horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Edu retsept – olen mina ise!

Johanna Randmann (21) on vabakutseline muusik, kes sai just valmis oma esimese albumi. Kuni muusika veel leiba lauale ei too, töötab ta ettekandjana kohvikus Tigra.

Millest sai alguse sinu huvi muusika ja muusikategemise vastu?
Minu emapoolne vanaisa tegeles väikest viisi muusikaga, samuti kirjutas ta hästi erinevaid tekste. Kuigi päris muusikuna keegi suguvõsas end demonstreerinud ei ole, siis arvan, et sealt on see kuidagi siiski kaasa tulnud. Mu vend Joosep on samuti suur melomaan – ta teab üleüldisest muusikast, erinevatest artistidest/ bändidest ilmselt rohkem kui mina, aga mängib ka kitarri. Kui ta kooliajal bändi tegi, siis mõtlesin samuti, kui vahva võiks olla enda muusikat teistega jagada.

Kas laulsid kusagil juba lapsepõlves ja kooliajal?
Jah, juba paariaastasena käisin kooris laulmas ja mida aeg edasi, seda rohkem olen ennast sellega sidunud.

Sinu esimene suurem esinemine publiku ees – mis kavaga, millised emotsioonid sind valdasid?
Kusjuures esimesena lööb silme ette üldse Enrique Iglesiase kontsert kunagi ammu, kui ta Eestis käis – olin siis vist umbes seitsmene – ja ta kutsus mind publikust lavale esinema! Laulsime koos Bob Dylani lugu “Knockin’ On Heaven’s Door”!
Nüüd kui enda esinemistest rääkida, siis ilmselt üks meeldejäävamaid oli minu kõige esimene kontsert Viljandi kohvikus Fellin. Mäletan, kuivõrd suuresti pabistasin. Suurem osa külalistest olid perekond ja sõbrad-tuttavad, kuid siiski olin paberile kirjutanud sõna-sõnalt teksti, millal midagi täpselt ütlema pean.

Laulmisele lisaks mängid ka kitarri. Kui palju on sinus protsentuaalselt lauljat, kui palju kitarristi?
Professionaalseks kitarrimängijaks ma ennast kindlasti ei pea. Ma ei ole seda pilli päris korralikult selgeks õppinud, mängin seda täpselt nii hästi, kui ise õppinud olen. Muusikakoolis ei ole ma ka kunagi käinud, klaverit õpetasid mind mängima lihtsalt erinevad pedagoogid. Laulmiskooli olen saanud nii palju, kui vahel harva kooris käies hääleseadja õpetaja mind enda juurde kabinetti kutsus. Kaks aastat tegelikult käisin muusiku Jakko Maltise juures, aga see oli mitu head aastat tagasi.

Muusikalised eeskujud, suuremad mõjutajad?
Lapsena kuulasime issiga koos päris palju rock-muusikat, millest siiani on mõningad kõrvu kõlama jäänud – Eric Clapton kindlasti oma võrratu kitarrimänguga. Mu parim sõbranna Roberta on olnud ka kindlasti suur mõjutaja, sest tänu temale olen leidnud näiteks Inglise singer-songwriter´i Ben Howardi, kes meeldib mulle tohutult. Eestimaisetest muusikutest on suurimad lemmikud Erki Pärnoja, Vaiko Eplik ja instrumentalist Argo Vals ning miks mitte ka kitarriga neiu Mari Jürjens.

Keda Eesti naislauljatest, nii noorema põlvkonna kui vanema, hindad rohkem? Kellega neist unistaksid võimalusel duetti laulda?
Vanemast põlvkonnast mitte küll naislaulja, kuid Riho Sibul! Ta on vist tõesti üks kullafondi minev muusik nii oma meeletult hea loomingu, kuid ka see võrratu pillimäng, mismoodi ta oma kitarri käsitleb! Noorema põlvkonna naislauljatest olen Liis Lemsalul enim silma peal hoidnud – tema särav isiksus ei saa küll kellelgi märkamata jääda! Mõtle kui vahva ja eriskummaline oleks koos Liisi ja Rihoga koos ühise lauluga lagedale tulla!

Kust ammutad inspiratsiooni oma lugude tegemiseks? Kui palju on nendes isiklikku, sinuga otseselt seotut?
Mu looming on päris isiklik tõesti – selles on mind inspireerivad ja ümbritsevad inimesed. Samuti mängib rolli see, millises tujus ja oludes oma lugu parasjagu kirjutan.

Hiljuti esitlesid oma esikalbumit, õigemini EP-d "Mina". Kus toimus kontsert ja palju publikut sind uudistas?
Kontsert toimus Telliskivi lounge’is Kärbes! Olin isegi üllatunud, kui pungil täis see oli – enamasti jällegi sõbrad-tuttavad ja perekond, aga see oligi vahva! Kogu õhtu oli üks suur pidu ja tähistamine!

Mis sinu häält puudutab, siis tundub see väga jõuline olevat. Kuidas oma hääle eest hoolt kannad, kas teed ka spetsiaalseid harjutusi?
Eraldi hääleharjutusi teen vähe. Kui tundub, et närv enne esinemist on kurgu kuivaks ajanud, siis lonks oliivõli aitab alati.

Kas sinu looming on puhtalt eestikeelne või teed midagi ka teistes keeltes? Ning miks otsustasid ennast just emakeeles väljendada?
Keel on ka instrument – mõnikord sobib seda teha emakeeles, mõnikord mõnele meloodiale just mõnes muus keeles. See, et kirjutan lugusid eesti keeles, tundub nii kuulajaskonnale, sest album on emakeelne, ent tegelikult jagub inglisekeelseid laule sahtlis umbes neli-viis korda rohkem kui mul albumil laule.
Eesti keeles on võimalik sõnadega ka igatpidi mängida, kasutada vahvaid fraseologisme, mis mõtete väljendamise laulude näol lõbusaks peamurdmiseks muudab. Samuti on mu vanavanemad tihti küsinud, millest mu lood kõnelevad ja nii on neil ka võimalik minu loomingust aru saada.

Ah jaa. Selgita minialbumi puhul täiesti originaalset lähenemist. Miks puuduvad lugude pealkirjad – on vaid sümboolsed pildid iga loo kohta.
See jätab inimestele vabaduse loole ise pealkiri mõelda. Paljud kunstnikudki nagu van Gogh ja Picassogi ei pealkirjastanud enda töid, sest looming räägib iseenda eest. Usun, et praegugi on neid kunstnikke, kes nii mõtlevad ja toimetavad.

Et las igaüks ise tõlgendab? Maja puhul näiteks oleks loo pealkiri ilmselt "Kodu", kuid langevate piiskade puhul "Vihm" või hoopis "Pisarad"...
Täitsa võimalik! Kes lugu kuulab, viib kokku, et ilmselt see viitab sõnapaarile “Sa ju”, kus siis sõnast “sina” on tehtud lühend “sa”. “Sa ju” kõlab justkui “saju”, mis võib viidata vihmasajule. Sealt ka vihmapiisad. Aga miks mitte ka pisaratele, jah...

Millal on oodata järgmist, täispikka albumit?
Vot selleni ma liialt kiiresti veel ei ruttaks, kindlasti on see mul mõttes, aga millal, seda näitab aeg.

Kui kaua keskmiselt võtab ühe loo valmimine aega?
Enne albumi tegemist oleksin ma sellele vastanud umbes tund, luues selle ajaga meloodia ja sõnad. Vahel võis natuke kauem ka minna, aga nüüd kui olen plaaditegemise kogemuse võrra rikkam, siis tean, et see on üks pikk protsess.
Esimesena tuleb viisijupp pähe, millele tuleb kirjutada sobilikud-head sõnad, seejärel tuleb lugu ­demona linti teha ja hakata mõtlema, missugused muud instrumendid peale kitarri lugu ilmestada võiks.
Lõpuks tulevad muusikud-pillimehed kokku ja laovad lagedale enda ideed – siis võib lugu tihti oma algsest versioonist muutuda. Hiljem veel salvestada pillimängud, vokaalid sisse ja viimistlused! Eks iga loo puhul ole valmimise aeg varieeruv. Mina eelistan teha muusikat päris pillidega, aga päris palju tehakse loomingut ka arvutiga, millega võib minna ilmselt kiiremini.

Kas oled ka mõnele teisele Eesti artistile või ansamblile lugusid kirjutanud?
Mulle on pakutud seda võimalust küll. Siiski olen praegu ainukest koostööd teinud ansambliga Around The Sun.

Milline pillimeeste kollektiiv sinu ümber ideaalne oleks? Noored ja ambitsioonikad või vanemad ja kogenenumad?
Ma olen harjunud enamasti üksinda kitarriga esinema, ses suhtes pikaajaline bändikogemus mul puudub, mistõttu on võib-olla keeruline öelda, milliste muusikutega see ideaalne kogum oleks. Bändiga esinesin tõsi plaadiesitlusel ning sel korral oli tõesti tegemist professionaalsete kogenud muusikutega, kes pärit ansamblist Põhja-Tallinn. Kusjuures kõik neist on ju noored! Ilmselt on igaühelt, nii noorelt kui vanalt, midagi õppida.

Millega konkreetselt, millist nippi kasutades loodad Eesti kireval muusikamaastikul läbi lüüa?
Mulle on jäänud kõrva, et inimestele meeldib miskipärast mu lavalist olemust jälgida. Et ma justkui kaoks kuhugi sinna oma muusika sisse ära ning siis kui räägin, olen nii vaba ja vahetu. Muud retsepti polegi, kui olla Johanna Randmann!

Millisel kontserdil käisid viimati ise, millist rahvusvahelist mastaapi artisti kindla peale Eestis näha sooviksid?
Viimane kontsert enda mäletamist mööda oligi Erki Pärnoja kontsert Erinevate Tubade Klubis, Telliskivis.
Plaanin minna Pariisi sõbranna Robertale nüüd novembris külla ja seal esineb turneega seoses üks tore koosseis Hollow Coves, kelle kontserdile kahjuks tundub, et piletid on välja müüdud. Nemad võiksid ka Eestisse kunagi tulla. Ariana Grande on praegu kuum popstaar, tema tuurile ma ka kahjuks ei jõudnud!

Kuidas endale esinemisriideid valid, kuivõrd oluliseks pead n-ö muusikaväliseid tegureid laval – valgustust, pürotehnilisi efekte, lavarekvisiite jne?
Ilmselt loeb lavaline riietus ka päris palju, sest see köidab ju publiku silmi! Mul on õnneks hea moetunnetusega emme, kes sellistes küsimustes mind tihti välja aitab. Muu sõltub üritusest, kohast ja ajast.

Kuidas vähene vaba aeg möödub? On sul lisaks mingeid põnevaid hobisid?
Vaba aja pühendan suuresti oma kallitele koertele Ronnie ja Ralf. Mulle meeldivad tohutult ka hobused. Kunagi harrastasin ratsutamist, olen hiljuti mõelnud, et peaks järsku sellega uuesti algust tegema. Just toimus Saku Suurhallis suurejooneline Horse Show, mis tuletas samuti nostalgiliselt hobusehullust meelde. Veel meeldib mulle riiete ja aksessuaaride disain, millega mul on ka omad mõtted, et luua oma bränd. Loominguline tegevus on ikka see mis mind köidab, joonistamine, õmblemine.

Tänapäeva Eesti head ja vead. Millisele poliitilisele parteile oma hääle annaksid?
Poliitikast olen käinud ringiga mööda. See on selline mürgine teema.

Kolm asja, mida kodust väljudes alati oma käekotti pistad?
Ma olen suur unustaja, vahel lahkun ilma käekotita. Ilmselt jäävad paljud asjad koju kogemata maha, aga rahakott, kodu-ja autovõtmed ning koerte kakakotid on need, milleta tihti ei lahku.

Millal viimati Tallinna ühistranspordiga sõitsid, mida selle korraldusest arvad?
Ühistranspordiga sõitsin tihedamini siis, kui autot ei olnud. Sain oma käimised ilusti käidud, ent siis käis kõik sõiduplaanide järgi. Kuna elan praegu rohkem linnast väljas isa juures, läheb viimane ühistransport üheteist ajal õhtul. Praegu ei kujutaks ma muidugi sellist liiklemist ette, kuna mul on kaks koera ning kott vajalike asjadega, vahel ka kitarr.

Praegu käib Eesti Näituste Paviljonides rahvusvaheline "Ilumess". Mida sellest arvad, kas jõudsid seal ka ise uudistamas käia?
Kuna mu ema on ilu valdkonnas alati tegev olnud, siis olen sinna päris tihti sellepärast sattunud ja aidanud tal mõnikord seal vajalikke asju korraldada. Sel aastal jõudsin “Ilumessile” kevadel niisama sõbrannaga ringi uudistama, sügisel mitte.

Kuidas hoolitsed ise oma välimuse eest, on sul ka mõned spetsiaalsed ilunipid?
Ma ei ole suur meigikandja. Esinemiste puhul võõpan ikka ripsmed tušiga üle ja võib-olla teen ka huuled punaseks, aga muidu olen üsna loomulik iga päev, nii et isegi puudrit väga ei kasuta. Kindlasti regulaarne korralik näohooldus, sest selle nahaga mul päris vedanud ei ole, ilmselt võib selle ajada minu magusaarmastuse süüks.

Söögid-joogid. Milline on sinu lemmikköök, miks?
Söön enamasti kõike, aga eelistan võimalusel taimset toitu. Viimasel ajal on suur lemmik olnud idamaine köök, sest lihtsalt isu on selle järgi olnud. Armastan käsitöölimonaade!

Kas endale meeldib roogasid valmistada, kooke küpsetada?
Jah! Kui aega on, siis kokkan meelsasti. Pasta mereandidega on mu lemmik!

Kui tuju on halb, kuidas maandad oma pingeid?
Tinistan pilli, käin koertega jalutamas.

Millised lilled sulle meeldivad, millal sulle viimati lilli kingiti?
Ma ei ole eriline lille fänn, aga nartsissid on ilusad!

Millised on lähema kahe aasta plaanid, nii töö kui isikliku elu mõttes?
Ma olen juba mitu aastat tahtnud minna kooli muusikat edasi õppima minna. Loodetavasti saab see teoks! Levitada enda muusikat ja jõuda veel rohkemate inimesteni.
Ehk on kuskil maal juba ka oma koertele-kassidele suunatud moebränd. Kolida oma pesasse oma armsate kutsudega. Järsku leida ka keegi südamesõber?

Ülo Külm Fotod: A. Pärtel

0 kommentaari Lisa kommentaar