll oli Ameliel õnnestunud mind enda elust nii täielikult välja lülitada.
Amelie tuli mind lennujaama saatma. Ladistas vihma, oli soe ja niiske, nagu viibinuks me kasvuhoones. Taksos valitsev vaikus lasus ebamugava rõhuva müürina minu ja Amelie vahel, mida ma ei osanud peletada. Lennujaama kõledasse ootesaali sisenedes näis mulle, nagu korduks taas ajalugu. Seisime teineteise vastas ja otsisime sõnu. Ent nüüd oli Amelie silmades maailma avastamise janu asemel midagi muud. Midagi habrast ja tardunut, mida ma ei osanud lahti seletada. Me ühine aeg oli taas otsas.
„Amelie, ma pean sinu käest midagi küsima,“ surusin endast viimaks välja sõnad, mis olid mind kaua painanud.
„Küsi siis,“ vastas naine kergel toonil, justkui oleks tegu pealiskaudse seltskondliku vestlusega.
„Oled sa mind kunagi üldse armastanud?“
Hetkeks näis Amelie segadusse sattuvat. „Milleks sellised küsimused, ma ei mõista?“
Esimest korda me tutvuse jooksul tundsin kannatust katkevat. Sellegipoolest hoidsin hääletooni vaos. „Sa kaod mitmeks aastaks, kohtled mind kui võõrast, kasvatad minu tütart, kellest mul aimugi ei ole…“
Amelie käsi laskus mu randmele sooja, toetava, kuid samas eemaloleva liblikana.
„Kuigi ma tahaks, ei oska ma su küsimusele vastata. Meie Tartu-aeg oli imeline, aga me olime ju nii noored, alles lapsed. Mida ma võisin toona teada armastusest?“
„Mina teadsin küll.“
Amelie vaatas maha ja ta nägu väljendas kimbatust. „Anna andeks, see teema tekitab ebamugavust ja võib-olla ei peaks me sellest rääkima.“
„Räägime ikka.“ Mu hääl oli kõigest paluv sosin.
Mind riivas kõhklev pilk, ent siis naine jätkas: „Ma taipasin, et soovin elult midagi muud. Eesti tundus minu jaoks nii väike ja lämmatav. Tahtsin sealt ära, mõistad? Soovisin teada, kas saatusel on mulle veel midagi pakkuda.“
„Kas oli siis?“ uurisin karedalt.
„Võib-olla,“ lausus Amelie. „Kuigi vahel ma kardan, et see võis otsimisjanus hoopis kaotsi minna.“ Naise pilk tuhmus. „Ma pole kunagi osanud maailma näha nõnda nagu sina. Sa oskasid tunda rõõmu lumehelvestest mu mantlil ja pidada ilusaks üht tavalist jääpurikat. Ma olen sinu kõrval väike ja tühine. Ilus ja eriline oled sina, mitte mina.“
„Päris kindlasti mitte.“
Amelie kehitas ebaveendunult õlgu ja ma mõistsin, tema jaoks on teema lõppenud. Ta ajas selja sirgu ning kõlas taas enesekindla iseendana: „Joonas, ole hea, ära küsi rohkem midagi, millele ma vastata ei oska.“
„Kas sa sellele oskad vastata, miks sa mulle tütrest teada ei andnud?“ ei suutnud ma iroonitsemast hoiduda.
„Mis sellest kasu oleks olnud?“ Amelie kohendas juukseid ja liblikas mu käeseljal tõusis lendu. „Sa olid nii kaugel. Pealegi kohtusin ma õige pea Paologa. Mu elu on siin.“

Ühel sombusel hommikul aasta hiljem, kui ma parajasti molbertile lõuendit sättisin, et uue tellimustööga alustada, kõlas uksekell. Kime trillerdus mõjus üllatusena, kuna tavaliselt ei käinud mul keegi külas.
Ukse taga seisis väärikas vanadaam, kes lausus vigases eesti keeles:
„Tervist. Kas teie olete kunstnik Joonas Tuisk?“
Silusin käega pluusi kortsus rinnaesist ja tundsin, kuidas ärevus kurku nööris. Miski naise olekus tegi mu rahutuks.
„Jah, mina ise,“ kostsin. „Tulge palun sisse.“
Naine astus üle läve, lasi pilgul hindavalt üle värvipurkide ja pintslite rägastiku rännata ning peatus korraks seina äärde maha paigutatud töödel. Seejärel võttis ta istet.
„Ma olen Amelie vanaema,“ alustas ta ja toetas selja jäigalt toolikorjule. „Mu eesti keel on väga vilets, kas võiksime minna üle inglise keelele?“
„Muidugi.“
Daam ohkas kergendatult. Märkasin, et ta silmad on erakordselt tuhmid, nagu lasuks neil mingi otsatu raskus. Üle tema näo jooksis peen kortsumuster, mis polnud jäädavalt minema viinud kunagist veetlust. Tulija jätkas: „Usun, et Amelie on minust üht-teist rääkinud. Ma tean, et olete Jasmine isa.“
Vaikisin ning mu mõtetesse immitses halb eelaimdus.
„On juhtunud midagi väga halba, Joonas,“ ütles vanadaam murduval häälel. Ta otsis kotist valge taskurätiku, tupsutas selle nurgaga silmi ja jätkas siis rohkem ohke kui verbaalse kõnena: „Ameliet ei ole enam, ta on surnud.“
Kui elus leidub hetki, mil maa ta jalge alt kaob ning avaneb mõõtmatu kuristik, mis sõnumi saanut neelata ähvardab, oli see just üks säärastest. Otsisin seinalt tuge, ent sein liikus eemale ja korraga oli põrand seal, kus lagi.
„Mis juhtus?“ suutsin lõpuks pärida.

„Avarii,“ vastas vana naine. „Amelie jooksis vales kohas üle tee, tuulepea, nagu ta oli ja sai silmapilkselt surma. Pärast matuseid leidsin Amelie testamendi. See on kummaline, kuna nii noored inimesed ei tee tavaliselt testamente. Ta justkui oleks ette aimanud, et tema elu jääb lühikeseks.“ Daam nuuskas nina ja jätkas: „Amelie soovis, et kui temaga peaks midagi juhtuma, kasvaks Jasmine oma pärisisa juures. Muidugi on mul temast raske lahkuda, sest ta on armas laps, kuid ma austan Amelie soovi. Pealegi olen ma juba vana...“
Naine avas uuesti käekoti ja poetas lauale mõned paberilehed. „Siin on Jasmine sünnitunnistus, koopia testamendist ja veel mõned dokumendid. Võtsin kaasa ka paar albumit tema lapsepõlvest. Arvasin, et tahad neid ehk näha. Samuti mõned tema isiklikud asjad,“ osutas ta tooli kõrval seisvale väikesele kohvrile.
Tunnistasin tummalt paberilehti ja kohvrit, suutmata neid puudutada.
„Müüsin Amelie korteri ja kogu mööbli maha ning avasin Jasminele pangas arve,“ lisas daam. „Jasmine tulevik on majanduslikult kindlustatud, seegi oli Amelie soov.“
Vaikisin endiselt.
Vanadaam pigistas mu kätt ja ütles: „Sa oled hea mees, Amelie on sinust rääkinud. Küllap saate kahekesi hakkama. Ainult kenama ja ruumikama korteri võiksid küll muretseda. Siin on lapsel jahe.“
„Ma teen seda,“ lubasin. „Nii kiiresti kui võimalik.“
Hoolimata edukusest elasin oma näruses korteris edasi seetõttu, et mul polnud motivatsiooni midagi muuta. Kuid korraga oli seda küllaga.
„Aga… kus siis Jasmine ise on?“ pärisin.
Daam vaatas segaduses ringi. Uks oli lahti jäänud.
Korrus allpool istus trepil väike, helepunases mantlis tüdruk ja ümises endamisi. Naine hõikas talle midagi prantsuse keeles, mispeale tüdruk tõusis ning tuli kõhkleval sammul trepist üles.
Märkasin, et ta on pisut kasvanud, ent siiski nii nääpsuke.
„ Salut, papa,“ ütles ta seekord tõrkumata.
„Eesti keeles, palun,“ manitses daam.
Tüdruk vaatas suurte tumedate silmadega kordamööda meile mõlemale otsa ja üheks põgusaks viivuks vilksatas seal Amelie pilk.
„Tervist, isa,“ kordas piiga peaaegu laitmatus eesti keeles.

„Tere, Jasmine,“ laususin hingetuna ja võtsin ta õblukesed käed oma pihkudesse, kuhu need ära kadusid.
Daam embas last kõvasti ja lausus: „Me oleme temaga kõigest rääkinud, ta on sitke tüdruk, küllap saab olukorrast üle. Võib-olla tuleb keskkonnavahetus talle isegi kasuks.“
„Loodame. Ee… see kõik on teist väga kena,“ suutsin mõne saamatu viisakussõna pomiseda.
„Jään veel mõneks ajaks Eestisse, et paberimajanduse kordaajamisel abiks olla ja aidata lapsel uude keskkonda sisse elada. Võiksime homme ehk kuhugi koos minna? Siin on mu telefoninumber.“
Lauale pudenes veel üks valge sedelike.
„Jah, loomulikult,“ pomisesin.
„Ma lähen nüüd, enne kui nutma hakkan,“ ütles daam ja kiirustas minema, nii et ma ei taibanud isegi hüvasti jätta. Tulijast jäi maha kerge kannikeselõhn ja kuhjaga hingelist segadust, mille ta kohalolu oli külvanud. Vaatasin lapsele otsa ning mõtlesin: mida me nüüd peale hakkame? Mul pole laste kasvatamisest vähimatki aimu ja korraga on mul kuueaastane tütar.
„Oled sa näljane?“ taipasin küsida.
Tüdruk raputas pead.
„Millal sa viimati sõid?“ uurisin edasi.
Laps mõtles natuke ja kehitas siis õlgu. „Hommikul.“
„Siin lähedal on üks pannkoogikohvik. Kas see sobib?“
Jasmine noogutas.
„Lähme siis.“
Keerasin korteri ukse lukku ning me kõndisime koos trepist alla. Tüdruku käsi mu peos oli soe ning aegamööda valgus see soojus üle kogu mu keha. Tänavale jõudes tulvas mu näole mõtlik naeratus. „Kas tead, Jasmine, mis mu isa mulle kunagi ütles?“
„Kahjuks mitte.“
Tüdruku viisakus liigutas mind.
„Mu isa tavatses öelda, et see,
mis on läinud, pole maailmast lõplikult otsa saanud, vaid eksisteerib teisel kujul edasi. See tuleb üles leida. Kui sul on veidigi õnne ja tarkust, tunned ta ära. Elu teeb kingitusi siis, kui seda kõige vähem ootad. Õige, eks?“
„Mhmh,“ nõustus laps, teadmata, et jutt käib temast.
* * *
Jasmine luges viimase lehekülje lõpuni, pühkis põselt pisara, pani paberid korralikult nahkkaante vahele ja ütles meeleliigutusega:
„Aitäh, isa. Mul on hea meel, et ma elan sinuga siin, Eestis. Su lugu tähendab mulle palju. Soovid veel teed?“
Joonas kiikas tühjaks joodud tassi. „Võib küll.“
Jasmine kõndis kööki ja lülitas veekeetja uuesti tööle. See hakkas otsekohe kuulekalt kahisema. Väljas, akna taga vuhises jäine talvine tuul, kuid kööginurga heledas valgussõõris oli soe ning õdus. Kahe tumedasse riietunud kogu vahel valitses samasugune sõnadeta teineteisemõistmine, nagu kunagi ammu Joonase ja isa vahel, värvilõhnases ateljees.

Kiiri Saar

 

 

0 kommentaari Lisa kommentaar