horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Armastus ei ole kuritegu

Kas keskealine lesknaine võib veel armastusest rõõmu tunda? Ja kas ta toibub sellest, kui uus suhe klirinal kildudeks puruneb? Mari kogemus on valus ja võimas korraga.

Mari põrnitses oma peegelpilti... Ega sealt midagi ilusat ei paistnudki: silmad nutust paistes, nina nohuselt punane.
Kas see oli seesama Mari, kes alles pool tundi tagasi hõljus nagu pilvedel, säras, helendas lausa... Ta oli ju armunud!
Aga nüüd pisarad muudkui voolasid ja voolasid, otsekui ajaks tema sisimas miski üle ääre. Tegelikult ju ajaski – see oli see otsatu kurbus, kaotusvalu ja ülekohus.
„Kuidas siis nii? Miks?“ Tegelikult sai ta Martinist suurepäraselt aru, miks mees toimis just nii, nagu ta seda praegu tegi. Ega head lahendust ju polnudki. Kohustused...kohustused...kohustused, aga mille või kelle arvelt...
Mari oleks tahtnud kisendada telefonitorusse:“Ära mine!“, selle asemel, püüdes häälele normaalset kõla anda, vastas: “Hea küll, mis teha... Ma saan sinust aru.“

Andeks antud ja palutud
Mõni aeg tagasi oli Mari vaevalt-vaevalt oma eraelulistest vapustustest toibunud... abikaasa matustest sai juba poolteist aastat, lapsed tagasi oma elude juures... Mis edasi? Kas enam ei tulegi midagi? Naine taipas ehmatusega, et abieluaastaid oli pea kaks korda rohkem kui üksielatuid. Loomulikult ei saanud need mööda minna ilma jälgi jätmata. Kaks inimest võivad küll kulgeda erinevaid teid pidi ja vahel tundub, et midagi ühist enam ei olegi, aga ometi on nad üks..., lihtsalt ühe organismi kaks erinevat poolt. Teise poole kaotus jätab järele tühjuse, ebameeldivalt külma ja üksildase ja vahel tundub pind jalge alt kaduvat.
Mari sukeldus töösse, ülepea ja ennastunustavalt. Jumal tänatud, et on olemas aed! Päevad möödusid küll istutades ja juurides, ehitades ja ümber korraldades... Õhtuks vajutas väsimus naise linade vahele ja äratuskella nõudlik hääl peletas hommikuti voodist välja. Selles rütmis kadus kuhugi suvi ja kui saabusid sügise pikad pimedad õhtud, seisis Mari jälle lõhkise küna ääres. Õhtused nutuhood muutusid nii tavaliseks, nagu poleks kunagi olnudki rõõmsameelset ja tegusat naist. Tõsi küll, laste perede eest püüdis Mari seda kõigest väest varjata. Tema saab ju hakkama, temal on ju kõik hästi!
Vahel tundis naine isegi, et tegelikult saab kõik korda, elu läheb ju oma rada edasi. Ta oli nii põhjalikult analüüsinud oma abielu, andnud andeks ja palunud andeks mõtlematult öeldud sõnu. Ta püüdis mõista oma kadunud meest ning vahel tundus talle, et mõistiski. Ja siis hakkas tasapisi kummitama mõte: “Ma palun uut võimalust, ma tean ja oskan nüüd paremini. Ma tahan parandada oma vigu, sest mehe vead olen andeks andnud.“

Kas viiekümnendates on veel šansse?
Naine viiekümnendates... Mari tundis, et on täis elu, ta tahtis armastada ja armastatud olla. Kohustused elu ees olid ju täidetud, lapsed suureks kasvatatud. Nüüd võiks ju ka endale mõelda. Naine silmitses ennast peeglist. Hm! Võis täiesti rahul olla: ta oli piisavalt nooruslik, sale ja mutistumise märke ei olnud veel kusagil näha.
Ja siis jõudis kätte päev, mil Mari ostis „Nelli Teataja“ kuulutustelehe, sest internetti tal siis veel polnud.
Mari juurdles, kas ümbritsevad inimesed saavad aru, et ta jahib lehest just kosjakuulutusi. Kuidagi väga piinlik ja ebamugav tunne oli, aga kiire pilguheit enda ümber andis teada, et tuttavaid inimesi silmapiiril ei olnud.
Kodus süüvis ta kuulutuste lugemisse. Mehi oli tunduvalt vähem kui naisi. Ühele tekstidest jäi ta pilk peatuma “...karske ja korralik, materiaalselt kindlustatud kõrgharidusega mees“ .
Mari oleks tahtnud helistada, aga miski hoidis teda tagasi. Samas, –kuidas siis üldse tutvuda sellises kuldses keskeas? Tantsupidudele ju ei lähe (seal möllab noorus), baari üksinda samuti mitte...
Paari päeva pärast oli naisel nii palju julgust kogunenud, et ta võttis telefoni. Vastas väga meeldiv ja nooruslik meheshääl. Selgus, et ta elab Marist umbes viieteist kilomeetri kaugusel, samas maakonnas.

Igati meeldiv mees...
Kokkusaamine toimus linnaliini bussipeatuses, päevasel ajal, ja naine uuris enne sõiduplaani, et ei oleks ühtegi bussi tulemas. Nüüd ta seal seisis, oma parimas pükskostüümis – sale, nooruslik, täis lootust ja ootust. Varsti peatus sõiduauto, millest astus välja soliidne hallide juustega härra (tõsi küll, natuke lühike tundus ta Mari jaoks? End naisele tutvustanud, avas galantselt autoukse ja sõit läks lahti – mõni kilomeeter linnakesest väljas olevasse söögikohta.
Vestluskaaslane oli väga viisakas ja härrasmehelik, nagu ka esmamulje oli olnud. Räägiti elust ja inimestest, lastest, tööst. Avo oli looma-arst, oma laste emast ammu lahutatud ja hiljuti elukaaslasest lahku läinud. Ja kui mees tegi ettepaneku veel kokku saada ja ehk kusagile sõita, Eestimaal ringi vaadata, siis Mari oli rõõmuga nõus. Ta tahtis nii väga alustada uut elu.
Lähemad päevad möödusid kui unes. Naise samm oli kerge, naeratus valgustas ta nägu ning ta tundis ennast noorena. Ja siis helises telefon – see oli Avo.
Paar suvekuud möödusid kui üks päev. Mari püüdis aia- ja kodutöödega hakkama saada õhtuti, peale tööd, sest nädalavahetustel nad sõitsid Avoga palju ringi. Käisid vabaõhukontsertidel, ekskursioonitasid niisama, ja rääkisid, rääkisid...

...aga kange viriseja
Mees oli alati väga viisakas ja väljapeetud käitumisega, kordagi ei püüdnud ta intiimsemalt läheneda. Naine oleks soovinud kasvõi kallistustki, olid nad ju teineteise elust nii palju teada saanud ja seeläbi lähedasemaks muutunud.
Mari arvas, et küllap vajab Avo rohkem aega, samas mõistis ta väga hästi, et meeldib mehele. Mari vajas küll lähedust, aga ta tunded olid kui segapundar. Ta ei teadnud enam isegi, mida soovib või tahab. Avo meeldis talle küll, just oma käitumise tõttu.
Vahel aga tundis naine kerget ärritust, kui mees kurtma hakkas. Tundus, et terve maailm teeb talle liiga, ometi on ta nii korralik ja karske. Mari tundis sellistel puhkudel küll kaasa, samas oli pisut võõrastav meesterahva suust sõna otseses mõttes virisemist kuulda.
Lahendus tuli iseenesest. Kord hilisõhtul sõitsid nad tagasi Lohusalu tantsuõhtult. Pikk tagasitee jättis aega vestlemiseks. Mari oli tantsinud ennastunustavalt, ta oli nautinud iga hetke. Mis sellest, et Avo suurem asi tantsulõvi just ei olnud, muusika haaras ikka kaasa.
Sõita augustiöös oli ka mõnus, vaikne muusika autoraadios, rataste kerge vurin asfaldil, pimedas möödavilksatavad puud. Ja siis hakkas Avo rääkima. Ta hääl oli, nagu ikka, meeldiv ja rahulik.
Sõnad nii väga meeldivad ei olnud, sest mees teatas, et ta ei otsi hetkel endale naist/elukaaslast, vaid soovib lihtsalt ühist vaba aja veetmist. Ta pidavat veel taga igatsema oma endist elukaaslast. Mari istus ja kuulas, kuidas selle naise ema nad olevat lahku ajanud, kuidas Avo terve maja olevat ära remontinud ja lõpuks pidanud ikka oma vanasse korterisse tagasi tulema.
Maril käis hetkeks ketserlik mõte läbi pea: sinu virisemine oli see, mis teid lahku ajas, aga ta ei öelnud midagi. Oli kuidagi kurb ja tuttav üksildustunne hakkas jälle pead tõstma. Naine vaikis kogu ülejäänud tee. Põgus „head ööd!“ oli kõik, mis ta öelda suutis.

Eleonore Kond

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar