horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Armastage ­sugulasi, aga ärge laske ­endale pähe istuda!

Küllatulnud hõimlane jääb, ega kavatsegi enam kusagile minna. Aga ruum korteris on piiratud ning külaline saab veel lapsegi...

Elame mehega koos kokkuvõttes veidi üle kolme aasta. Seda pole kuigi palju, aga juba on olnud igat. Ja mul pole kahtlust selleski, et kui mu mees mind seni tõesti petnud pole, siis varsti ta seda teeb. Ennast ei tahaks selles siis küll karvavõrdki süüdistada. Seda enam, et armastan teda siiamaani ja lahku minna ei tahaks. Aga mõistus ei võta, mida meie olukorraga peale hakata.
Tutvusime väikelinnas, kus kumbki oma kutsehariduse diplomandidena praktikal olime. Mitte enam päris verinoored ja lollid, aga – noorus on noorus –, nii et armusime mõlemad ülepeakaela. Päris koos elada me seal ei saanud, nagu ka vahetult pärast praktikalt naasmist, aga ei möödunud päevagi, mil me poleks koos olnud. Mõlemal algas esimene tööaasta, olime väga hõivatud, aga kui siis tuli välja, et olen rase, ei tekkinud minus kahtluse varjugi, et ta võiks minust nüüd korraga lahti öelda.

Kooselu, kosjad ja pulmad
Kui siis ühise korteri üürisime, ei mõelnud ma üldse sellele, et ta peaks mulle tingimata abieluettepaneku tegema. Teadsin ju, et temagi ei suuda päevagi ette kujutada minuta, nii et igasugused sakramendid olid mulle ükskõik. Aga ta siiski kosis mind – vanamoodsalt ja liigutavalt, paludes vanematelt mu kätt.
Pulmapäev polnud meil veel kindlaks määratud, kui sain kodust teate, et mu vanaema Lõuna-Eestis on suremas, ja et peaksin kiiresti kohale sõitma, korraldamaks igasugu paberiasju, et vanaema korter kaduma ei läheks. Sõitsime loomulikult kohe kohale.
Saime asjad korda. Vanaema lahkus siitilmast vahetult pärast seda, nii et jäimegi tema korterisse elama. Seal läksime ka seaduslikult paari. Minu vanemad korraldasid meile tagasihoidlikud pulmad. Sõpru meil sealkandis polnud, nii et väheste sugulastega istusime kena laua taga. Olime veidi hajevil ja väsinud kõikide vahepealsete sündmuste pärast, aga õnnelikud n.ö päriselu alguse üle. Küll üsna kitsukeses kahetoalises korteris, aga ometi oma kodus.

Oma kodu, aga üürikeseks
Õnnel ei paistnud olevat otsa ega äärt, kui tuli ilmale meie poeg. Mina jäin koju, mees käis tööl. Teenis korralikult – mingit luksust ei saanud me enesele küll lubada, aga elasime parasjagu lahedalt. Ma ei ole loomult laristajatüüp, ka olen hilpude suhtes alati olnud võrdlemisi ükskõikne, nii et hakkasime isegi raha kõrvale panema suurema korteri jaoks. Olime alati olnud seda meelt, et perekond pole mingi perekond, kui selles pole vähemalt kolme last.
Teise lapse tulek oli selge, kui poeg veel aastanegi polnud. Me rõõm oli piiritu, kui kolmandal raseduskuul tehti kindlaks, et saame tütre. Hakkasime korteris tasapisi ümberkorraldusi tegema, plaanides ühe toa sisustada päris laste­toaks, kui saatus korraga sekkus.
Mehe õde teatas, et tuleb meile külla. Siinkohal pean selgitama, et temaga olin vaid korra kohtunud. Ta elas ammu Kirde-Eestis ja polnud ka oma vennaga aastaid eriti sidet pidanud. Aga noh, tuleb, siis tuleb – tore ju sugulasega kohtuda, pealegi minust ainult aastat paar noorema naisega. Mina olin valmis teda vastu võtma kui oletatavalt ka tulevast sõbrannat.
Kui esimese päeva võõristus möödus, saime päris lahedalt jutu peale. Toimetasime päeval, kui mu mees tööl oli, nagu kaks tõelist perenaist, nii et igal õhtul ootas mu meest ees õdus, igas mõttes suisa ideaalne kodu ja pere. Mul ei tulnuks pähegi külaliselt küsida, kui kauaks ta jääb, mehe kaudu teadsin, et tal on kahenädalane puhkus.
Õhtuti märkasin küll, et nad omavahel vahest sosistavad, aga ei teinud sellest numbrit – loomulikult võib õel-vennal olla ka teemasid, millest nad ainult omavahel soovivad rääkida. Milles aga täpsemalt asi oli, sain mehelt kuulda teise nädala alguses.

Kaks “kõhukat” naist
Nimelt oli ta õde mõni aeg tagasi saanud kahjuks tüüpilise hoobi – ta peig, kellega neil juba pulmadest juttu oli olnud, jättis ta päeva pealt maha. Raseduse pärast, sest polevat kindel, et tema on lapse isa. Õde ei tahtvat kodukanti tagasi minna, pidavat plaani sealne korter maha müüa ja mujale elama asuda. Ja loodab võimalusele elada lapse sünnini meil!
Ma ei ütleks, et see mind just pahandas, aga ehmatas küll. Kaks perenaist majas mõneks ajaks – selle vastu polnuks mul midagi, aga perspektiiviga jumal teab kui kauaks tundus hirmutav. Ma ei öelnud mehele midagi, aga loomulikult luges ta mu näost, kui segaduses tegelikult olin.
Ja püüdsin mis ma püüdsin, aga sestpeale hakkas meie idüll lagunema. Kuna meheõde oli oma rasedusega paar kuud minust ees, muutus ta iga päevaga aina tujukamaks ja närvilisemaks. Kurtis, et meie titt (kellega ta tuba jagas) ei lase korralikult välja magada. Eks selles oli omajagu tõetera. Kuigi lapsega tegelesime eranditult meie mehega, häiris see teda muidugi, kui pidime oma virilat pojaraasukest öösiti korduvalt kaemas käima.

Tuuli Lellend
Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar