horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Diabeetik Eestis tuge ei leia

Liilia (20) on pealtnäha täiesti normaalne noor naine pealinnast. Kahjuks on ühiskonna ning Eesti riigi suhtumine muutnud raskelt haige inimese kogukonna poolt isoleerituks.

Esimese grupi diabeet on kujundanud neiu elu sedavõrd talumatuks, et ta on mitmel korral üritanud endalt elu võtta.
Kaksteist aastat tagasi Prantsusmaal diagnoositud haigust hakkas Liilia endale tunnistama alles hiljuti, kuigi on kõigi aastate vältel oma tervise eest hoolt kandnud. Teeb aktiivselt sporti, on oma lähimate sõpradega seltskondlik, kontrollib veresuhkrut, toitumist, elustiili.

Surnud asi minus endas
"Alles paar aastat tagasi sain tegelikult aru, mis haigus mul on. Ja et - mul on haigus. See on päris laastavalt mõjunud. Minu depressioon on tingitud kahest asjast. Üks nendest on teadmine, et mul on organ sees, enda sees, mis lihtsalt ei tööta. Mingi surnud asi endas, mida keegi pole välja ka võtnud ja see lihtsalt on seal. Vanasti ei kõigutanud mind see üldse, kas veresuhkur oli kõrge või madal. Nüüd tegelen sellega aktiivselt. Kontrollin kogu oma eluviisi, kuid sellest pole vaimselt ega füüsiliselt kasu.
Mul on päris mitu korda veresuhkru tõttu paanikahood tulnud. Lihtsalt nii rõve on olla, kuna olen haige. Tunnen end värdjana. Samuti öösiti, kui veresuhkur langeb madalale. Olen väga tänulik oma kehale, et ta nii hästi on vastu pidanud, äratades mind öösiti üles, kui veresuhkruga on probleeme. Paljudel nii ei ole. Nad magavad edasi, kuni langevad koomasse. Minuga pole seda juhtunud. Kõige kohutavam ongi see, kui ärkad üles ja veresuhkur nt 2, energiat on -0 ja lihtsalt pead ennast poole une pealt püsti ajama ja kööki minema, et midagi süüa. Longid kööki, jalad lohisevad, käed värisevad ja ainuke mõte mis peas on, et iga sammuga olen ma lähemal söögile ja kaugemal minestamisest. Ja siis oled seal köögilaua ääres. Pooleldi magades topid endale midagi suhu, üritades seda ära mäluda. Tavaliselt, kui veresuhkur läheb madalaks öösel, siis hommikuti ma enam voodist üles ei saa. Tunnen ennast nii halvasti vaimselt, et ma olengi mingi freak! Mingi hälvik," avameelitseb välimuselt silmapaistvalt kena, saleda figuuriga Liilia.

Prantsusmaal oli lihtsam
Lapsena, kui ta vanemate töö tõttu elas Bordeaux´s, polnud elu sedavõrd piinarikas, kui kaasajal. Prantsusmaal on igaühele, sõltumata inimese sotsiaalsest staatusest, vanusest või kasvõi sellest, kas inimene on kunagi midagi Prantsusmaale andnud, (näiteks töö, maksudega riiki panustanud) kogu sotsisaal- ja tervishoiusüsteem 100% tasuta. Ravimid, haiglateenused, millega kaasnevad alati ka teised sotsiaalsed garantiid, vajadusel riiklikud abirahad, tasuta toetusgruppides osalemine, psühholoogiline nõustamine jne. Diabeetikule eluks esmatähtis insuliinipump on mõistagi samuti 100% tasuta, nagu kõik muu, mis tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemiga Prantsusmaal seostub. Rääkimata asjaolust, et kui Liilial haigus avastati, võeti ta erilise tähelepanu alla ka koolis ning koolikaaslased, pedagoogid, personal, sõbrad olid igati toeks nii vaimselt kui vajadusel ka füüsiliselt.
Elu võttis aga uue suuna ning 14-aastaselt kolis Liilia koos vanematega tagasi Eestisse. Ühelt poolt oli see neiu unistus, sest varasema lapsepõlve oli ta siin veetnud, mistõttu omas Eestis palju sõpru lapsepõlvemaadelt. Paraku ei aimanud keegi, milline maine põrgu haiget inimest Eestis ees ootab.

Abivahend on luksus
"Prantsusmaalt lahkudes anti meile kaasa insuliinipump ja kõik, mida vajan. Esialgu minul ja minu vanematel puudusid kokkupuuted Eesti ravisüsteemiga. Ühel hetkel oli vaja uut pumpa. Selle eest küsiti raha! Meile öeldi, et tegemist on luksuse­ga ja et riik ju annab niigi kõike tasuta. Tegelikult pole Eestis midagi tasuta ja meie pere majanduslik seisund halvenes Eestisse kolides märgatavalt. Pidime ostma pangalaenuga uue korteri, vajasime autot ning uus kodu vajas ka renoveerimist, sisustamist. Palgad on Eestis olematud, mina läksin põhikooli.
Mulle ei mahu tänaseni pähe eestlaste arusaamine, et raviteenused on tasuta. Tasuta tähendab, et kõik on 100% tasuta ja sa ei pea mingit omaosalust maksma, nagu Eestis. See on ennekuulmatu! Aga tagasiteed meil enam polnud ning ma tahaksin oma elu ja tulevikku Eestis näha. Minu sõbrad on siin," räägib Liilia, kes pääses edukalt ühte pealinna eliitkooli. Kahjuks selgus, et juba mõni kuu hiljem hakati nii õpetajate kui ka kaasõpilaste poolt esimese grupi diabeetikut mõnitama. Laussolvangud, pedagoogide ükskõikne suhtumine, kui neiul hakkas koolitunnis halb. Tagajärjeks oli pidevalt süvenev depressioon.
Vaevaliselt suutis Liilia põhikooli lõpetada, otsustades 10. klassi astuda ühes Eesti täiskasvanute gümnaasiumis. Selle kooli suhtumine on märkimisväärselt mõistvam, kuigi haiguse tõttu käib Liilia samas klassis juba kolmandat aastat järjest. Kõiges on süüdi eelnevalt kogetud koolikiusamine ning ühiskonnas isoleeritud isiku staatusesse sattumine. Nukrate kogemuste üleslugemine võtaks kogu leheruumi. Kokkuvõtlikult väljendudes on diabeetik pidanud kuulma otsest sõimu nii haiglas kui ka kiirabis. Teda on nimetatud sõna-sõnalt: perverdiks, teesklejaks, süüdistatud hoolimatuses oma tervise suhtes, nimetatud koledaks, paksuks, lolliks, laisaks. Kõnelemata võimalusest pääseda haiglaravile, saada ükskõik, millist meditsiini või sotsiaalabi tasuta, kui välja arvata marginaalne invaliidsuspension, mille eest pole võimalik isegi insuliinipumpa soetada, muust rääkimata.

Raivo Kaer

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar