horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Armastus pärnaõieteega

Tüdruk ei tundnud rõõmu ega kurbust, ta lihtsalt jätkas kõndimist. Jalg jala ette, see pole ju kuigi raske, sisendas ta endale.

Eliise seisis suure halli paneelmaja juures ja silmitses oma jalgu. Need olid tolmused ja kriimud, nagu enamasti ikka. Ta kandis valgeid, tumesiniste lillekestega lahtisi sandaale. Kingad oli odavad ja näotud, kuid ega maapoes palju paremaid saada olnudki. Eliise oli leplik tüdruk ja oma kingadega rahul. Nendega oli mugav aiataguses niitmata heinas uidata ja vahel alevikupoes kommi ostmas käia. Siiski olid kingad mingis mõttes sobimatud. Need polnud ei reisi- ega matkakingad. Kaugele nad teda ei vii. See tegi tüdruku murelikuks.
„Mine õue, mul pole sinu jaoks praegu aega,“ oli ema talle käratanud. „Pärast klaarime!“
Nõnda Eliise seisiski, süda raske ja jalad tolmused, oodates kohtutundi. See suur lillevaas seal elutoa aknalaual… noh, see oli juhtunud täiesti kogemata. Ta oli kangesti näha tahtnud, kuhu suur kirju liblikas lendab – kas kooli õunaaia poole või külakaupluse suunas. Õunaaia-suund tähendas alati head, teine suund aga tõi ebaõnne. Nõnda Eliise arvas. Ta ei jõudnudki liblika kavatsustes selgusele, sest enne juhtus õnnetus. Avatud aknast puhus sisse tugev tuuleiil, mis lükkas akna veel rohkem pärani. See põrkas vastu ema lemmikvaasi, mis pudenes põrandale viieks ähvardavaks killuks.

Hirm teadmatuse ees
Õuel oli vaikne. Ainult naabri-Heli kanad siblisid loiult suure vaarikapuhma varjus, pruunikirju kukk tähtsalt nende seas. Sealtsamast paistis kätte ka kruusane külavahetee, mis lookles kaugusesse. Eliise jäi mõttesse. Plaan tundus ühtviisi ahvatlev kui peletav. Eliise polnud mööda suurt maanteed kunagi kuigi kaugele kõndinud. Paremale poole oli ta läinud palju kordi – sinna jäid külakoolimaja, kauplus ja apteek. Samuti õunaaed, kust juba augustikuus tohtis sügisande noppida. Praegu aga olid õunad veel toored ja kibehapud. Pidi ootama. Ootamine Eliisele ei meeldinud. See täitis ta alati kummalise raskustunde ja ärevusega.
Eliise ei tahtnud paremale minna. Ega seal midagi peale vaikse külavahetee ja tühja aia olnudki. Inimesi liikus pärastlõunati küla vahel vähe. Kõigest postiljon vurises oma logul oranžil rattal lehekoormaga mööda ja poetas naabri-Antsu postkasti uue postimüügikataloogi. Liiva küla oli tühi ja väljasurnud, enamasti elasid siin vanainimesed ja mõni üksik noor pere, kes polnud tahtnud või suutnud linna kolida.
Eliise süda muutus üha raskemaks. Külm hirm hiilis ligi ja kõditas teda oma vastikute kombitsatega. Ta kartis oma ema ega tahtnud mõelda sellele, mis saab siis, kui aken lõpuks avaneb ja ema teda tuppa hüüab. Ema oli tihtipeale kuri ja kärsitu ega vaevunud mingeid selgitusi ära kuulama. Miks, seda Eliise ei teadnud.
Päev oli soe ja päike kõrvetas paljaid sääri. Eliisel oli seljas varrukateta punasest velvetist kleit, mille rinnaesisel ilutses valge väljaõmmeldud õis. Ega kleitki Eliise seljas kuigi ilus välja näinud. Eliise oli töntsakas tüdruk ja ükskõik, mida ta ka kandis, nägi ta selles alati pisut koomiline ja imelik välja.
Õhtul hakkab mul kindlasti külm, mõtles Eliise. Kingadega on veel kehvem lugu. Kaugele ma nendega jõuan, enne kui need katki lähevad?
Eliise vaatas üles, kuid elutoa aken püsis suletuna. Kuid Eliisel oli selgesti meeles ema vihast lõkendav nägu ja kõver, tööst parkunud sõrm, millega ta tüdruku nina ees hoiatavalt oli vehkinud. Niiviisi oodata oli kõige jubedam, kui ei teadnud, mis on tulemas. Valust märksa enam kartis ta hirmu teadmatuse ees.
Karistada oli Eliise varemgi saanud. Need olid kibedad hetked, täis hirmu ja alandust. Enamasti ta ei nutnud, vaid kannatas vaikides, teades, et ükskord saab kõrvetav valu siiski otsa. Eliise polnud halb laps, pigem omamoodi, kellest kärsitutel täiskasvanutel oli tihtipeale raske aru saada. Ja ega ta ise oma kaheksa-aastase aruga poleks seletada osanudki, miks ta maailma kõigist teistest sootuks erinevana nägi ja miks see ta kohmakaks, aeglaseks ja mõtlikuks muutis.
Isa Eliisel ei olnud. Ta ei teadnud, miks tal isa ei ole, kuigi kõigil teistel lastel olid isad. Isegi tatisel ja rumalavõitu allkorruse-Pillel, kes õuel alailma oma tobedat puust mänguhobust enda järel vedas, olgugi, et oli juba kümneaastane, ning keda keegi eales mängima ei kutsunud. Jah, isegi Pillel oli isa. Pikk ja kõhn, punase habemega mees, kes talle vahel paar klaaskommi pihku oli surunud. Küllap haletsusest, et Eliise oma elu ilma isata peab veetma. Nõnda ta arvas. Ema ei olnud Eliisega isa-teemal kunagi rääkinud ja tüdruk arvas, et küllap ta lihtsalt ei ole isa väärt.

Kohtumine kurja poisiga
„Noh, mis passid?“ ehmatas Eliise mõtetest virgeks kare, pilkav hääl.
Eliise ees seisis küla kõige kurjem poiss ja vaatas teda, üks silm kaalutlevalt pilukil. Poisil olid jalas määrdunud, lõhkised teksased ja hele juuksetukk turritas siilina silmil. Üle Reimo lõua jooksis kole siksakiline arm, mille ta suve alul jalgrattalt kukkudes oli saanud. Arm tegi Eliise meelest Reimo veel kurjemaks.
„Ei midagi, niisama,“ venitas Eliise ja hakkas igaks juhuks astuma. Mööda sedasama kruusast maanteed, mille servas kasvas tihe vaarikavõsa ja kus siblis unine kanakari.
Parem ikka, kui Reimo küüsi sattuda, mõtles Eliise.
Reimot kartsid kõik küla lapsed ja keegi ei tahtnud temaga tegemist teha. Räägiti, et Reimo isa istuvat vangis ja see fakt muutis Reimo veel hirmutavamaks. Ükskord oli Reimo teda juustest tirinud ja peksa anda ähvardanud. Õnneks oli see ähvarduseks jäänudki, kuid Eliisel oli seniajani meeles poisi külm ja vihkav pilk.
„Argpüks!“ naeris Reimo talle järele, kuid seda Eliise enam ei kuulnud. Vaarikapuhmad varjasid ta kurja poisi pilgu eest.
Üksi mööda tundmatut teed kõndida oli kõhe. Siiski lisas ta kiirust, et Reimo teda kätte ei saaks ja naljaviluks kividega loopima ei hakkaks. Kruusakivid krõbisesid taldade all. Eliise surus kõhedustunde alla. Ta polnud kunagi varem kodust ära jooksnud, kuid nüüd ei jätnud kuri poiss ja üha süvenev kartus karistuse ees talle valikut. Kingad pidasid esiotsa kenasti vastu ja see andis pisut julgust juurde.
Mis ikka juhtub lastega, kes kodust ära jooksevad? mõtles Eliise. Arvatavasti ei midagi hullu. Kindlasti leiavad nad kusagil endale uue ja hulga parema kodu. Kodu, millel on ilus punane katus, laual võilillekollane lina ja kus lubatakse päev otsa värvipliiatsitega joonistada, ilma et keegi teda muidusööjaks sõimaks. Kusagil peab ju ometi olema ka selliseid emasid, kes oma lapsi kallistavad ja neid joonistuste eest kiidavad, isegi juhul, kui kõik päris hästi välja ei kuku. Selles oli Eliise kindel.
Kahel pool kätt laiusid niitmata heinamaad, kus õitses värviliste puhmastena tulikaid, oblikaid ja helelillasid kellukaid. Vaatepilt oli pilkupüüdev. Tavaliselt meeldis Eliisele õitsvaid aasu vaadata ja endamisi unistada, kuid nüüd ei mallanud ta taimedele tähelepanu pöörata. Ta lootis, et keegi külarahvast ei juhtu teda nägema ja emale kaebama ei lähe. Õnneks polnud Reimo talle järgi tulnud, kuigi ta oli mitu korda kartlikult selja taha vaadanud.
Enamik Liiva küla maju asus maanteest natuke eemal ja kellelgi ei paistnud temaga asja olevat. Kõigest naabri-Volli kõplas põllul kartulimaad, kiitsakas turi kühmus, märkamata möödaruttavat Eliiset.

Öise metsa varjud
Kuhu ma lähen? Mis saab siis, kui öö tuleb? mõtles Eliise, kuid pühkis murettekitavad mõtted peast. Milleks vaevata end küsimustega, millele nagunii vastust ei tea? Kruusatee kulges üha edasi ja viis läbi segametsa. Siin kasvas hulgaliselt kuuski ja kaski läbisegi lehtpuudega, mille nime Eliise ei teadnud. Samblasel maapinnal märkas ta heleroheliste laikudena vohamas tillukesi taimi, milles tundis ära jänesekapsad. Tüdruk peatus, et korraks puhata ja leitut proovida. Jänesekapsas maitses hapukas ja värske, kuid ei täitnud kõhtu. Aga rännu­elevus ei lasknud lasknud näljanäpistust tunda.
Metsatukk polnud kuigi tuttav. Korra oli Eliise kooli spordipäeval siiakanti suusatama sattunud, kuid siis nägi ümbrus hoopis teistsugune välja. Talvine. Karge. Tavaline. Polnud ka hirmu, mis praegu vargsi põues pesitses, kõigest mure, et ta päris viimaseks ei jääks ja jälle kaaslaste narrimise objektiks ei langeks.
Ma pole kunagi nii üksi olnud, mõtles Eliise. Talle meenus ema lillelises kodukitlis suur ähvardav kogu ja vihast lõkendav nägu, kui see teda mööda õue taga otsib. Eliise kujutles, kuidas ema vaatab puukuuri, siis suure sirelipõõsa alla, mille juures Eliise tihtipeale mängida armastas, käib läbi kõik tüdruku peidukohad ja muutub üha kurjemaks. Tahtmatus tagasi pöörduda süvenes.
Lõpuks hakkas päike loojuma. Ehalõõsk täitis kogu laotuse hõõguvpunase kumaga. Eliisele tundus, nagu taevas põleks. Kindlasti on see minu pärast, mõtles Eliise. Isegi pilved on pahased, et ma nii saamatu ja teistsugune olen. Ei oska kartuleid õigesti koorida ja unustan mõnikord nõud pesemata. Ükskõik, mida ta ka tegi, polnud ema kunagi täiesti rahul.
Eliise jalad, mis polnud matkamisega harjunud, olid pikast käimisest väsinud. Suure varba all kipitas koledasti. Eliise kummardus vaatama ja nägi lõhkenud vesivilli, mille alt paistis lapike roosat nahka. Ta mähkis näputäie jänesekapsast ümber varba ja lootis, et ehk on homseks asi pisut parem. Seejärel jäi ta arupidavalt tunnistama suuri kuuski, mille kaharad oksad ulatusid maani.
Nende all on kehv tukkuda, mõtles ta. Niiske ja okkaline. Pealegi võib tulla mõni metsloom teda nuuskima ja unest üles ehmatada. Loomi Eliise ei kartnud. Kodukülas ümbritsesid teda alailma kõiksugu neljajalgsed. Naabrid pidasid kitsi, sigu ja lambaid, kellele võis pai teha ja leiba pakkuda. Hoovis jooksis alailma ringi poolmetsikuid kasse-koeri, kes vist ise ka päris täpselt ei teadnud, kellele nad kuulusid, kuid kelle seltsis oli tore aega veeta. Üks helepruun koer meeldis Eliisele iseäranis, see lubas ennast kammida ja vahel isegi nukutekki peale panna. Kuid metsloomad on teistsugused, teadis Eliise. Ettearvamatud, võib-olla kurjadki. Kodumängus kaasa lööma nad kindlasti ei soostuks, rääkimata kammida laskmisest. Parem juba leida mingi küün või kuur. Kuid ühtegi abihoonet ei paistnud kusagilt ja seega tuli edasi minna.
Öine mets oli sootuks teistsugune kui päeval, täis erinevate taimede lõhnu ja kummalisi hääli, mida ta päeval tähele polnud pannud. Lõputu mets, millel ei paistnud otsa ega äärt olevat. Pikapeale hakkas jahe. Käisteta kleit ei pakkunud öise rõskuse eest piisavalt kaitset. Ta peletas sääski eemale ja püüdis mõelda muule kui külma- ja näljanäpistusele. Lõpuks ei jaksanud Eliise enam sammugi edasi minna. Otse tema ees kasvas suur roheline kuusk, mille oksad kutsuvalt viipasid. Ta puges tihedasse padrikusse varjule ja tõmbas niiskel samblal end kerra. Homme, mõtles ta. Homme on kõik palju paremini.
Hetk hiljem ta juba magas.

Samm sammu järel
Uus päev tervitas Eliiset soojade päikesekiirte ja kõrvetava näljanäpistusega. Siiski ei saanud viimasest hoolida, vaid tuli edasi minna. Mõte leida endale tõeline kodu, mille õuel kasvaks suur roosipuu, mida ta ühes välismaa-ajakirjas oli näinud, võttis ta kujutlustes üha kindlamaid piirjooni. Tüdruk pühkis uneliiva silmist ja puges okste vahelt välja.Tee lookles üha edasi. Eliise ei teadnud, kas see viib ta suurde linna või lõpeb mõnes taluväravas. Ta paitas teetolmus õitsevate karikakarde lõhnavaid päid, ümises enda julgustuseks laulda, pööras viimaks suurelt teelt kõrvale ja rändas edasi mööda jahedaid metsaradu. Õnnekombel leidis ta peagi maapõuest välja niriseva allika ja larpis kõhu jääkülma värsket vett täis. Siis oli jälle jaksu edasi minna.
Öösel olid sääsed Eliise kätte saanud ja katnud ta keha punaste kupladega, mis nüüd hirmsasti sügelesid. Õnneks andis sügelus ajapikku järgi ja kadus viimaks sootuks.
Eliise ei tundnud rõõmu ega kurbust, ta lihtsalt jätkas kõndimist. Jalg jala ette, see pole ju kuigi raske, sisendas ta endale. Vesivill suure varba all kipitas endiselt, jänesekapsast polnud palju abi olnud. Üks kingarihm püsis veel hädavaevu paari õmblusega koos. Peaks see ometi vastu, lootis ta ja püüdis mitte meelt heita. Paljajalu muutub kõndimine veel vaevalisemaks.
Lõpuks oli tüdruk jälle suurel teel tagasi. Ta möödus paljudest majadest, kuid ükski neist ei kutsunud peatuma. Mõnel õuel haukus kuri koer, teisel kires kukk, kolmandal toimetasid inimesed. Ta nägi päris mitut punase katusega maja, kuid need ei tundunud põhjusel, mida ta eneselegi seletada ei osanud, õiged.
Pärastlõunal, kui päike juba eemal mustavat metsatukka riivas, peatus Eliise lõpuks ühe tumepruuni aia ja halli laudisega maamaja juures. Ta näris tükk aega rohukõrt ja kaalutles. Riiakalt korisev kõht andis endast üha tungivamalt märku ja tegi otsustamise lihtsamaks. Eliise viskas kõrre suust, pühkis kleidi okkapurust puhtaks, võttis katkised kingad jalast ja astus õuele.

„Kas ma tohin siia jääda?”
Selles majapidamises polnud Eliise kunagi käinud. Samuti oli see kaugel tema unistuste kodust. Majal polnud punast katust ja aias ei kasvanud suurt roosipuud, vaid mingi tundmatu, valgete õiepallidega põõ­sas. Õuel ei olnud kedagi ja kui ta oli tükk aega sõrmenukkidega vastu välisust kopsinud, ilma et keegi oleks avama tulnud, otsustas ta siseneda.
Ka köök lõhnas teisiti ja mööbel oli võõras, heledast puidust ning valgete nuppudega. Akna all külitas suur rohmakas laud, mida kattis kulunud vakstu. Selle servadest paistsid üksikud mooniõied, mis näitasid veel oma õiget värvi. Pliidi kohal rippus ridamisi kulpe ja soemüür oli imelikku mürkrohelist värvi. Kollast laudlina ei paistnud kusagilt.
„Ennäe, latseke, kuidas sina siia said?“ imestas perenaine.
„Ma koputasin, aga keegi ei vastanud,“ vabandas Eliise.
„Ah, jah, ma natuke kõva kõrvakuulmisega. Tule aga edasi.“
Naine polnud valgete inglijuuste ja sileda nahaga, nagu Eliise oma unistuste ema oli kujutlenud, vaid väga pruun ning kortsuline. Võib-olla sobib ta mulle vanaemaks, mõtles tüdruk ja vaatasi igatsevalt suure emailpoti poole, milles lõhnas midagi isuäratavat.
„Eksisid ära?“ jätkas naine. Ta oli samuti priske nagu Eliise emagi, kuid hoopis teistmoodi. Ta ei tundunud oma koguka kerega ähvardav ja kurjakuulutav, vaid kõigest sõbralik ja uudishimulik.
Eliise noogutas, kuid päris tõsi see siiski polnud.
„Mina olen Alma,“ ulatas naine oma pruuni kämbla.
„Eliise,“ ütles Eliise ja surus areldi kätt. Naise käsi oli sile, suur ja tugev nagu labidas.
„Heakene küll,“ ütles perenaine ja tõstis Eliisele ette suure portsu pilaffi. „Söö kõigepealt, siis vaatame, mis edasi saab. Täis kõhuga tulevad ikka need kõige paremad mõtted. Endel ütleb alati nii.“
Eliise istus areldi laua äärde ja pistis kahvli pilaffi sisse. Ükski toit polnud eales nii hästi maitsenud. Teisest toast tippis lähemale musta-valgekirju kass ja jäi teda uudishimuga piidlema. Kass meeldis Eliisele.
„Kas ma võin siia jääda?“ küsis tüdruk korraga.
Perenaine tegi üllatunud näo. „Või siia? Kas siin on siis kohe nii tore?“
„Muidugi. Pealegi oskan ma paljusid töid. Võin sellega kõhutäite eest tasuda. Nii on minu kodus kombeks.“
„Tõesti?“ usutles Alma, nägu süvenevast imestusest krimpsus.
Kui Eliise taldrik tühjaks sai, lõikas naine talle suure tüki ahjusooja õunakooki ja pisut hiljem veel teisegi tüki. Eliise sõi ja tundis tänutunnet. Teda valdas veider tunne, nagu oleks naine ta küllatulekut oodanud. Pitskardin kiikus tuules. Õuel kires kukk. Eemalt kostis lammaste määgimist. Rammus toit tegi uniseks.
„Viska elutuppa diivanile pikali. Praegu on seal suure kuumaga hea jahe,“ soovitas naine.
„Ma võin sibulapeenraid rohida,“ pakkus Eliise. „Samuti kartulimaad kõblata. Isegi heina oskan niita. Palavus ja parmud ei tee mulle midagi. Ma olen sellega harjunud.“
„See võib oodata,“ rahustas teda naine.
Kergendustundega läks Eliise teise tuppa, heitis pikali ja tõmbas triibulise pleedi üle pea. Arusaamatu väsimus võttis kohemaid võimust.

Küll siin oleks hea...
Eliise ärkas vaikse jutukõma peale. Elutoa uks oli paokil ja keegi rääkis köögis. Taevas oli jälle punane. Õhtu, mõtles Eliise ja ajas end istukile. Seekord ei pannud punetav õhtune lõõsk teda süüd tundma. Kõik oli õige ja omal kohal. Tüdruk vaatas ringi. Ta oli suures vanamoelises elutoas, mis lõhnas kuivatatud saialillede järele. Seinakell tiksus valjusti. Hõbedane pendel kiikus tiksumise taktis edasi-tagasi. Musta-valgekirju kass, kes oli diivani ette vaibale end tukkuma sättinud, avas ühe silma. Eliise tegi talle vargsi pehme pai. Loom pani silma uuesti kinni.
Otsaseinas rippus pilt abielupaarist, kelles Eliise tundis ära talle süüa pakkunud lahke perenaise. Pildil oli Alma muidugi hulga noorem. Sinised silmad täis soojust ja rõõmu. Tumedapäine mees tema kõrval paistis samuti õnnelik. Minagi tahaks nii rõõmus olla, mõtles Eliise. Mis küll inimesi nii rõõmsaks teeb? Ta ema naeris harva, peamiselt siis, kui telekast mõni naljakas saade tuli.
Aknalaual lillepottides kasvas paar kaktust ja ilusad pikad, punaste õitega lilled. Pelargoonid, teadis Eliise. Ka tema kodus oli olnud üks selline, enne kui ära kuivas. Emale ei meeldinud toalilled. Need ajasid ta köhima. Diivanilaual vedelesid prillid, juuksehari ja mõned koduajakirjad. Ahju tumedal küljel väreles hajus päikeselaik.
Küll siin oleks hea elada, mõtles Eliise. Hirm ja mure olid asendunud meeldiva rammestusega. Kui ma tohiks jalgratast laenata, saaksin siit isegi koolis käia. Vaevalt, et Alma mulle joonistuste eest kolmesid hindeks paneks, nagu emal kombeks. Või sõimleks ja tänitaks, kui ma pole tema poriseid kummikuid piisavalt puhtaks pesnud.
Korraga kääksatas uks ja nähtavale ilmus Reimo, tukk sagrine ja silmad pilklikult pilukil. Ainult määrdunud teksad oli ta vahepeal puhtamate vastu jõudnud vahetada.
Eliise neelatas kohkunult.
„Noh, said kah end maast lahti, unimüts,“ irvitas Reimo. „Põõnasid neli tundi jutti!“
Eliise püsis tumm ja jõllitas poissi kohkunud pilgul.
„Mis sa vahid, ega ma sind ära söö,“ lõõpis poiss edasi. „Aja kargud alla, hakkame teed jooma.“
Tüdruk jõllitas Reimot hämmeldunud ilmel, suutmata ikka veel taibata, mida küla kõige kurjem poiss selle lahke vanainimese juures teeb.
„Tee siva, laud on kaetud,“ kiirustas Reimo teda tagant.
Kohkunud tüdruk kõndis kööki.
Alma askeldas pliidi juures. Märganud Eliiset, pööras ta end ringi, näol soe naeratus.
„Kas sulle maitseb pärnaõietee?“ uuris ta.
Eliise noogutas tummalt.

Muinasjutte siiski pole
Reimo istus laua otsa, napsas vaagnalt tüki õunakooki ja kukkus seda mugima. Olukord paistis talle nalja tegevat.
„Sa oled Reimo vanaema?“ taipas Eliise äkki.
„Olen jah,“ naeris Alma.
Siis ma küll siia jääda ei saa, mõtles Eliise kahetsusega. Kurbus tuli tagasi.
Alma kallas savitassi ääretasa lõhnavat kuldpruuni vedelikku täis, pakkus suhkrut. Eliise tundis oma näol Reimo pilku ega söandanud silmi tõsta.
„Söö nüüd,“ soovitas Alma.
 „Ja siis?“ küsis Eliise, taibates, et kõik ei lähe kaugeltki nii, nagu ta endamisi igatses.
„Siis viime su tagasi koju. Elmar läks juba uurima, kas saab auto käima. Kipub teine viimasel ajal jukerdama.“
„Elmar?“
„Minu mees, Reimo vanaisa,“ täpsustas naine.
 Eliise noogutas vapralt, kuid silmi tikkusid pisarad. Ta tahtis veel seda kodu ja seda armastust, millest tal endal nii väga vajaka jäi. Aga isegi see lahke naine ei paistnud teda tahtvat. Mul peab ikka tõsiselt midagi viga olema, et täiskasvanud minust ei hooli, mõtles Eliise. Almagi ei taha mind, hoolimata pakutud abist. Aiamaal oleks minust palju kasu. Muude tööde juures ka. Suur soolane pisar pudenes teetassi.
Pehme käsi maandus Eliise õlal. „Ole nüüd hea laps, söö kõht täis,“ manitses Alma.
Tee oli kuum ja magus, kook maitsev ja õhuline.
Pitskardin kiikus ikka veel, kuid kukk õuel oli vakka jäänud. Küllap ta oli oma kanakarja kokku ajanud ja magama läinud. Ainult üks unine kärbes pirises aknalaual.
„Terve küla otsib sind. Oled ikka paraja paanika külvanud,“ ütles äkki Alma sootuks teisel ja tõsisemal toonil. „Miks sa ära jooksid?“
Eliise võitles pisaratega ega öelnud midagi.
„Kas kodus on siis nii halb?“
Reimo lähedus tegi olemise ebamugavaks ja Eliise vaikis endiselt.
Õue täitis vali mootorimüra.
„Käima läks!“ rõõmustas Alma ja kiikas aknast õuele.
Vana tumehall sedaan törises rõõmsalt garaaži ees ja paiskas õhku musti tahmapilvi. Eliise pani pooleldi söödud koogitüki taldrikule tagasi, võttis nurgast oma katkised kingad ja kõndis saatusele vastu.

Aga miks ema nutab...?
Elmar oli lõbus mees ja rääkis terve tee igasugu lugusid, kuid Eliisel polnud naerutuju. Ta hoidis Reimost mõõdukasse kaugusse ja vaatas aknast välja. Tee oli pikem kui ta arvata oskas. Tal polnud aimugi, et oli nõnda tohutu tee maha käinud.Kui nad Liiva külla jõudsid, oli väljas juba päris pime. Nende maja trepikojas põles tuli, mis tavaliselt kunagi ei põlenud.
Külarahvas oli kogunenud tema kodumaja ette, nagu oleks käimas suur koosolek. Eliise ei taibanud, miks kõik olid kokku tulnud ja mida nad temast tahtsid. Seal olid naabri-Ants ja Pille vanemad ja ka tüdruk ise oma totaka mänguhobusega. Samuti naabri-Volli, allkorruse Reet, Heli ja isegi poe-Rita, kes teda alati etteheitval pilgul silmitses, nagu kavatseks ta midagi varastada.
Ema nähes mõistis Eliise, et too oli nutnud. See tekitas Eliises imestust. Ema ei nutnud kunagi. Isegi mitte siis, kui ta elutoatapeeti pannes taburetilt kukkus ja jalast punane verejuga põrandale purskus. Seda imelikum ja mõistmatum see tundus. Võimalus, et ema võis nutta tema kadumise pärast, ei tulnud talle pähegi. Eliiset nähes maigutas ema suud, ringutas käsi ja püüdis midagi öelda, aga Eliise ei saanud ühestki sõnast aru.
Lärm ja sagimine olid tüdrukule liiast. Ta ei tahtnud olla inimeste juures, kes paistsid korraga murelikud ja tegid nägu, nagu läheks tema kadumine neile väga korda. Samuti ei tahtnud ta vastata ühelegi küsimusele.
Neil oli lihtsalt põnev, et nende üksluises elus ometi midagi juhtus. Eliise puges inimeste vahelt läbi ja tõttas teisele korrusele, oma tuppa varjule.
„Kas sa teed tahad?“ kuulis Eliise mõne aja pärast ema häält. See oli imelik ja piiksuv. Ema ei rääkinud kunagi niisuguse häälega, alati oli ta olnud tõre, närviline ja süüdistav. „Mul on veel natuke tunamulluseid pärnaõisi alles.“
Eliise ei teadnud, mida vastata. Killud olid ära koristatud ja pahandusest polnud jälgegi järel. Kalli vaasi asemel istus aknalaual tema pulstunud mängukaru, millega ta enam ammu ei mänginud. Köögilaual vedeles pakitäis nätsutatud salvrätte ja poolik konjakipudel.
Homme, mõtles Eliise. Võib-olla oskan ma sellele vastata homme.

Kiiri Saar

0 kommentaari Lisa kommentaar