horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Ammune sõber äratas minus Othello

Indrek armastab oma naist, kuid lõhub suhte suure armukadedusega ära. Kas murest ­murtud mehel on veel üks võimalus?

„Mina ei ole see, kes su kõrvale jääb. Sa pole mind väärt,” ütles Mari ja lõi enda järel ukse kinni.
Tõenäoliselt oleksin pidanud talle järele tormama, naise enda embusesse haarama, põlvile langema ja anuma, et ta jääks – mitte tal solvununa ning pisaraid valavana minna laskma. Aga ma olin sel hetkel nii pagana vihane. Ei vääri teda? No pagan, seda me veel vaatame!
Et kuidas see kõik alguse sai? Nagu elus ikka juhtub – tüli tõusis näiliselt tühisest pisiasjast. Tulime parasjagu poest, rasked kandamid käe otsas. Kuulasin Mari katkematut jutuvada salatitest, mida kohe-kohe jaanipüha tähistamiseks valmistama hakkame ning jagasin tema vaimustust, indu ja õhinat kõige osas, mis õhtul ees oli ootamas – pidulik õhtusöök, uued lauanõud, gobeläänkangast laudlina ning ilmtingimata vaasis ka suur kollaste krüsanteemide kimp. Mina vaid naeratasin totakalt ja noogutasin iga ta lause peale, sest nautisin seletamatut eufoorilist õnnetunnet. Ka suvi oli lõpuks saabunud... Ja kust ometi see tema „vana tuttav” välja ujus?...

Tundmatu kantpea
„No tsau, Mari-Mannuke! Kuidas läheb? Pole ammu sind näinud, miisu!” vadistas siilisoenguga laiaõlgne kapp.
„Tere, Jürka!” kilkas mu armas naisuke vastuseks ja oleks suurest kohtumisrõõmust sellele kantpeale peaaegu kaela hüpanud. Vähemalt nii see mulle tundus, ning suur õnnepall kahanes ühe hetkega imepisikeseks liivateraks.
Nüripea-Jüril ei paistnud kusagile kiiret olevat ja pidin raske kandami maha asetama, et ta väljasirutatud kätt suruda. Jürka üliemotsionaalse jahumise käigus saime ülevaate ta hiljuti sündinud poja nabaköndi ärakukkumise probleemidest, naise sünnitusjärgse depressiooni üksikasjadest ja sellest, milliste imenippidega nad sellest vabanesid.
Aga Mari-Mannuke (milline tobe nimi!) ainult ahhetas ja ohhetas heldinult, puistates ammusele sõbrale ülevoolavaid kiidusõnu. Õnneks ei pidanud ma väga pikalt piinlema, sest Jürkal hakkas äkki kiire. Ta surus taas oma suure kämbla mulle pihku – seekord juba hüvastijätuks – ja pahvatas äkki:
„Mannuke, sa võiksid meid omavahel tutvustada... Kuidagi ebamugav on inimesega ilma tema nime teadmata suhelda.”
„Oi, minu möödapanek... Jüri, see on minu abikaasa Indrek. Ints, see on minu ammune sõber Jürka...”
Mari naeratas kantpeale kelmikalt ja koketeerivalt ning tundsin, kuidas hambaid kokku surudes mul põsesarnad esile tungisid. Polnud just kõige meeldivam meie perekonnaelu kolmandal kuul minevikuga kohtuda. Eriti teades, et see oli mu abikaasa jaoks teine abielu, sest esimene oli purunenud Mari tiivaripsutamise tõttu oma endise klassivennaga. Ja nüüd, palun väga!
Jürka lahkumisel õhku visatud ebaõnnestunud nali valas veelgi õli tulle:
„Ka minu naise nimi on Mari. Kutsun teda samuti Mannukeseks. Aga sina, reetur, abiellusid Indrekuga. Oleksid võinud endale vähemalt Jüri nimelise mehe leida!”
Kõige selle krooniks andis ta mu naisele ka kerge ninanipsu. Mulle tundus see žest äärmiselt ebaviisaka ja intiimsena. Mari puhkes taas naerma ja vastas meela häälega:
„Nii see välja kukkus, Jürka. Sinul vedas Mariga, aga minul Indrekuga...”

Esimene süütu armastus?
Koju jõudes hakkas Mari kottidest sisseoste välja laduma, paigutas külmkapi riiulitele kokkuostetud toidukraami ja ümises omaette rõõmsat lauluviit, mina aga ei suutnud end kuidagi rahulikuks sundida. Suitsetasin lausa kolm sigaretti järjest. Kui varem oleksin Marilt selle eest korraliku peapesu saanud, siis seekord ei pööranud ta mu suitsu pahvimisele mingit tähelepanu. Kruvisin end veel rohkem üles. Miks ta käitub nii, nagu poleks midagi juhtunudki?!
“Kuule, Mari, mis sind selle Jürkaga ühendab?”
„Noh, kuidas seda sulle nüüd öelda... Nüüdseks enam ei miski, aga kunagi olime kaks aastat ninapidi koos.”
„Kas nagu armastajapaar?”
„Oh, mis sa nüüd... Mina olin tol ajal kuusteist ja Jürka seitsmeteistkümne aastane. Meile meeldis käest kinni hoides jalutamas käia, salaja kangialustes suudelda, koos naerda ja ka nutta kui vaja... Ints, sa tead ju isegi, et seitseteist ollakse ju vaid kord elus! Tavaline esimese süütu armastuse lugu...”
„No muidugi. Niivõrd „tavaline”, et vaene Romeo isegi abiellus sinu-nimelise naisega. Ma ei imestaks, kui ta lapselgi sama nimi on...”
„Indrek, tal on poeg...”
„Mul kama! Poeg Mari, naine Mari, merisiga ka Mannuke, sest ta ei suuda ikka veel suurest armastusest üle saada. Muide, miks te lahku läksite?”
„Indrek, palun ära kruti end üles! Mille peale sa üleüldse vihastasid? See kõik oli sada aastat tagasi...”
„Tegelikult kümme...”
„Pole oluline. Läksime lahku, sest saime küpseteks inimesteks, meie tunded jahenesid ja lõpuks lahtusid. Ma ju räägin sulle, et tavaline banaalne lugu...”
„Miks ta siis ikka veel su järele kibeleb? Ja miks sa oleksid pidanud ilmtingimata Jüri-nimelisega abielluma?”
„Indrek, see oli nali. Katsu nüüd rahuneda. Lõppude lõpuks oli ka sinul esimene armastus ja sa peaksid mõistma, et sellel kõigel pole meie praeguse eluga mingit pistmist.”
„Eks näis, kallis, eks näis...”

Pime viha ei lahtu
Möödus mitu päeva, aga mu pime viha ei tahtnud ikka veel lahtuda. Enda maha rahustamiseks avasin õhtul konjakipudeli. Peale paari pokaalitäie manustamist tuli mul taas vastupandamatu soov sama teema üles võtta.
„Rääkisid mulle siin oma esimesest armastusest. Mille poolest ta sinu meelest teisest ja kolmandast erineb? Või kuidas üldse teha vahet armastusel ja ideel armastusest? Mäletan, et armusin kahekümne ühe aastaselt endast viis aastat vanemasse naisesse. Tutvusime ühes mereäärses spaahotellis, kui saabumise esimesel õhtul samas õhtusöögilauas einestasime. Hiljem kutsus ta mind oma tuppa tassikest teed jooma. Sellest ööst sai alguse kirglik armuromaan, mis kestis päevani, kui mu puhkus läbi sai. Hiljem selgus, et ta oli abielus.
Oi, kuidas ma piinlesin ja seda üle elasin! Arvasin, et see oli minu esimene ja viimane armastus. Saatsin talle pool aastat südantlõhestavaid kirju ja sõnumeid... Siis sain aga tuttavaks ühe kena ja heasüdamliku neiuga. Uskusin, et ka see on armastus. Aga mul ei vedanud – ta sõitis teise riiki õppima ja mina olin oma armumisega taas sama lõhkise küna ees. Mis see armastus üldse on ja kust ta tekib?”
Ausalt öeldes sõitis mul mingi hetk vist katus veidi ära. Eks ärajoodud konjaki hulk pluss krussikeeratud närvid tegid ka oma töö. Puistasin oma elu jooksul läbi elatud armastuse ja kirelugusid nagu käisest. Iga kord, oma jutustuse finaalini jõudes, lõbustasin end totaka küsimusega: „Äkki just see oligi esimene armastus?”
Mu ulja kelkimise ja hooplemise järgi otsustades oleksin võinud ka Casanovale ja Don Juanile silmad ette teha. Aga tol hetkel käitusin nagu oleks kurat ise mu sisse pugenud...

Naise pisarad ja otsus
Marit oli kahju vaadata. Ta istus selg küürus ja õlad längus ega tõstnud oma pead. Suured pisarad tilkusid üksteise järel üle ta põskede ja langesid õhtusöögitaldrikule. Ta ei üritanudki neid tagasi hoida ega ära pühkida. Nii nutavad lapsed, kui neid on tabanud tõeline mure. Mäletan, et mu vennapoeg istus samasuguse pisaraid valava kivikujuna, olles teada saanud, et ta lemmikspanjel Freddy oli auto ette jooksnud ja hukkunud. Aga sama valus oli ka minul, kui nägin Marit selle ammuse tuttavaga miilustamas.
„Nüüd aitab, Indrek! Mul on kõrini. Ega ma nii palju ka vallatlenud, et peaksin siin praegu sinu kahetseva patustaja pihtimusi kuulama või neile järge ootama jääma...” Mari tõusis, pööras mulle selja ja seadis end minekule.
„Kuhu nüüd, Mari-Mannuke?” ei suutnud ma ikka veel taltuda. „Kas jooksed oma südamesõbra Jürka juurde? Hiljaks oled jäänud, kullake, seal on juba üks teine linnukene pesa pununud.”
Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, pidin kõigele lisaks veel oma arust võiduka punkti panema:
„Ma ei suuda uskuda, et ikka ja jälle samale rehale astusin. Arvasin, et oled teistsugune naine, aga selgub, et te kõik olete ühe ja sama vitsaga löödud.”
Mari viskas uhkelt pea kuklasse ja ütles seejärel:
„Üldsegi mitte. Asi pole minus. Hoopis sina ei vääri kuulumist mu kõrvale.”
Ja lahkus.

Kas mul on veel võimalus?
„Ma ei oska kauneid sõnu ritta seada ja kahtlen, kas sa mind üldse kuulda võtaksid. Loodan, et sa seda sõnumit kohe ei kustuta. Tahan vaid öelda, et enne sinuga kohtumist ma ei teadnudki, mis on armastus. Ka polnud mul aimugi armukadedusest. Sinuga koos olles aga muutusin tõeliseks Othelloks. Ma saan aru, et käitusin nagu viimane idioot, aga talitseda end ei suutnud. Palun andesta mulle. Tahan nii väga sinu armastuse vääriline olla. Toome kevadpüha meie koju tagasi ja tähistame seda täiesti uuel viisil. Ma luban ise kõik salatiained hakkida ja kastmed kokku segada. Palun ära jäta mind maha ja keeldu andestamast. Ja veel: kõik minu poolt räägitud lood olid kokku luisatud. Tegin seda nimelt, vaid selleks, et sind ärritada. Mu elul pole ilma sinuta mingit mõtet. Tule tagasi!”
Suurte pingutustega sain lõpuks sõnumi valmis toksitud ja abonendile saadetud, kes mu telefoniraamatus loetletud nime all „naine”. Mu armastatud Marile, kes juba kolm päeva kodus polnud viibinud. Käin tööl raseerimata lõuaga, neelan liitrite kaupa kohvi, ei taha süüa ega saa öösel magada. Olen püüdnud ka Marile helistada, kuid ta keeldub mu kõnedele vastamast.
Lõpuks kuulsin sõnumi saabumise märguheli. Nagu tavaliselt, pani mu kallis naine kõik paika vaid mõne lausega: „Ära seekord kollaseid krüsanteeme unusta. Ja et oleks suur kimp. Vähemaga ma ei lepi.”

Indreku jutu pani kirja
Eliise Mäesalu

0 kommentaari Lisa kommentaar