horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Appi, ma vajan armastust!

Eestlastele on tagasihoidlikkus loomupärane. Vist seepärast ongi meie riigis nii palju üksikuid naisi, koges selle loo peategelane.

Me tunneme küll mõnikord hirmu üksinduse ja üksilduse ees, oleme sellega tihti kimpus, kuid ei söanda oma õnne leidmiseks ise midagi kardinaalset ette võtta. Me ei torma kaaslase leidmiseks eri meetodeid proovima, häbeneme ise härjal sarvist haarata.
Kunagi täiendasin ka mina üsna pikka aega üksikute ja vallaliste naiste väe ridasid. Lohutasin toona end mõttega, et ajad, mil „vanatüdrukutele“ kaasa tunti ja nende üle nalja visati, on jäädavalt möödas, kuid sisimas ei kaotanud siiski lootust endale hingesugulane ja kaaslane leida. Öeldakse, et eesmärk pühendab abinõud. Täiusliku õnne leidmiseks olin paljukski valmis, isegi armuafääriks abielus kolleegidega. Kuid peagi mõistsin, et väärin palju rohkemat.

Ööklubidest polnud abi
„Magavale kassile hiir suhu ei jookse.“ See oli mu ema lemmikväljend. Nii otsustasingi tegutsema hakata ja linna kõige „kuumemad“ vabade meeste võimalikud pesitsuskohad läbi kammida. Kuid lõputud reidid ööklubidesse, restoranidesse ja fitnessklubidesse ei andnud soovitud tulemusi. Vaatamata oma tohututele jõupingutustele jäin endiselt uhkesse üksindusse.
Siis tulin aga mõttele: „Äkki ma otsin valel moel ja valedest kohtadest? Kui otsingute tavameetodid ei tööta, võib-olla tasuks katsetada midagi eksootilist?“ Need küsimused vaevasid mu pead mitu päeva järjest. Vastus tuli minu juurde aga ise ja täiesti ootamatul moel.
Sirvisin hommikul ühistranspordis tööle loksudes harjumuspäraselt värskeid ajalehti ja äkki jäi mulle kuulutuste rubriigis silma üks omapärane teade tervisekeskuses toimuvast energiaseminarist. Koolitus hõlmab nii teoreetilist kui ka praktilist osa ning selle eesmärgiks on ennast tundma õppida, oma eesmärkidest teadvustama ja ka võimalustest, kuidas oma püüdlusi teostada ning unistusi ellu viia. Kursust viib läbi üks tuntumaid idamaiste ja ka lääne tehnikate õpetaja-terapeut.
„Just see, mida ma vajan!“ läks mul peas lambike põlema. Haarasin koheselt kotist märkmiku ning kirjutasin kiiruga üles kõik vajalikud kontaktandmed. Sel päeval üle mitmete aastate esimest korda sõitsin pärast tööpäeva lõppu koju rahuliku südamega.

Õnn peitub minu sabas?
Terve järgmine nädal libises mööda märkamatult ja eelseisva seminari ootuses. Reede õhtul tellisin takso ja lasin end salapärase ürituse toimumispaika sõidutada.
Suures konverentsisaalis ootas mind ees elevil rahvahulk. Sinna kogunenud inimesed arutlesid millegi üle väga keevaliselt, kasutades mulle täiesti arusaamatuid termineid. „Ilmselt pole nad siin esimest korda...“ mõtlesin endamisi ja rahunesin maha. „Järelikult toimib see asi hästi!“
Võtsin tagasihoidlikult istet ning üritasin saalis toimuvat lihtsalt vaikselt jälgida. Mõne aja pärast ilmus uksele esmapilgul täiesti tavaline ja määratlemata vanuses mees. Tunnetasin aga koheselt temast õhkuvat võluvat headust, soojust ja tähelepanelikkust. Seminaris osalejate elav keskustelu vaibus silmapilkselt ning kogu nende tähelepanu keskendus vaid saali ilmunud mehele.
Kõik, mis järgnes, tundus mulle alguses täiega peast segi läinud inimeste mõttetu sonimisena. Kõigepealt üritas seminari läbi viiv mees uutele osalejatele selgitada, milles tema õnneteooria olemus seisneb. Ta alustas mingist mõttetust mõistujutust, mis kõlas umbes nii: „Noor kass jooksis mitu tundi ringiratast ja ajas taga oma saba. Ühel päeval tuli üks vanem ja targem kass ja küsis selle noore kassi käest, mida ta teeb. Noor kass seletas talle oma õnneteooriat. Vanem kass ütles: ”Ka mina tean maailmast mõndagi ja ka seda, et õnn peitub minu sabas, aga ma olen märganud, et mida rohkem seda taga ajan, seda kindlamini ta mu eest ära lipsab. Nüüd kõnnin ma ringi rahulolevana ja panen tähele, et ta järgneb mulle, kuhu iganes ka lähen.”
Tema sõnul tuleks inimesel siin ilmas ringi käia hea võluri kujul, kelle unistused täituvad ja soovid saavad tõeks. Soovide materialiseerumisele paneb aluse positiivsus, kui inimese süda seda kiirgab. Sellist seisundit on võimalik ka kunstlikult esile kutsuda, kasutades erinevaid tehnikaid. Need põhinevat heal huumoritajul, erinevatel rituaalidel ja tegevustel, mis ei oma tavalise, kahe jalaga maa peal seisva inimese vaatevinklist mitte mingisugust mõtet. Inimese kui võluri oskuste tipp – see on viibimine selles seisundis pidevalt.
Ma ei taibanud hulk aega mõhkugi. Olin valmistunud ootama sellelt seminarilt ükskõik mida, küll aga mitte seda, et kohtun seal kamba täiskasvanud onude-tädidega, kes täie tõsidusega kavatsesid hakata võlureid mängima. Hetkeks käis mul peast läbi mõte otsemaid jalga lasta ja sellest kahtlasest ettevõtmisest loobuda, kuid otsustasin, et hullemaks mu elu nagunii enam minna ei saa ning nõustusin koos kõigi teistega peast segi minema.

Kõik läks aga hoopis teisiti
Laupäeva hommik algas positiivse jooga soojendus- ja hingamisharjutustega. Tekkis mõnus jõu ja energia juurdevoolu tunne. Samas märkasin ka tärkamas huvi toimuva vastu ja meeldivat tunnet, et midagi maagilist on ees ootamas. Mu intuitsioon ei vedanud mind alt.
Jooga läks sujuvalt üle energia-praktikatele. Me tantsisime ringmänge, laulsime kummalisi laule, võtsime arusaamatuid poose. Ühesõnaga – lollitasime, kuidas suutsime. See tõi kaasa seletamatu kerguse tunde. Mänguline keskkond sun­dis mind end taas lapsena tundma. Lapsena, kes õpib maailma uut moodi nägema ja tunnetama ning temaga mingil omapärasel, loomulikul viisil suhtlema.
Meie õpetaja rääkis palju positiivse meele tähtsusest ja arendamise võimalustest. Tänu positiivsele meelele on meil kergem aktsepteerida ebaõnnestumisi ja näha neid uute võimaluste valguses. Kui positiivne meel ei ole piisavalt arenenud, siis elu lihtsalt muserdab sind, kõik tundub nõme ja mõttetu. Sul pole jõudu ja tahet oma soove ja ideid ellu viia ning soodsad võimalused ei leia sind iialgi üles. Positiivse meele ülesandeks on otsida üles iga situatsiooni ja olukorra head küljed. Kõige lihtsamat tehnikat nimetas ta „ümbernimetamiseks“.
Ta tõi ka väga värvika näite, kuidas see tehnika toimib. Kui te sajusel ja hallil sügishommikul tujutult tööle kõmbite ja möödasõitev auto teid poriveega läbimärjaks pritsib, siis esimene mõte, mis enamusele pähe tuleb on: „Minuga pidigi nii juhtuma, sest ma olen üks suur õnnetusehunnik ja hädapätakas!“ Selle asemel tuleks aga hoopis enda ümber pilk heita ja leida selles olukorras midagi positiivset, tõeliselt head ja liigutavat. Olgu see või oksal istuv armas väike linnuke või päikesekiir, mis hallide pilvede vahelt just välja piiluma hakkas. Ja nüüd asendage „olen suur õnnetusehunnik ja hädapätakas“ teise nimega – „olen inimene, kes kiirgab soojust ja headust“. Küll näete, et saate kirka positiivse laengu ning elu omandab uued värvid ja sügavused.

Silt, mis töötas
Päeva lõpuks olin omandanud teatud seisundi, mida võiks iseloomustada ühe ja ainsa sõnaga – lendlemine. Olin juba sootuks unustanud, mis mind sellesse kohta tõi, kus nüüd viibisin. Tundus, et siin on kõik võimalik. Nüüdsest soovisin elada oma elu veelgi armastavamal moel ja läbi avatud südame.
Kallistasin suure rõõmuga hüvastijätul kõigi seminarist osalejatega, aga meie juhendajaga toimus mul mul veel viimane, kuid minu isikliku elu plaanis otsustav dialoog. Ta mõtles välja koomilise rituaali, mis pidi aitama mul oma hingesugulast leida. Pidin riputama rinnale sildi sõnadega „...“ ja lihtsalt ootama, kuni ta välja ilmub.
Järgmisel päeval võtsin südame rindu, meisterdasingi endale sellise atribuudi, riputasin kaela ja hakkasin kindlal sammul tööle astuma. Inimesed reageerisid mu sildile erinevalt. Kes koputas sõrmega oimukohale, kes lihtsalt vaatas mulle järele ja naeris. Paljud möödujad ei märganudki midagi. Ja täiesti ootamatult peatas mind üks kena välimusega mees ning ütles mulle rahuliku ja tõsise hääletooniga: „Kas te sooviksite minuga tassikest kohvi pärast tööpäeva lõppu nautida?“ Olin hetkeks segaduses, kuid sõnasin siis kindlalt „jah“.
Jalutasime veidi pargis ringi. Ta ei pööranud kordagi tähelepanu mu kaelas rippuvale sildile. Aga kui hüvasti jätsime, ütles mulle siiralt naeratades: „Ainult tulge ilma selle sildita. Seda te enam ei vaja.“
* * *
Oleme nüüdseks koos olnud juba kaks aastat. Saladuslik tundmatu tänavalt osutus meie uue projekti peainseneriks. Ta on heasüdamlik ja vastutulelik mees. Ja mis peamine – vaatamata meie tutvumise kummalistele asjaoludele, me armastame teineteist väga. Olen oma õnne ja elu armastuse siiski leidnud.
Ja kõigile, kes seda veel otsivad, tahan öelda vaid üht - kes otsib, see leiab. Peaasi, et lootus säiliks ja oleks julgust rõõmsalt seiklustele vastu minna.

Eliise Mäesalu

0 kommentaari Lisa kommentaar