horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Armupimeduses

Meelika armastab kihlatut ihu ja hinge iga rakuga, kuni üks ebameeldiv vahejuhtum toob välja tema armsama varjukülje...

Istusin linna lõpus bussipeatuses, parem jalg üle põlve, vasakus käes minipeegel, paremas silmapliiats ning joonistasin nägu pähe. On ju kena, kui naine ennast enne peole minekut lille lööb, näo ilmekamaks maalib – see muudab ka enesetunde meelepärasemaks.
Tuul neelas agaralt mu mummulise kleidi volange. Õnneks olin peatuses üksinda, kuigi tunnetasin, et keegi pidevalt jälgib mind. Ah, mida mul ikka häbeneda!? Las see tuul sasib mind, kõik on ju enda oma. Kleidi ostsin nädala eest Ainažist, kui naabrid mind Lätti odavat märjukest ostes autole mahutasid. Ja kõik, mis kleidi alla kuulub, on nii ehk naa puhtalt isiklik, ainuomane. Ma ei vaevle kompleksides, et mu lopsakad vormid ja kurvikas keha läbi kleidi kumavad. Pigem olen õnnelik, et ma alla 50 kilo ei kaalu. Vastasel korral vast pakiksin ennast pikkadesse ja konte varjavatesse ürpidesse, väldiksin kleite ja seelikuid. Naisel peab ikka liha luudel olema, nagu väitis mulle ka mu kadunud vanaonu. Olen temaga sada protsenti nõus. Milline on ideaalne keha? Minu jaoks kindlasti mitte modellilikult sale, vaid ikkagi kurvikam.
Miks mind lesbiks peetakse?
Elu jooksul on korduvalt ette tulnud situatsioone, et mind on lesbiks või biseksuaaliks peetud, kuna julgen kallistada ka naisi ja ütelda neile komplimente. Kätt südamele pannes võin ütelda, et ma ei kaldu karvavõrdki omasooihalejate poole, olen sada protsenti hetero. Ma lihtsalt olen aus ja julge, ka komplimente tehes. Naised ei ahvatle mind seksuaalselt, kuid rääkida võin ma homoseksuaalsete inimestega kõigist ja kõigest. Tõtt üteldes on mulle lesbid korduvalt ka üritanud külge lüüa, kuid mind erutavad seksuaalselt vaid mehed ning juba aastaid üks konkreetne mees, keda armastan nii ihu kui hingega.
Lõpuks tuli kollane lõõtsbuss, keeras linna lõpus ringi, avas uksed ning ma astusin tagumisest uksest sisse. Tuul jõudis veel viimast korda mu kleidisaba, enne uste sulgumist, mu kintse paljastades, õhku tõsta. Istusin eelviimasesse pinki ridikülist mobiiltelefoni otsima, kui ilmus tont tean kus kohast välja siilisoenguga, mustas riietuses indiviid ning palus võimalust mu kõrvale istumiseks, kuigi buss oli inimtühi. Vaid läkastav bussijuht piilus peeglisse.
Vaatasin musta riietatud tüüpi ilmselt päris juhmi näoga, tõmbasin kleidisaba koomale ning suunasin pilgu aknast välja. Järgmisest peatusest tuhises liinibuss mööda, kuna kedagi ei olnud peale tulemas ega maha minemas.

Vastik ahistaja
„Vabandage, neiu, kuhu me sõidame?” avas kummalise falsetthäälega musta riietatud tüüp suu, mis lehkas alkoholi järele.
„Meie sõidame,” turtsatasin endamisi selle meietamise peale. Viimati kõnetas üks võõras mees kümne aasta eest sellises võtmes – tüütu noormees, kes üritas mind ära rääkida, kuid tulutult. Veel aastaid hiljem temaga kokku juhtudes kleepis ta sõna otseses mõttes mulle külge, kuid iga korraga muutus ta mulle üha vastuvõetamatuks. Ma lihtsalt ei salli pealetükkivaid tüüpe ja survestamist. Olen siiani seda meelt, et naine valib endale mehe ise, mitte vastupidi. Kuidas ma saaksin näiteks ühte heita mehega, kes ei ole mulle tutvumise hetkest saati seksuaaltselt erutav? No, ei!
Olin mõtteisse vajunud ega võtnud pinginaabrit kuulda. Peatus enne minu sihtpunkti märkasin, et mu pinginaabri pilk on klammerdunud mu kintsudele, mis olid kleiti kohendades katmata jäänud. Sinna oligi koer maetud, mõtlesin endamisi. Mul läks süda pahaks. Tõusin sõnatult ja liikusin ukse poole. Kallim ootas mind kokku lepitud bussipaviljonis, kimp kollaseid roose käes.

Aina ebameeldivamaks läheb
Pubis ei näinud ma peale kallima kedagi. Meil jätkus silmi vaid teineteisele. Tantsuplatsil uhkeid poognaid võttes tundsin sama tunnet nagu bussipeatuses, kui tuul mu seelikusaba silitas. See tunne ei meeldinud mulle, kuigi ma ei lasknud sellest ennast häirida. Olime ju väga õnnelikud, vaid meie kaks.
Tualettruumist tulles hakkasin, nagu ikka viisakatel inimestel kombeks, käsi pesema, kui tundsin käsi oma tuharatel. Ohtu aimamata erutusin, arvates, et need on mu kallima karused käed.
„Tead, sekspomm, ma olen kõik naised endale saanud, keda olen ihaldanud. Kas või üheks ööks!” nägin ma ebameeldivalt üllatudes bussipiginaabrit oma selja taga nihelemas. Ja – fakk! –, tal olid rinnad ees!
„Hkmhkk,” kuulsin ma ühtäkki tuttavat muhelust. Olin sattunud lolli situatsiooni, süütuna kallimale vahele jäädes. Pinginaaber irvitas võidurõõmsalt, tegi silma ja lahkus sõnadega: ”Oli armas hetk, kohtumiseni!”
Minul oli nutumaik suus, silmad veekalkvel ning klomp kurgus.
„Meelika, tahad sa mulle äkki rääkida, mis siin toimus? Kas sa pead mind idioodiks või?” pahandas kallim, lahkus ukse paukudes meeste ja naiste ühisest tualettruumi eelruumist ning kadus kibekiirelt taksosse istudes, eirates mu kõnesid.

Margit Peterson

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar