horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Baudit vasaru – nautige suve!

Rapla printsess Renate Soosalu (19) on ema poolt lätlane ja hingelt saarlane. Noor daam on võtnud eesmärgiks omandada kõik skandinaavia keeled. Praegu naudib suvevaheaega ja käib kullapoes tööl.

Sündisid Kuressaares, nüüd elad hoopis Raplas. Mis sind Saaremaalt Raplasse tõi?
Elasin Saaremaal 16 aastat. Kui vaneamd Norrasse elama kolisid, anti mulle valida, kas lähen nendega Norra või kolin Tallinna. Valisin Tallinna kasuks, kuid õpinguid tõid mind Raplasse.

Ja kõige südamelähedasem on sinu jaoks...?
Rapla on küll mönus ja vaikne ning imeilus linn, kuid mu südames on ikka Kuressaare. Tegemist on siiski mu kodukoha ja sünnilinnaga. Olen seal ju üles kasvanud. Kogu mu lapsepõlv ja sõbrad jäid sinna.

Milline oli sinu lapsepõlveunistus?
Kui ma väike olin, soovisin saada kas hambaarstiks või veterinaariks. Mingil hetkel hakkasin aga arste kartma ning tahtsin hoopis viiuldajaks saada.

Oled lõpetanud Kuressaare Muusikakooli viiuli erialal. Mis sind viiulimängu juures võlus ja kui tihti praegu viiuli kätte võtad?'
Ma isegi ei oska öelda, et mis mind just võlus või miks ma selle eriala just valisin. Mäletan hästi seda sisseastumispäeva, kui avalduse pidi tegema, olin siis 5-6 aastane. Ema tahtis, et ma läheks flööti mängima, isa soov oli aga mind laulma panna. Avaldust täites käskisin selle eriala koha trükitähtedes kirjutada, et ma ikka saaksin kontrollida, kuhu klassi nad mind panid. Tagantjärgi ikka jube naljakas mõelda, et kuidas ma sedavalida üldse oskasin või miks nii kindlalt just viiulit tahtsin mängima minna. Praegu sellele mõeldes ei oska ette kujutada ka, et mida ja kuipalju ma sellest asjast üldse teada võisin. Hetkel aga pole ma enam viiulit mänginud, kuna mul oli käetrauma ja raske operatsioon. Selletõttu mu käsi enam ei paindu ja näpud nii hästi ei liigu.

Millised rahvusvaheliselt tuntud viiuldajad on sind inspireerinud?
Oi, Vanessa Mae meeldis mulle tohutult. Tihtipeale leidsin ennast Youtube´ist teda kuulamast. Aastaid tagasi, kui haiglas pidin olema, nägin öösel telekast reklaami, et Vanessa kontsert on tulemas. Kell võis olla 1või 2 öösel. Ma sattusin nii ekstaasi, et helistasin kohe emale, et ouu, piletid tulevad välja homme, et tahan nii väga minna.
Elamus muidugi oli tohutu. Vähemalt minu kui muusikainimese jaoks oli see mega. Süda tagus terve aeg rinnus, pisarad voolasid. See oli ka üks mu unistusi, et kunagi tema kontserdile minna.

Kui tähtsal kohal sinu elus on laulmine? Kusagilt on läbi lipsanud, et töö kõrvalt tegeled võimalusel just sellega...
Ilmselt nagu ka paljud teised, kes laulmisega tegelevad, võivad öelda, et hakkasid laulma varem kui rääkima jne. See kehib ka minu puhul. Väiksest saati olen võtnud laulutunde, esinemas ja võistlemas käinud. Muusikakoolis võtsin ka lisana klaverit ja laulmist. Olen laulnud kooris, ansamblis, duetti ja soolot. Tallinna kolides alustasin ma õpinguid WAF-kooris. See on kõige lahedam koht, kus üldse laulmist õppida saab. Lähenetakse hoopis teistmoodi ja kogu see teooria tehakse väga põnevaks. Õpetajad on ka muidugi viimase peal.

Kuidas sattusid sellisele iludusvõistlusele nagu "Miss Raplamaa"? Kas see oli sinu esimene taoline, või on varasemastki juba mõni missivõistluse kogemus olemas?
Miss Raplamaale sattusin juhuslikult. Tegin niisama nalja, et ma nüüd lähen jne. Lõpuks olingi ma seal eelvoorus. Ka siis ei võtnud ma seda tõsiselt. Mõtlesin, et ma ei saa sinna, kuna pole kohalik, mis sest et mu kodu ja kool ja perearst on Raplas. Kui juba kümne tüdruku hulka pääsesin, hakkas reaalsus vaikselt kohale jõudma, et äkki mul siiski on mingi võimalus, lootused ja ootused muidugi tõusid iga hetkega. Kuigi sellist võistlusmomenti tüdrukute vahel üldse polnud, olime nagu pigem head sõbrannad, kes niisama koos aega veetsid. Ka finaalipäeval puudus mul närv või tunne, et no nii nüüd olen ma võistlusel. Ma arvan, et see on sellepärast, kuna ma olen nii palju ja suurtel lavadel esinenud nii laulmise kui viiuliga. Sellist lava või esinemis hirmu mul tõesti pole. Missivõistlusel olin ma tõesti esimest korda. Varasemalt olen ma väga palju modellina üles astunud.

Mida võistlusel lugesid oma kindlateks eelisteks, millises voorus tundsid ennast kõige ebakindlamalt?
Eeliseks pidasingi seda, et mul on nii palju kogemusi laval, teadsin, et saan hakkama, ja ei pabistanud millegi pärast. Ka päev enne võistlusi sain ma rahulikult magada. Ärkasin tavalise tundega, nagu läheks kooli.
Kindlasti oli see väga suur eelis tüdrukute ees, olin palju vabam ja võtsin asja rahulikumalt ning suutsin ehk ka keskenduda paremini. Kõige ebakindlamalt tundsin ma ennast ilmselt talendivoorus. Kuna mul pole selline eriline hääl, ma lihtsalt pean viisi. Kartsingi ehk seda, et talendivoor ja vaadatakse, et ohoh, tema laulab ja siis oodatakse midagi palju enamat. Siiamaani, kui vaatan missikate finaali videot, kerin ma enda laulu koha edasi. Midagi muud ma nagu ei kartnud. Tegemist oli täpselt samasuguse vooruga nagu kõik teised olid.
Pidid särama ja endast maksimumi andma.

Kuidas kokkuvõttes ise rahule jäid – kas I printsessiks valimine oli meeldiv üllatus või ikkagi pettumus?
Ma jäin väga rahule. Olen nii õnnelik, et mul oli võimalus seal osaleda. Kindlasti teeksin ma seda veel ja veel. Olen jälle kogemuse võrra rikkam ja mul on, mida meenutada ja teistele rääkida.
See, et ma I printsessiks, jäin oli üllatus. Nagu ma ka eelnevalt mainisin, siis olin kindel, et kuna ma pole kohalik, tuleb see mulle suureks takistuseks. Kui mu nimi välja hõigati, ei suutnud ma ennast liigutadagi.
Olin hämmingus. Muidugi sisimas ma ju lootsin, aga proovisin siiski realistlikuks jääda. Sel hetkel jõudis mulle ka kohale, kus ja miks ma olen ja mida ma teen. Siis tundsin ka esimest korda, et närv tuli sisse.

Sulle omistati iludusvõistluse käigus veel mitmeid teisigi tiitleid. Miss Graatsia, Rapla Rotary Klubi Miss jne. Kui hästi sa näiteks Rapla Rotary Klubi tegemistega kursis oled, mida neist tead?
Iga kord, kui kuhugi kokkusaamisele läksime, tegime põhjalikku uurimistööd. Sama sai tehtud ka Rotary Klubiga. Seda kohtumist kartsime me kõige rohkem ja Rotary lemmikuks ihkasid kõik saada. Mul on tohutult hea meel, et nad mind valisid. Kannan nende kingi igapäev suure uhkusega.

Kas sul on edaspidigi plaanis mõnest iludusvõistlusest osa võtta?
Mõtted on peast läbi käinud küll ja on kutsutud ka, kuid hetkel niimoodi kindlalt ma midagi lubada ei oska. Eks aeg näitab.

Millised on sinu ilunipid, soovitused naistele-meestele, et kenam välja näha?
Kõik algab sellest, et inimene ennast enda kehas hästi tunneks. Kui ei tunne, siis seda on kaugele juba arusaada ja see tõmbabki kõik alla. Kui aga inimene tunneb ennast hästi oma kehas, on tema hoiak ja olemus hoopis enesekindlam ja juba see teeb inimese ilusaks. See paistab kaugele juba välja. Kindlasti mitte üle pingutada. Ma nüüd ei ütle, et igasugused pikendused oleks out. Mul endal on ka ripsmepikendused ja geelküüned. Kõik asjad on okei, kui need on normaalsuse piires, et üle kindlasti ei maksa pingutada. Samamoodi ka ehetega. Mida rohkem, seda uhkem tänapäeval enam ei kehti.

Kas on midagi, mis sul alati välja minnes kaasas on?
Alati on mul kaasa rahakott ja kodu võtmed ja telefon. Kui mul üks asi nendest maha ununeb –mida tuleb ikka üllatavalt palju ette–, jääb mul elu lausa seisma. Kindlasti on mul alati kaasas ka märkmik. Selleta on ka raske liikuda, kuna tegemisi on nii palju, siis kõik peab mul kirjas ja vajadusel kohe silme ees olemas. Muidugi ei puudu mu käekotist ka juuksehari ja mõned meigiasjad – peegel, peitepulk, huulepalsam, parfüüm.

Sina ja keeled. Millest tuleb sinu suur huvi võõrkeelte vastu?
Ma pole kunagi sellele mõelnud, kuna see tundub nii loomulik minu jaoks, aga ilmselt seetõttu, kuna mu ema on lätlane, siis on võõrkeeled ja välisriigid minu jaoks kuidagi loomulikud.

Kui hästi sa läti keelt oskad, kas oleksid vajadusel ka tõlgiks?
Läti keelega tulen ma vabalt toime, kõnes paremini kui kirjas, kuid saan suurepäraselt hakkama ja hätta ei jää. Tõlgina tuleksin ma ka hästi toime.

Kuidas on läti keeles "Ma armastan sind!"?
Ma armastan sind – es milu tevi.
Nautige suve – baudit vasaru.

Kui vabalt valdad norra ja soome keelt? Kui kaua oled neid õppinud, kumb sinu jaoks raskem tundub?
Norra keelt õppisin ma 4 kuud pluss Norras vanematel külas käies ja tööl olles praktiseerin seda. Soome keelt õppisin ma koolis ühe aasta. Kui praegu keegi paneks mind rääkima, siis ma ikka kokutaksin ja punnitaksin neid sõnu suust välja. Keskkkonnas mõnda aega sees olles tuleb kõik jälle meelde ja saan oma jutu vajadusel räägitud. Kuna kasutan neid keeli nii vähe, siis vastata on mul raske, kuid aru saan ma peaaegu et kõigest.

Miks on sinu eesmärgiks ära õppida just kõik skandinaavia keeled?
Selle pisiku olen ma oma emalt saanud. Ta ise räägib seitset võõrkeelt lisaks oma emakeelele. Keeled ei jookse kunagi mööda külgi maha. Skandinaavia riigid on nii suured, et iial ei tea, mis pakkumisi mulle tehakse. Arvan, et tuleb kasuks, kui neid oskan. Muidugi ei saa mainimata jätta, et mulle lihtsalt meeldib ka nende kõla ja need tunduvad minu jaoks põnevad.

Sinu iseloomu head ja vead?
Ennast on nii raske iseloomustada. Ma arvan et minu head küljed on kindasti rõõmsameelsus, olen väga suhtlemisaldis, ei karda võõrastega rääkima minna, olen väga positiivse ellusuhtumisega, meeldib ennast arendada, olen avatud, julge, võtan riske. Olen suhteliselt otsekohene ja ma arvan, et see on hea. Minule meeldib, kui teised minuga otsekohesed on.
Veaks pean ma seda, et ma andestan liiga kergekäeliselt ja olen väga leplik. Olen niimoodi palju haiget saanud, kuid mul on lihtsalt suur süda ja ma ei saa sinna midagi parata. Vahel olen ehk liiga umbusklik, aga pigem mitte sellpärast et ma ei usaldaks inimest vaid lihtsalt, et mitte haiget saada. Seda on mulle ka ette heidetud, aga eks ma proovin end kontrollida.

Mida meeste juures hindad?
Olen ette kujutanud, et mulle meeldivad pikad, tumedate juuste, pruunide silmadega, musklis ja tõmmud kutid, kuid tegelikuses ma pole kunagi niimoodi vaadanud. Ainult et... Täpselt selline kaaslane mul ju ongi!
Tegelikult pean ma väga oluliseks, et mehe jaoks oleks naine, pere ja kodu esmatähtis, seda ilmselt selle tõttu et juba 16aastaselt pidin ma iseseisvuma. oma vanemaid nägin kaks-kolm korda aastas. Olen selle koha pealt väga tundlik, seetõttu on see ka ülimalt oluline minu jaoks. Muidugi peab olema viisakas, haritud ja intelligentne, kindlasti peab oma kaaslast hindama ja armastama ja seda ka välja näitama. Võikski loetlema jääda, aga turva- ja kodutunne on minu jaoks kõige olulisemad.

Kõige tähtsamad asjad, mida vanemad on sulle õpetanud?
Mis ei tapa, teeb tugevaks. Väiksena olin ma issi pesamuna ja emme printsess.
Mind hellitati ette ja taha, sain oma tahtmist alati ja kui keegi liiga tegi, oli issi kohe platsis. Siis aga kolisid nemad Norrasse ja mina tahtsin Eestisse jääda. Olin siis kuueteistaastane. Mul ei olnud neid igapäevaselt olemas. Oli aeg täiskasvanuks saada ja iseseisvuda. See kõlab hirmuäratavalt, kuid tegelikult olen ma tänulik, sest muidu ei oleks ma hetkel see, kes ma olen. Kuna mul on selline hell süda ja võtan tihti ebavajalikke teemasid isiklikult, siis olengi õppinud kõiki asju mitte südamesse võtma, nendest üle olema.

Mis sa edasi plaanid teha?
Ilmselt lähen ma aasta pärast Norrasse ehtekunstnikuks õppima. Ma olen seda pikalt juba kaalunud ning tunnen, et olen valmis nüüd. Ilmselt lähen ma ka kooli kõrvalt tööle ja kogun natuke raha, et kui kool läbi, on minna reisima ja mailma avastama.

Ülo Külm

0 kommentaari Lisa kommentaar