horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

„Dale“ nagu Dale Carnegie

Moskva mööblitööstur Lidia lahkab avameelselt, kuidas ta murrangulistel aegadel ellu jäi ja koos armastatuga tippjuhiks arenes.

Augustikuise putši ajal oli meil Viktoriga juba olemas erafirma „Dale“, mille me nimetasime nii Dale Carnegie auks. Registreerisime isikliku ettevõtte 31. oktoobril 1990. Carnegie vaimukad raamatud „Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi“ ning „Ärge muretsege, hakake elama“ aitasid mul üle elada mitte üksnes murranguaja kõige keerulisemad aastad, vaid mitmed varasemadki.
Ka mina olen pärit lihtsast taluperest nagu Dale Harbison Carnegie, kes sündis maal, aga ei jäänud ometi koju konutama vaese farmerina, vaid töötas end üles üheks maailma kõige loetumaks ja armastatumaks eneseabiautoriks.

Kommunismiparadiisi laps
Lapsepõlves ei teadnud ma Dale´ist veel midagi, sest suur kodumaa ehitas kolhooside abil muudkui kommunismiparadiisi. Aga minu kodukülas tähistati hoolimata nõukogude korra hukkamõistust, et usk olevat „oopium rahvale“, usinalt kiriklikke pühasid. Lisaks üleüldistele oli igal külal veel oma pidupäev. Minule oli meie pidu „Kristuse ülestõusmine“, naaberkülas „Nikolai püha“, veel kaugemal „Kolmainus“. Neile pidudele tuldi alati kokku kaugemalt ja lähemalt, põhitegevuseks oli kooris laulmine. Polnud soliste, laulsid kõik ja hästi. Sealt minu lauluarmastus ilmselt alguse saigi. Nüüd teen juba ammu ise laule ja esitan neid kitarri saatel. Laulutegija sai minust märksa varem kui naisettevõtja ja vabrikudirektor.
Minu lapsepõlvekülas ei pruugitud neil laulurohketel kiriklikel pidudel niisiis mitte „oopiumi“, vaid lauldi ja küpsetati pirukaid. Need pidid olema vähemalt kämblasuurused, et oleks, mida süüa. Hiljem, kui elasime juba Moskvas, kurtis vanaema alati, et linn olevat liiga suur, aga pirukad liiga väikesed. Külas elades magasin ma ahju peal, vanaema Dunja ja Sanja vahel. Pidin neid alatasa nügima, et nad ei hakkaks oma „öölaulu kõõrutama“ ehk norskama enne, kui mul õnnestub magama jääda.
Kodus mind ülearu ei hellitatud, aga ka ei karistatud. Mis sellest, et ma polnud eriti sõnakuulelik ja tegin juba pisikese tüdrukutirtsuna sageli hulljulgeid tempe, mis isegi poisijõmpsikad põnnama pani. Vanaema ähvardas mind vahel läbi nüpeldada, aga peksuni ei läinud asi kunagi. Memm oli väga arukas inime­ne. Ta oli hea jutuvestja ning oli ammu märganud, et märksa kasvatuslikumalt mõjuvad mulle jalutuskäigud surnuaiale, kus me istusime meie esivanemate haudade kõrval ja ta jutustas mulle vanu lugusid, ikka õpetliku puändiga. Käisime sageli ka kloostri rohtunud aias, kus tegutses tookord küll vaid muuseum. Vanaema jutud rahustasid mind rohkem kui igasugused karistused.
Lõpuks otsustas ema mind aga ikkagi lasteaeda panna ja see lõppes minu jaoks väga kurvalt, sest seal sain ma pidevalt karistada. Esiteks seepärast, et ma olin õppinud kolhoosnikelt ära vandumise. Ja teiseks seepärast, et ma ei suutnud süüa mannaputru, mis polnud maitsev nagu memmel, vaid vastikult klimpis, veel vähem talusin ma sooja piima, mis oli tilgastanud. Lasteaia toidud ajasid mind sageli iiveldama juba pärast esimest suutäit ja ma keeldusin neid edasi söömast. Toit tuli aga lapsel hävitada viimase lusikatäieni, see oli lasteaia kuldreegel. Kuna ma ikkagi süüa ei suutnud, siis võeti mind kord alasti ja pandi nii häbiposti – seisma porgandpaljana mingi võõra lasteaiarühma ette. Sellest ajast peale ei taha ma ennast avalikus saunas kunagi alasti võtta ja eelistan vanni. See alastus jäi minu jaoks alateadvusse kui lapsepõlve kõige kohutavam häbi ja alandus.

Töölisbarakist direktoriks
Paljud külainimesed elasid nii vaeselt ja näljaselt, et pidid rändama linna paremat elu otsima. Nii läks ka minu ema tööle Moskva vabrikusse „Punane proletaarlane“, mis oli enne revolutsiooni kuulunud vendadele Bromleidele. Tehasetööliste pered elasid algul barakkides ja ühiselamutes, alles hiljem võisid nad saada toapugeriku mõnes ühiskorteris. Ka meie saime lõpuks toakese Moskva „kommunalkas“, kus peeti normaalseks, et seal elasid koos seitse inimest: neli täiskasvanut ja kolm last. Köögis oodati kannatlikult järjekorras.
Nüüd, kui minust on saanud pärast edukat ettevõtlust vabrikudirektor, elan ma Arbatil, mitte enam tahmasel vabrikutänaval. Mu vannitoal on soojendusega põrand ja köögis ei pea ma ootama, millal muna praadida. Ja seda kõike tänu Dale´ile, kelle raamatud innustasid mind ja mu elukaaslast Viktorit looma temanimelist firmat „Dale“.
Pärast insituudi lõpetamist töötasime me mõlemad Moskvas usinalt samas mööblivabrikus, mille me pärast erastasime. Murranguajal julgesin just mina hakata vabrikudirektoriks, kuigi see oli üheksakümnendatel suur risk, sest ettevõtjatele tehti Venemaal suuri takistusi. Pealegi tuli kohe vastutada tuhandete inimeste eest, kes oleks vabriku pankroti puhul nälga jäänud. Paljud pelgasid nii poolkriminaalseid konkurente kui ka arvepidamist, mina mitte, sest olin instituudis õppides matemaatikas alati väga tugev olnud. Ja eks ettevõtlus nõua just matemaatiliselt täpset lähenemist. Ainult heale juhusele ei tasu lootma jääda. Lisaks matemaatilisele taibule on loomulikult vaja ettevõtjal ka ettevõtlikkust, aga mina olin lapsest peale olnud liigagi ettevõtlik, agar ja teotahteline.
Päris üksi ma poleks siiski tehast erastada julgenud, tegin seda koos elukaaslase Viktoriga. Aga enne seda julget sammu rabasime kaheksakümnendate lõpul tööd teha igasuguste kummalistes firmades. Õigemini küll virelesime. Seda isegi mingis uhkes ameerika-vene ühisfirmas, millel oli mitu kõlavat nimetust, aga tegeldi ometi täieliku jaburusega. Tihti otsese varastamisega. Selle firma juht Ljovka ostis nimelt kokku väljapraagitud videokassette. Need olid tol ajal veel defitsiit ehk letialune kaup, mida kusagilt saada polnud. Ta kleepis praagile peale uhiuued sildid ja müüs videokassetid maha tohutu vaheltkasuga. Täpsemalt öeldes: kleepisime neid silte muidugi meie, tema alluvad, sest tookord ei teadnud me ju veel „kapitalismist“ suurt midagi, aga Ljovka seletas tähtsalt, et just nii peabki olema ja nii olevat alustanud kõik „suured ärimehed“.
Ljovka firmas töötamine oli minu jaoks äärmiselt alandav, aga kuidagi oli vaja ellu jääda. Ja kuna kaupa oli kaheksakümnendatel poodides tõesti väga vähe, siis võis Ljovka müüa peaaegu kõike, ka praakkaup tundus ostjatele unelmana. Mul oli üha vastikum kleepida neid rämpssilte, et varjata praaki, olles seejuures tahtmatult vaikiv (ja vaene!) kaasosaline selles, kuidas Ljovka oma äririugastega rikastub, seepärast kaalusin vahepeal päris tõsiselt ühe juudi abieluettepanekut. Ja seda hoolimata minu eluaegsest armastusest Viktori vastu, kes oli Moskvast minema sõitnud, et mujal Venemaal õnne proovida. Juudiperele meeldis väga, kuidas ma kitarri saatel laulsin, nad pidasid mind juba kindlaks miniaks ja tahtsid vormistada ka mulle pabereid väljasõiduks Iisraeli. Ometi sõitsid nad Venemaalt minema ilma minuta, sest juudi­prouat minust ei saanud. Siltide kleepimine oli loomulikult vastik ja ma oleksin ehk nõustunudki, kui nad oleksid tahtnud kolida näiteks Austraaliasse, aga Iisraeli? Mida teha seal minul, kes ma polnud üldse juudi moodi? Mul oli poolakast isa ja venelannast ema. Mu päritolu reetsid mu heledad juuksed, silmad... kogu välimus. Lisaks olin märganud, et kohalikus kaubitsemises petavad juudid peaaegu alati venelasi. Aga keda petaksid nad Iisraelis? Ilmselt just minusuguseid ausaid ullikesi.

„Mittemillegi” müügist ­tootmiseni
Igal juhul ei suutnud ma elada ilma Venemaata. Ja ka mitte ilma Viktorita. Kui ta Moskvasse tagasi tuli, otsustasime, et järgime ka praktilises elus Dale Garnegie õpetust: lõpetagem muretsemine, sest tuleb tegutseda! Ja nii me lõimegi firma „Dale“. Oleks putš tookord augustis võitnud, oleksime me kõigest ilma jäänud! Ah et millest kõigest? Alguses meil ju polnud suurt midagi. Aga eelkõige teadmisest, et võib ka ausalt ja arukalt tehast juhtida ning endale lõpuks ometi Arbatile suurepärase korteri muretseda.
Meie mööblivabrik, mille me koos Viktoriga edukaks muutsime, varustas kooliklasse pinkide ja muu vajalikuga. Hiljem saime juba ka koolidelt otse vastavaid mööblitellimusi, tootsime kõike ise. Algul me ainult vahendasime ja müüsime edasi välismaist kaupa nagu kõik teisedki, sest meil lihtsalt polnud mingit algkapitali ega toormaterjali. Töötasime lausa „põlve otsas“, Venemaa oli üheksakümnendate algul väga vaene ja kõigele leidus ostjaid. Tookord mulle tundus, et kui avaldada reklaam „müün mitte midagi!“, siis küllap leiduks ostja ka sellele „mittemillelegi“.
Alustades tahtsime üürida ettevõtte kontoriks ruumid selles instituudis, kus me olime kord koos Viktoriga õppinud. Aga tuttavad õppejõud ja „koduseinad“ meid ei aidanud, endised õppejõud ja muud ülemused tegid meile hoopis kõikvõimalikke takistusi. Millegipärast kahtlustati just mind selles, et ma „pooldavat demokraatiat“. Oldi kindlad, et me kavatseme hakata tegelema mingi demokraatliku propagandaga, lausa lendelehtede levitamisega, mitte koolipinkide valmistamisega. Mu poolakast isa oli tõepoolest nõukogude korda vihanud. Miks? Seda ma ei saanudki teada ei emalt ega memmelt. Aga pärast neid sekeldusi meie ettevõtte algaastatel hakkasin isast rohkem aru saama, kuigi ta jättis mind juba lapsena maha ja hakkas jooma. Mind kasvatasid ema ja memm, kes õpetasid mind tööd armastama ja kõike põhjalikult tegema.
Minu elulugu ja õilsad kavatsused instituudi juhtkonda ei huvitanud. Me pidime Viktoriga kaua selgitama, et meid ei paelu põrmugi poliitilised intriigid ja me tahame lihtsalt isamaale kasu tuua, et sisustada kooliklasse parema varustusega, sest haridust on vaja nii kommunistidele kui ka kapitalistidele. Instituudi ülemused põrnitsesid meid sellegipoolest altkulmu, sest neile kui igipõlistele kommunistidele oli iga ettevõtja kapitalistlik kurnaja, kellel peavad olema väga kahtlased sihid. Lõpuks me need ruumid ikkagi enda käsutusse saime. Juhtkonna esindaja käis aga veel sealgi meile mitu korda nõu andmas, et kui me ikka nii väga tahame äri teha, siis olevat seda kõige parem teha vodkat või kohvi müües. Ise ta ometi seda kraami müüma ei hakanud, ei teeninud kaubeldes mitte ühtegi senti kasumit. Ta oskas vaid „nõu anda“, aga tühja lobisemise eest instituudi ideoloogilistele jutupaunikutele varsti enam palka ei makstud, nad koondati ja nad kadusid meie vaateväljalt.

Murele õnne ei ehita
Aga mitte kõik ei kadunud, kes oleksid kaduma pidanud. Pean oma suureks kurvastuseks tunnistama, et just murranguajal hakkasid Venemaal ettevõtjateks sageli südametunnistuseta lurjused, kes poolkriminaalsel moel rahva paljaks varastasid. Vabrikudirektorina olin sellega otseselt kursis, millega mu „kolleegid“ tegelesid. Ausa ettevõtlusega oli sellel kõigel vähe tegemist. Suhtlesin paljude ärimeestega ja mind vapustas tihtipeale, kuidas nad oma ülima alatusega veel kelkida julgesid. On ometi öeldud piibliski, et higi ja vaevaga pead sa oma igapäevast leiba muretsema. Mõned neist kaabakatest õnneks siiski laostusid ja lõpetasid väga halvasti. Teised said ja jäid miljonärideks. Aga kannatajaks pooleks oli ja on Venemaal paljaks varastatud tööinimene ehk töö tegelik tegija.
Meie firma, mis tegeles hariduse ja koolidega, arenes küll aeglaselt, aga õnneks kindlalt. Praegu, kui imetlen koduaknast vana Arbati õdusaid kirikukupleid, olen ma igal juhul väga rahul, et meie Viktoriga ei lasknud ennast peibutada ühestki kahtlasest ja kiirest ärivõimalusest. Võõrale murele on ju võimatu rajada õnnelikku elu. Olgu see mure isiklik või riigi oma.

Lidia Aniskovitsh
Tõlkis Reet Kudu

0 kommentaari Lisa kommentaar