horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Armastuseks loodud mees

Naised armuvad minusse, sest ma olen sõbralik, kena välimusega, meeldiv vestleja ja voodis hea. Aga siis hakkavad nõudma minult omadusi, mida mul ei ole.

Poisipõlve-east saati olen ma olnud vastassoole sümpaatne. Ema on meenutanud, et juba siis, kui ma päris pisike olin, tahtsid mind musitada nii tema sõbratarid kui ka rühmakaaslased lasteaias.
Sama asi toimis ka vastupidi. Niikaua, kui end mäletan, olen olnud mõnest tüdrukust sisse võetud – mulle on alati meeldinud muusika, tantsimine, ilusad laulud... Samuti ilusad riided, ilusad kohad ja ilusad sõnad.
Võiks öelda, et ma olen alati armastanud armastust. Ja armastamist ja armastatud olemist kui tegevusi. Ja teatavat romantilist glamuuri muidugi ka.

Elu kummaline paradoks
Võiks arvata, et ma olen üks õnnelik mees! Aga tõde on teine – ma pole õnnelik, sest ehkki naised armuvad minusse kergesti, ei taha nad mind endale.
Miks siis? Sest peale nende omaduste, mida juba põgusalt kirjeldasin, polegi mul naistele mida pakkuda.
See on elu kummaline paradoks – omadused, mis panevad naised minusse armuma ning toovad nad ülikergesti mu voodisse, polegi need, mida naised tegelikult tahavad.
Mina ei saa sellest aru. Kui mulle meeldib, et naine on ilus ja minu vastu hea, siis ma ei ootagi temalt midagi rohkemat. Aga naistel meestesse suhtumine on hoopis teistsugune.
Aga alustame algusest, et oleks selgemalt aru saada, kuidas mu elukogemus on kujunenud.
Esimene seksuaalkogemus oli minu jaoks imeline. Võrratult lahe oli oma keha tundma õppida ning teha seda koos teise inimesega, kes samuti seda tegevust väga nautis.
Olin siis 16aastane ja minu partner oli minust peaaegu poole vanem. Me veetsime minu koolivaheajal koos väga nauditava kuu, kui tema oli puhkusel. Loomulikult oleksin tema pärast olnud valmis tegema mida iganes, kolima kuhu tahes, loobuma koolist või õppima üksnes viitele... aga tema eelistas mu elust kaduda ning naasta neile radadele, kus ta varem oli uidanud ilma minuta.
See oli minu jaoks küll arusaamatu, kuid ma ei jäänud seepärast pikalt põdema. Olin avastanud, milliseid võimalusi pakkus mu keha ning otsisin hoogsalt, kellega koos uusi kogemusi otsida.

Selg, mis küsis pai
Ma ei pidanud pikalt otsima. Järgmiseks partneriks sai tüdruk, kes klassis minust pink eespool istus. Korraga nägin ma, kui ilus ta on!
Nägin, kui ahvatlevalt ta liigub, kuidas istub ja tõuseb. Kuidas langevad juuksed ta õlgadele ja raamatule, kui ta loeb ning kui kaunilt oskab ta neid ühe käeliigutusega seljale heita...
Nägin rinnahoidja paelu pluusi all ning meenutus suvel mu vastas olnud ühtedest teistest rindadest viis mu mõtted õppetööst mõnikord õige kaugele.
Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga ükskord tegin ta seljale spontaanselt pai. Lihtsalt niisama, keset klassi, enne füüsika tundi.
Ta ei näidanud välja, kas see meeldis talle või mitte. Ta ei teinud üldse mitte midagi. Aga füüsika tunni ajal istus ta õige veidi teisiti kui tavaliselt – pigem tahapoole nõjatudes. Nagu ütleks ta selg mulle, et tahab veel pai saada.
Loomulikult polnud ma kade poiss ja silitasin teda rõõmuga veel. Sellest füüsikatunnist sai alguse meievaheline keemia, mida jätkus kooli lõpuni.
Jõudsime Lauraga, nii oli selle ilusa tüdruku nimi, peatselt ka voodisse. Mu esimese seksuaalpartneriga võrreldes oli kõik väga teistmoodi, aga suurepärane oli ikkagi.
Nüüd olin mina kogenum. Tundsin, et vastutan selle eest, et Laural minuga väga-väga hea oleks ning julgen tagasihoidlikult arvata, et see mul ka õnnestus.

Minust sai jagatav teema
Lisaks seksile ja armastusele huvitas mind veel terve rida erinevaid asju. Päris viieline ma polnud, aga õppimine pole mulle kunagi probleeme valmistanud. Ei pidanud  selle nimel eriti ka pingutama, sest mul on hea mälu, piisavalt uudishimu ning mõtlemine, mis oskab kiiresti seoseid leida.
Muusikat armastasin ma väga ning kitarr oli mu armas kaaslane, millest ma peaaegu kunagi ei lahkunud. Ka laulmine täitis mind rõõmuga ning ma oskasin laulda ja kitarril saata vist küll kõiki toonaseid poplugusid.
Lisame juurde täitsa okei välimuse ning kena riietusstiili ja juuksuris tehtud elegantse juukselõikuse ning saame igati ponksi poisi. See tõi kaasa mitmeid tülisid Lauraga, sest kui mõni teine tüdruk minu lähedust otsis, ei ajanud ma teda ometi minema.
Laura oli siis pahane, kuigi ta kunagi millestki ilma ei jäänud – kõike, mis mul oli, jagasin temaga alati hea meelega.
Avastasin siis, et saan tüdrukutest väga hästi aru, kui mõnega neist kahekesi olen ning õrnemaid tundeid jagan. Aga ei saa üldse aru siis, kui neid on korraga mitu ning jagatavaks teemaks on valitud mind.
See tekitas palju segadusi ning minu jaoks oli keeruline taibata, miks inimesed elavad oma elu keeruliseks ning koormavad end mingite imelike probleemidega, selmet elust lihtsalt rõõmu tunda.

Talumeheks ma ei tahtnud
Imestamist ja segadust on mul jagunud palju. Peale keskkooli lõppu läksin ajakirjandust õppima, kuid ehkki ma armastan suhelda,  polnud see päris minu teema. Olen proovinud tööd nii lehetoimetuses kui ka raadiojaamas – mitte halb, aga mitte mu eelistatud valik.
Lemmiktöö leidsin hoopis õhtujuhtimises. Hoian meeleldi õhkkonda nii pulmades kui ka firmapidudel, ent väärika saatekõneta ei jää ka lahkunud. Sellise oskustepaketiga tegin enesele ka väikese ettevõtte ning saan sellega väga kenasti hakkama.
Loomulikult on mu suurim kirg ja hobi endiselt naised. Ja ehkki ka nendega saan enese meelest nii vesteldes kui ka voodis kenasti hakkama, ei ole elu andnud mulle õnne kellegagi kestvat suhet jagada.
Räägin ühe näite. Heliga kohtusin ühel peol. Sobisid nii jutt kui ka tantsusammud. Heli ei varjanud, et ta on lahutatud ning teismelise poja ja tütre ema. Minul polnud selle vastu midagi.
Kui ta mind oma lastega tutvustas, leidsin ma, et tegu on väga meeldivate noortega ning ka mina tundusin neile meeldivat.
Kõlab nagu hea suhe? Kahjuks siiski  mitte, sest lisaks sellele, et Heli otsis meest, otsis ta ka tallu peremeest.
Aga see tüüp pole mina mitte üks raas. Kitarriduure ma tean, külvikord on aga lihtsalt sõna muude hulgas. Parandamist vajav auto? Mul on teeninduse number. Ja tegelikult ei tahaks ma oma tööautoga üldse porisel taluõuel ukerdada.
Nagu ilmselt juba selge, sellest suhtest ei saanud asja. Ja Heli oli veel lõpuks minu peale pahane, otsekui ma oleks teda petnud!

Tulevikuta tegelane
Näiteid on veel, toon ära ühe ilusama ja valusama. Miia oli noor ja lastetu. Talu tal ka ei olnud ja mulle tundus, et juba see fakt teeb meist ideaalse paari. Lisaks sobisime me tõesti hästi – nii intellektuaalsel kui ka füüsilisel tasandil.
Valisin Miia pärast enesele suurema üürikorteri. Enda oma ostmiseks polnud ma piisavalt palju raha korraga leidnud, aga üürimine sobis mulle ka. Raha selleks mul oli ning Miialt kui veel üsna verinoorelt elualustajalt ma mingit materiaalset panust ei oodanud. Samuti mitte tema vanematelt ning õige kindlalt välistasin ma sinna elama minemise.
Enese arvates olin nüüd juba päris õige mees ning tundsin, et just seda tahan ma Miia jaoks ollagi.
Ent ometi jäi ka sellest väheks.
„Räägime meie tulevikust,” nõudis Miia ükskord.
„Millised on sinu pikaajalised plaanid?” päris ta teinekord.
„Tutvusta mulle oma ambitsioone,” nurrus ta mul pärast seksi kaisus.
Mul ei olnud. Ei ambitsioone ega pikaajalisi plaane. Ega nägemust tulevikust. Oli täna. Oli Miia. Oli õnnetunne ja armastus. Millise plaaniga oleksin pidanud rikkuma kõike seda head?
„Miiake, ma ei tea,” ütlesin ma. Iga kord natuke murelikumalt. Mõne aja pärast ka väsinumalt. Olin Miiast liiga palju vanem, et teada, milline on inimese tulevik. Elu on ju üürike.

Ränk mõistmine laskus kui vari
Ja seegi lugu lõppes. „Ma ootan last,” ütles Miia mulle ükskord. „See on ju tore,” vastasin ma siiralt. Sel üürikesel hetkel olin ma tõesti õnnelik – kahe armastava ja ilusa inimese laps... Kui ilus ta võib tulla!
Miia vaatas mind jahmunult. „Mina ootan,” ütles ta. „Sina ei oota. Mul on teine.”
„Miks?” küsisin ma. Üsna jahmunult, ja solvunult ka – miks ta siis teisega lapse tegi? Mis mul viga oli.
„Meil on Stefaniga tulevik,” seletas Miia mulle.
Siis hakkasin mõistma. Minu jaoks oleks meie laps olnud armastuse päikesekiir. Õnn ja rõõm. Aga Miia vajas meest, kelle jaoks laps oleks plaan, ambitsioon ja tulevik.
Mina see mees ei olnud ega ole ka nüüd. Olen mees, kes oskab armastada ja armastatud olla. Kui sellest on vähe, et meheks ja isaks kõlvata, siis...
Siis ma lihtsalt ei kõlba.

Peeter Riesenberg

0 kommentaari Lisa kommentaar