horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Armastuse sild ühendab südameid

Vahel tuleb selleks, et iseendast paremini aru saada, sõita päris kaugele ja suhelda seal võõrastega. Prantslastel on armastuse sild. Mis on meil?

Kivi kivi kõrvale seati kive, et oleks tee, mis kannaks inimesed teineteiseni... 13. sajandil istus jõe ääres üksik mees, vaadeldes piiritut taevalaotust ja vetepiiri. Tema unistuseks oli armastus.
Haarates kivi enda kõrvalt, lisas ta selle rajatavale sillale, et võiks täituda ka tema igatsus. Ta unistas tol ajastul keelatud viljadest. Sellest kujunes sild, mis loodud ühendavaks teeks inimeste ning suhete vahel.
Sild ehitati üles samal sajandil, kuid keegi ei suutnud leida sobivat nime, kuni ühel õhtul, sadu aastaid hiljem, istus muinasjutuliselt kauni, armastusväärse ehitise alla tundmatu ja vaene daam, kes seal oma pesu puhtaks küüris, elupäevade lõpuni ja enesekindlalt oma veendumustele kindlaks jäädes. Tema järgi sai sild nime ja tunnustuse.
Linn, mille lugu teile jutustan, on Limoges Prantsusmaal. Pariisi mõistes väikelinna sattudes olin lummavalt hurmatud linna arhitektuurist, olemuslikust loomusest jääda iseendaks, sõltumata meediamõjutustest ning kahtlemata isiklikest pettumustest, kohtumistest.
Kohtumine õnneliku perega

Piisas lausest: «Lähen homme teele.»
Järgmisel päeval kohtusime sõbraga Pariisi St. Lazarie raudtejaamas. Mul polnud mingit sihti, kuhu oma seljakoti, veel väiksema rahakoti ning telgiga asun, kuid minu igatsus, peale rasket haigust, oli taas kord vabadusse tormata. Reisida.
Viskasin lihtsalt näppu, heites selle kellaajale 18.33. Sihtpunktiks kujunes Limoges.
Telk kuldse jõe äärde paigutatuna, võisin ennast üsna rahulikuna tunda, kuni ühel, minu jaoks viimasel nädalavahetusel otsustati korraldada selle iidse veeallika ääres muusikafestival, karneval, manifestatsioon ja tsirkus. Minu kolm nädalat kestnud rahust oli kujunenud taevas ja põrgu üheskoos!
Istusin veinipudeliga muruplatsile, nautides melu, kuni keegi tundis huvi minu olemuse ja üksinduse vastu. Segunesin ning sulandusin seltskonda, kuhu mind paluti. Teemasid, vestlusi leidus lõputult, kuni väike neiu jooksis minu kõrval istunud mehe juurde, hüüdes: “Issi, ma armastan sind!”
Järgmisel hetkel tormas tema lähedale poiss, emmates ja kallistades teist meest, sõnades: “Minu onu!”
Pöörates veel kord pead, püüdsin kinni kahe mehe ning kahe õnneliku lapse silmapaarid. Teadsin ja tunnetasin.
“Te olete paar?”
“Jah, juba aasta aega tagasi abiellusime, kuid meie suhe algas aastaid varem.”

Abielu asemel partnerlus
Sellele kõigele järgnes arutelu, mille sisuks armastus ning iseendaks olemine. Kui jutustasin sellest, kuidas Eestis prooviti kooseluseadust kehtestada, siis inimesed, nii kaks meest kui ka nende heteroseksuaalsed sõbrannad vaid naeratasid, lausudes, et see on tobe.
“Jabur, sest täiesti ateistlikest eestlastest kujunesid momendiga katoliku kiriku loodud seaduse suured kaitseinglid,” laususin mina.
“Kas poleks kõige targem tühistada abielu, mis on kaasajal loodud kui inimeste pääste- ja kaitseingliks? Pimedal, mustal ja kivisel keskajal kehtis inimestele katoliku kiriku koormis, mis maksjaid väidetavalt vabaks tegi. Kas poleks aeg loobuda abielust ja laulatusest, sest need teenivad tegelikult vaid samu eesmärke, mis toetavad majanduslikult katoliku kiriku pedofiiliat ja jumalateotamist? Kust võttis keegi endale au nimetada inimestevahelisi suhteid pühadeks? Kust mingi inimene võttis endale õiguse kirjutada reegleid, keda võime armastada?»
Lapsed nende kahe mehe süles ainult naeratasid, sest nad on liiga noored mõistmaks neid sõnu, kuid vastus kõlas nende sõbrannadelt:
«Olen katoliiklane ja nõustun sinu seisukohaga, sest olen aastaid näinud seda armastust, mis on nende meeste vahel. Nüüd, kui neil on lapsed, tänu surrogaatemale, tunnistan, et sellist pereõnne pole ma varem kohanud! Teeme siis Euroopa Liidus ühe seaduse – kas abielu, sõltumata soost või abielu ei kehti ja kõigil on partnerlusseadus?»
Hääletus. Viieteistkümnest (ainult kaks neist, pluss mina, olid homosekusaalsed) neliteist tõstsid käe abielu olemuse tühistamise poolt ning partnerlusseaduse kehtestamise peale üle maailma.

Issi on issi. Teine on onu!
Lapsed ei saanud aru, miks nii õnnelikud oleme ja legendaarset “Hümni armastusele” laulame, kuni võtsin pihku ühe ja teise käe, naeratades küsides: "Kes on issi?"
«Issi on see, kes on issi. Teine on onu! Ja nad on nii armsad!» vastas mulle üks pisipõnnidest.
Jah, ja eks see ongi ju nii, sest heteroseksuaalsetes perekondades kutsuvad lapsed oma võõrasisasid onudeks ja neil on samal ajal ka pärisisad. Miks peaks samasoolises suhtes kehtima teised reeglid? Meil ei saa olla kahte ema ega kahte isa. See on loodusseadus, et igal inimesel on üks bioloogiline ema ja bioloogiline isa. Kõiki teisi võime nimetada tädideks, onudeks, võõrasemadeks või võõras­isadeks, nagu kokku lepime ja lastele selgitame, miks. Kõige olulisem on ausus ning armastus.
Kes pole tundnud armastust, vihkab kõiki ja kõike enda sees ja enda ümber. Kuid ometi kehtivad laias ja suures ilmas reeglid ning me ei saa eirata neid, sest tunded lõpuks leiavad meid.
Nii juhtus ka Limogeses, Prantsusmaa väga konservatiivses linnas, kus ometi silmati mind, hüüdes: «Hei, tule siia ja ava end!»
Kas oleks tõesti ehk aeg leida ja avada südameid ning iseend? Kas Eesti ühiskonnal oleks aeg murda vabadusse end, kiskudes lahti nõukogude ahelaist? Kas Eesti võiks astuda sammu vabaduse ning õigluse piirile, et sünniks armastus, mida tunnustab igaüks meist?
Kivi kivi kõrvale seati kive, ühendamaks armastust ja inimesi. See juhtus Limogesis sajandeid tagasi. Täna astume üle Pirita iidse silla. Kas see ei võiks olla ühendavaks teeks, võtmeks meie südameis, sümboliks, sest rohkem pole meie väikeses Tallinnas ühtseid teid?
Ometi, kui leidub neid, kas tõesti vihkame me üksteist? Palun, sõltumata rassist ja soost, orientatsioonist ja eluloost, ühendame käed, hoides igaühte meist, leides teineteist...

Raivo Kaer
Pariis

0 kommentaari Lisa kommentaar