Armusin ehtsasse jobusse
Mu kallim ei oska öelda, kas ta armastab mind. Meie seks on vilets ja ei tee mind õnnelikuks. Aga maha jätta ma teda ka ei suuda!
Ta ei tea, kas armastab mind... kuigi mina armastan teda päris kindlasti, ja nö. koos oleme olnud nüüdseks veidi üle kahe aasta. Sellele vaatamata on meie suhetes selliseid nüansse, millest ma seni veel kelleltki kuulnud ega ühestki pihtimusest lugenud pole.
Selguse mõttes tuleb vist hakatuseks öelda, et pole me kumbki mingid vaimuhiiglased – harilikud keskmised. Või kui, siis ehk tema on, mille üle võite ise otsustada järgneva põhjal. Võib-olla ongi iva selles, et mina ei küüni tema peent olemust mõistma...
Koos elada ta ei taha
Minu arust on kõigepealt iseäralik see, et kogu selle aja jooksul pole ta mulle kordagi öelnud, et armastab mind, kuigi mina tulin selle avaldusega (väga pidulikult) välja juba rohkem kui aasta tagasi. Siis häbenesin seda kohutavalt ja ei süüdistanud teda, et ta samaga ei vastanud. Arvasin lihtsalt, et ajasin ta segadusse ja et küll see kohe-kohe tuleb. Aga aeg muudkui läheb, ja pole ma saanud tänini kuulda neid kolme võlusõna. Et asi selgem oleks, pean temast veidi lähemalt rääkima.
Ta on 32 aastat vana, neli aastat minust vanem. Elab emaga (isa suri siis, kui ta oli teismeline), teenib keskmisest paremini. Kuna mina ka just kirikurott pole, olen talle juba ligi aasta ette pannud, et üürime eraldi korteri. Aga tema peab seda ebaotstarbekaks, koguni arutuks. Sest ta töökoht on ema elukohast ainult 5-minutilise kõndimise kaugusel, ja emale pole ta mingiks koormaks, kuna too ka veel tööl käib. Kui alles hiljuti teab mitmendat korda küsisin, et kas me siis nii jäämegi elama, seletas ta rahulikult, et võib-olla (!?) hakkame küll kunagi koos elama, aga praegu oleks see ratsionaalse mõtlemise seisukohalt lihtsalt jabur. Ja nö. kodurahu huvides olen mina otsustanud seda teemat mitte puudutada.
Seksis ebaklapp
Aga ega siis see üksi... Teine, ja minu arvates mitte väiksem probleem, on meie ebaklapp seksis. Tunnistan ausalt, et kogu selle aja jooksul, mil koos oleme, pole ma kordagi tõelist orgasmi saanud. Olen kuulnud, et mõned naised pole seda enne esimese lapse sünnitamist üldse võimelised saama, aga minu kallis ei püüa üldse mitte midagi teha, et ma selleni jõuaksin.
Mäletan hästi, kui asjalikult ta pärast meie esimest ühekssaamist küsis, kas sain rahulduse. Kui tunnistasin ausalt, et ei, märkis ta niisama asjalikult, et pole viga-pole viga – küll saad neid orgasme veel nii et küll saab ja vähe ei ole!
Aga näe, pole saanud, ja kardan, et just see esimene kord on minusse süstinud mingi pärssiva kompleksi. Olin nimelt siis, vaatamata oma kõrgele (!) eale, veel neitsi. Häbenesin kaua aega seda intiimset protseduuri, ja ma ei ütleks, et tema oleks selle mulle kordagi kergemaks teinud – aidanud lõõgastuda, käituda kompleksivabamalt. Sest veel mitu kuud käis selle juurde imelik tseremoonia.
Seksivõistlus sõbraga
Aja jooksul panin tähele, et iga kord, kui voodisse läksime, olgu õhtul, öösel või päeval, pani ta äratuskella või oma mobiili käeulatusse. Ja kui oli nö. lõpetanud, kargas mind isegi põsele suudlemata püsti, vaatas kella, ja märkis midagi oma telefoni või, nagu juba julgemaks saades nägin – oma elektronmärkmikku. Ükskord ei pidanud ma enam vastu ja küsisin otse, kas ta on mingi salaagent, või mis kuradima "protokollimine" siin käib! Ja, kujutage ette – ta vastas täiesti rahulikult, et mul on peaaegu õigus. Neil olla lapsepõlvesõbraga (keda ka mina kui meeldivat inimest tunnen) kokkulepe: võistelda ausas statistikas (!!!) – kui pikalt kumbki vastu peab.
Veel üks kummaline asjaolu on see, et ta ei armasta suudelda. Maailma statistika näitavat, et on üha vähem inimesi (pro: vist mehi?), kellele ei meeldi neelata võõrast sülge. Tema arvates pole suudlusel akti juures mingit tähtsust, ja kui püüan teda vaid põselegi suudelda, pöördub ta nähtava tõredusega ära, porisedes, et jätaksin "need teletotrused".
Aime jutu pani kirja
Imbi Käbi
Jätkub ajakirjas...