horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Eksimused, mis panevad naeratama

Kaks väärikates aastates sõbratari on võtnud aega meenutusteks. Just niisuguste eluseikade jaoks, millest senimaani kellelegi räägitud ei ole.

Me istume väikeses rannaäärses kohvikus. On argipäev, seetõttu on ka kohvik külastajatest peaaegu tühi, veidi eemal istub vaid üks vanapaar.
Mõni päev tagasi helistasid Sa mulle ja küsisid, kas võiksid mulle külla tulla. Me ei ole südamesõbrannad, ka ei kohtu me sageli, kuid kirju olime aeg-ajalt vahetanud, seetõttu teadsin Sinu elust nii mõndagi.
Kaks aastat tagasi lahkus siitilmast su elukaaslane, süda ei pidanud vastu. Elasite siis väikeses maakohas. Et lapsi teil polnud, otsustasid sa üksi jäädes oma maaelamise maha müüa ja siirduda tagasi väikelinna, kus olid elanud ka kunagi varem.

Möödunu jagamine
Nüüd istud siin mu vastas ja me naudime taaskohtumist. Märkan su silmades väsimust. Juuksed oled värvinud blondiks ja halli kumab sealt läbi vaevu. Kortse on su näos kõigele vaatamata vähem kui mõnelgi sinuvanusel, vähemalt nii tundub mulle.
Tean, et elu pole sind hellitanud. Oma lapsepõlvest pole sa kunagi tahtnud rääkida, öeldes ikka, et selles pole midagi head ega meeldejäävat. Sul on ka õde, kuid suure vanusevahe tõttu pole te olnud kunagi lähedased. Elus oled pidanud kõrva­li­se abita läbi saama, ka siis, kui oli raskeid perioode. Kooselu oli sul pikk, kuid ilma erilise õnneta, tõusude ja mõõnadega. Kuid tänu oma kunagi antud lubadustele ja kohusetundele olid vapralt vastu pidanud.
Kui sa mulle helistasid,ütlesid, et elu on lõpusirgel ja et sa tahaksid nii väga jagada seda, mis sinus kaua peidus on olnud ja millest kellelegi kunagi rääkinud pole. Nüüd nõudvat see lihtsalt välja pääsemist. Olid valinud selleks minu, sest tunnetasid, et arusaamade osas elu ja elamise kohta on meil palju ühist. Ütlesid veel, et minuga möödanut jagades saaksid sa veel kord läbi elada kõik selle, mis seotud nende lähedaste ja kallite inimestega.
Et minagi olen elu peremees ja aega just niipalju kui ise võtan ja vajan, olin nõus sind võõrustama ja ja ära kuulama. Tean, et kuulata tuleb osata, nii lubasin endale, et olen aus.
Hea aurav kohv, maitsev koogike, pitsike konjakit – nii võisime alata. Ütlesid ka kohe, et kui ma leian midagi huvitavat sinu jutust kirjapanemiseks, võin seda teha. Teadsid, et olen mõned novellikesed varemgi kirjutanud. Siis ma küll ei mõelnud, et midagi sellist võib sündida. Arvasin, et ma ei suuda kuuldut enda sisse talletada, ammugi seda siis veel enda seest välja lasta.
Sa suunad pilgu merele. Eemal on valged laineharjad, tuul pillutab kajakaid – nii nad seal risti-rästi lendavad. Vaikid veel mõnda aega, ja siis sa alustad. Alustad ühtäkki oma lapsepõlvest, millest me pole kunagi eriti palju rääkinud.

Valus lapsepõlv
Sind kuulates saab mulle peagi selgeks, et kaunist lapsepõlve, millest unistatakse ja mida hellusega meenutatakse, sul olnud pole. Tavaline maaelu ühes väikses külakeses. Ema tööl ei käinud, ka isal polnud kindlat töökohta, kuid olid kuldsed käed, nii ta end ja oma peret juhutöödest elatas. Ema kasvatas aiamaal kõike, mis sinna mahtus ja käis siis neid aiasaadusi lähima linna turul müümas. Sinu ülesandeks oli aias rohimine, mis vahel kohutavalt tüütuks osutus. Kevaditi korjasite koos emaga lähemas metsas kasvavaid piibelehti ja murdsite vanade lagunenud majade juures kasvavate sirelite oksi, mis turul hästi müügiks läksid. Natuke kommiraha pudenes ka sulle.
Aastaid hiljem sündis perre õde. Isa oli ülimalt rahulolematu, et majja ei sündinud oodatud peremeest-järglast. Nii ei läinud ta ka emale sünnitusmajja järele, mis emale meeletult haiget tegi. Siiski oli hiljem isa su õekest sinust rohkem hoidma hakanud, osutusid ka sageli süütult süüdlaseks ja said karmilt karistada. Sinu mälestustes oli isa kuri ja vägivaldne. Eriti kannatas ema, sest sageli võttis ta appi ka rusikad. Olid õnnelik, kui väikesest külakoolist 9-aastasena edasi kaugemale õppima pidid siirduma, kus elukohaks sai kooli internaat. Isa oli leidnud vahetustega töökoha, nii käisid sa emaga kohtumas vaid siis, kui isa tööl oli. Nii kestis see keskkooli lõpetamiseni.
Hetkeks sa vaikid, ma näen su silmis pisaraid. Ehkki see oli nii ammu, teeb see ikkagi haiget. Kohe peale keskkooli lõpetamist juhtus isaga surmaga lõppenud õnnetus. Sina siirdusid edasi õppima Tallinna ja ema jäi üksinda oma elu edasi elama. Nüüdseks on temagi juba aastaid maamullas. Õppisid Tallinna medkoolis farmatseudiks. Et kõrvalabi polnud ja et eluga kuidagi toime tulla, õppisid kõrgendatud stipendiumile, see oli siis 25 rubla, viis rubla enam kui tavaline ja käisid veel kooli kõrvalt tööl, haiglas öövalvetes. Sul oli ka poiss-sõber, kohtusite päris juhuslikult, tutvus polnud eriti pikk, kui tal tuli aega teenima minna. Sina lubasid ootama jääda. Ja ootasidki. Ju see oli saatus – ohkad ja suunad pilgu merele.
Aeg on läinud ruttu. Suurem kuulamise osa on veel ees, aga olen selleks täiesti valmis.

Truudus kui kokkulepe
Otsustame kohvikust lahkuda. Natuke sõitmist ja olemegi minu kodus. Elan väikese linnakese servas. Elamine pole suur, kuid minu jaoks armas ja mugav. Näen meie eludes palju sarnast. Sinulgi on väikese linnakeses tillukene elamine. Mõlemad elame üksinda ja oleme oma elu peremehed. Vahe on vaid selles, et mu kaasa ei soovinud oma elu enam minuga jagada. Vahetasime oma suure korteri kaheks väiksemaks – nii lihtne see oligi, ehkki, kas sellised sammud saavadki kunagi olla lihtsad?
Olime ilmselt kaks väga erinevat inimest. Kooselatud aastaid polnudki nii vähe, ometi pidi see kord lõppema, sest elu on liiga lühike, et seda kuidagimoodi ära elada... Ja kui kasvõi ühelgi saab minna paremini, on tehtu olnud õige. Et nii läks, selles süüdistan üksjagu ka ennast, ehkki tagantjärele tarkus ei anna midagi. Kui on kaua koos elatud, jääb enamasti suurest armastusest alles hoolivus, austus ja teineteisega arvestamine. Ka intiimsuhted peaksid alles jääma. Ja just siin läksid meie arusaamad lahku, tean, et selles osas olin eksijaks mina. Tekkisid arusaamatused, süüdistused, suuremad-väiksemad tülid. Kuni lõpuks leidus teine naine, kes kõike minust paremini mõistis. Tülitsedes osatasin sageli, et leidku siis omale keegi parem. Nii läkski. Olen juhtunule ise kaasa aidanud. Nüüd on see minevik, olen harjunud olema üksi, vaid vahel poeb kusagilt lagedale kahjutunne.
Aeg on halastamatu ruttama. Teeme kerge õhtueine klaasikese veiniga, süütame küünlad ja kaminasse tule – ja meie jutustamine võib jätkuda. Meenutad veel oma kooliaega ja seda, kui truu sa olid oma armastatut sõjaväest oodates. Olid noor ja kaunis, elasid kooli ühiselamus. Sageli, kui kursaõed pidutsema läksid, jäid sina koju. Vaid vahel andsid kiusatusele järele ja läksid tantsima, sest see meeldis sulle väga, meeldib tänaseni.
Su sõprade hulgas oli väga armsaid noormehi, kuid kõik jäi alati vaid sõpruse piiridesse. Ja kui keegi üritaski enamat, olid sa varmas selgitama, et ootad oma noormeest sõjaväest. Vahel oli kohutavalt kahju, kuid lubadus oli antud ja seda tuli meeles pidada. Näen su näol veel praegugi mingit kahjutunde virvendust. Edasi tuli medkooli lõpetamine, tööle suunamine, üsna pea ka abiellumine. Et sõjavägi reeglina muudab inimest, olid sinulgi taaskohtumisel oma armsamaga väikesed kõhklused, kõik ei tundunud enam nii kaunis ja õige. Ju olid vahepealsed kolm aastat ka midagi muutnud. Aga need kõhklused said surutud tagaplaanile. Abiellumispäeval sadas taevast alla suuri lumeräitsakaid, paistis päike ja külmakraade oli 30ne ligi. Oli saabumas aastavahetus. Pulmapidu oli tagasihoidlik, külalisteks vaid kõige lähedasemad. Ütled, et pulmapidu ennast sa miskipärast peaaegu ei mäletagi, ka fotosid pole, pildistati vaid registreerimisel.

Elu perenaised
Tööle suunati sind väikelinna apteeki. Elasite kortermajas. Abikaasa sai tööle ühte metallitöökotta. Elu oli nagu noortel inimestel ikka. Midagi polnud ei puudu ega ülearu. Alati võib muidugi paremini, aga siis olid võimalused sellised. Pere juurdekasvule esialgu ei mõeldud, aga nagu hiljem selgus, ei tulnud lapsi ka edaspidi.
Vaatad mulle silma ja lausud vaikselt: “Mis hoidis küll meid nii kaua koos, sest üsna pea tajusime mõlemad, et suur armastus see kohe kindlasti polnud!“ Ehk olid need kunagi antud lubadused, mis jääma pidid, lisandus harjumine ja usk, et nii peabki, nii on õige. Mina ei oska sulle vastata ega kaasa rääkida, sest ma ei tea, milline oli tegelikult mu endagi elu.
On juba päris hilja, õues on üsna vaikseks jäänud. Kaminas hõõguvad söed, oleme mõlemad natuke väsinud – nii otsustame päevale punkti panna. Uni on raske tulema, võrdlen mõttes meie elusid. Need on tõesti paljus sarnased. Meilegi ei tulnud järglast, algul oli ikka vara, aga siis läks kõik isevoolu teed. Nüüd tagant järele mõtlen, et ju see pidi nii olema ja ehk ongi parem. Mõtlen homsele ja sellele, et küll on hea, et ei pea hommikul kuhugi ruttama, see meie praeguse elu eelis ongi. Oleme kõiges ise oma elu peremehed.
Ärkame, kui tänaval käib juba elu, väljas on suur valge. Sööme putru, seda armastame mõlemad, joome kohvi, mõnuleme. Otsustame saabunud päeva veeta kodus. Tunnen, et kibeled jätkama, justkui kartes, et aega jääb väheks. Aga ei jää, võtame päevakese juurde kui vaja. Me ei pea ju kuhugi kiirustama, miski ei jookse eest ära ja kodus ei oota sind ka keegi.
Iseenesest saab jutustamine taas hoo sisse. Nüüd otsustad sa rääkida mulle kohtumistest armsate inimestega, nendega, kellele mõeldes veel tänagi süda kiiremini lööma hakkab ja põskedele puna ilmub. Räägid, kuidas ühel tavalisel tööpäeval sisenes apteeki härrasmees, kes tutvustas end ühes ravimifirmas tegutseva arstina. Sümpaatne, aastaid 20-30 vahel, lühemat kasvu, lühikeste lokkis juustega. Siis ei osanud sa uneski näha, mida see inimene su elus tähendama hakkab. Ta oli köitva naeratuse ja omapärase häälega mees. Ta meeldis sulle esimesest hetkest, kuid see noorus ja ehk arguski ei lubanud reeta ei su mõtteid ega tundeid. Oli see saatus või midagi muud, kuid mingi aja möödudes te hakkasite kohtuma. Pikka aega ei suutnud sa neil kohtumistel tema soovidega kaasa minna, kuid lõpuks see siiski sündis. See oli sinu jaoks uudne ja huvitav. Alles siis sa mõistsid, mille järele sa tegelikult puudust olid tundnud. Imeline magusvalus närvikõdi iga uue kohtumise eel segunes hirmuga selle saladuse ilmsikstulemise ees. Kohtumispaigad vaheldusid küll tema, küll sinu initsiatiivil, soov üha sagedamini kohtuda kasvas. Sa teadsid, millega on tegemist, kuid peatada seda ei suutnud. Oma seotuselt olite sarnased, seega mingit ühist tulevikku teie kahe jaoks olla ei saanud. Ja polnud vajagi.

Eksimuste jada algus
Siis sa veel ei aimanud, et elu esimesest sellisest kogemusest (palju seda elu elatud oligi), saab sinu järgmiste eksimuste jada, sest seda nad ju olid. Taas on hetk vaikust, mõtetes rändaksid sa nagu kuhugi kaugele tagasi, aga ma ei näe su näos kahetsust, pigem on seal midagi kurva naeratuse taolist. Hetke pärast ütled sa, et sellest on möödas 47 aastat. Siis vahetusid ta elu ja töökoht, teie kohtumised jäid harvemaks. Ta hakkas tööle arstina ühes pealinna polikliinikus. Ta perre sündis poeg ja elu kulges kenasti.
Ometi oli teie taaskohtumiste rõõm suur. Need kohtumised olid harvad, kuid oodatud. Siis vahetas ta taas elukohta, seekord välismaale ja pikkadeks aastateks. Ometi kutsus kodu siin teda tagasi. Te kohtute 20ne aasta möödudes. Istute hämaras kohvikus, silmitsete teineteist ja midagi pole justkui muutunud. Te olete koos vananenud, juuksed on läinud halliks – ja see on ehk ainus märgatav muutus. Põgus ülevaade praegusest elust, mil saad teada, et ta töötab taas arstina, et pojal on oma firma, et abikaasagi käib tööl, ühesõnaga kõik on normis. Aeg on teinud oma töö. Järele on jäänud teadmine teineteise olemasolust, mälestused ja sõprus. Aga sõbrad ju ikka vahel helistavad teineteisele ja tunnevad huvi – kuidas läheb.
Väikese pausi järel räägid, kui palju on see inimene sind sinu hilise­mas elus aidanud. Erinevate tervisehäirete olemasolul on ta alati olnud nõu ja jõuga abiks. Teie telefonivestlused on lõbusad: meenutate vanu aegu, mil olid vaid 20-ne ja seiku, mis südamest naerma ajavad. Hea on tunda, et ta on olemas ka täna ehkki kaugel ja olenemata sellest, et te ei kohtu juba ammu… On lihtsalt hea ja turvaline tunne.

Pole uhke, kuid ei kahetse
Kui oled lõpetanud, mõtlen Helen Exby kinkeraamatust hiljuti leitud ridadele “Sõprus sinuga oli-on minu elus suureks õnnistuseks, arvan, et ei pea ütlema, et igal sinu sõnal on minu jaoks hindamatu väärtus.“ Usun, et just nii sa praegu tunnedki.
Sa ütled, et sa pole uhke selle üle, mida oled teinud minevikus, aga seda on üksjagu. Arvad, et see on sinu valesti elatud elu, aga sa ei kahetse midagi. Nüüd, üksi olles, sa isegi naudid neid meenutusi. Sa usud, et nende lugematute hetkedeta oleksid palju vaesem. Ma ei oska midagi öelda, mul pole selleks õigustki, ma pole mingi kohtumõistja. Olen isegi teinud elus ka seda, mida vaid ise heaks kiita saan.
Järgmisena räägid sa loo, kuidas tänu oma lapsepõlvesõbrannale tutvusid mitte üldse Eestis elava mehega. Rahvuselt oli ta leedukas. Tugevate näojoontega, igati härrasmehelik, sirgjooneline ja mõistev. Tunded võivad tekkida hetkega. Ei loe aeg ega vahemaa. Ehkki elades kaugel, ei peljanud ta kilomeetreid ja üsna mitmel korral võttis ette sõidu sinuga kohtumiseks. Et need päevad olid tööpäevad, pidid sinagi end töölt kuidagi vabaks saama. Sa nautisid teie koosveedetud aega. Ta oli kõigele mõelnud, piknikukorv oli täis puuvilju ja muid hõrgutisi. Te sõitsite mööda erinevaid paiku, sedavõrd, kuivõrd tööpäeva pikkus seda võimaldas. Harvadel kordadel õnnestus sul ka ööseks jääda. Siis telkisite kusagil looduskaunis kohas jõe kaldal, et hommikul koos päikesega tõusta ja veemõnusid nautida. See kosutas hinge, viis eemale igapäeva rutiinist. Need kohtumised olid just hingekosutavad, sest midagi füüsilist teie vahel ei olnud. Ühel taaskohtumisel juhtus aga midagi ootamatut. Teie tutvus ei olnud kestnud kaua, kuid ühtäkki tegi ta ettepaneku loobuda oma senisest elust tema kasuks. Ta oli plaaninud osta Eestisse maja, mis sinuga abielludes oleks toonaste seaduste kohaselt osutunud küllalt lihtsaks. See oli sedavõrd ehmatav, ka võimatuna tunduv, et pikemalt mõtlemata sa keeldusid. See oli ühele mehele alandav ja solvav – nii ta väitis –, ning see lugu leidis kiire lõpu. Mõelda võis mõndagi, ehk oli siin tegemist hoopis muu kui tunnetega. Ega sellele selgust ei tulnudki. Sõbrannalt, kes elas temaga samas linnas, said hiljem kuulda, ta keeldus hiljemgi seda teemat puudutamast. Tänaseks on ta raske haiguse tõttu jäädavalt lahkunud.
Sa ohkad ja küsid, kas mul on seda kõike igav kuulata, kas tal on mõtet üldse jätkata. Ei, mul polnud igav. Elasin sa lugudele kaasa, püüdes tajuda, mida ma neid kuulates tunnen.

Lühike, kuid armas lugu
Sa jätkad, sulle meenub üks lühike, kuid armas lugu. Sa ütled, et ei mäletagi, kuidas see algas. Küll aga oli see sulle ühel raskel hetkel vägagi tröösti pakkuv. Äsja oli läinud manalateele üks sulle väga lähedane inimene...
Saatuse tahtel olite tolle mehega sündinud ühel ja samal päeval. Tundsid teda juba varem, olite põgusalt kohtunudki. Nüüd soovis ta sulle lohutust pakkuda ja kutsus sind külla. Üllatusena ootas sind ees kaetud laud, põles küünal, laual olid lilled ja kingitus. Sõnu polnud vajagi – see oli lohutav ja kaunis. Sa olid talle tänulik, meenutad seda kohtumist veel praegugi suure soojusega. Kokkusaamised jätkusid edaspidigi lühikeste väljasõitudena. Ta oli vähese jutuga, pisut salapärase oleku ja naeratusega mees. Mäletad, et kohtumistele ei tulnud ta kunagi kingituseta. See soojendas hinge, selles oli lugupidamist ja tähelepanu. Oli see armastus, küllap mitte, pigem kiindumus.
Ühel külmal talveõhtul, kui te taas kohtuma pidite, ootasid teda, kuid sel korral ta ei tulnudki. Ka hiljem ei järgnenud mingit selgitust. Ühendust ei võtnud ka sina. Selgusetuks see tookord jäigi. Mingi aja möödudes te kohtusite taas, kuid kõik oli siis teisiti. Niigi vähesest jutust sai vaikimine. Sellest oli saanud minevik, mida taaselustada polnud võimalik. Olete hiljemgi juhuslikult tänaval kohtunud, vestelnudki-nii, nagu poleks teie vahel kunagi midagi olnud. Meenutades möödunut, tundus sulle siis, kui veel lähedased olite, et ikka jäi justkui miski teie vahel rääkimata, välja ütlemata. Ehk rääkis rohkem silmavaade. Ka praegustel harvadel juhuslikel kokkusaamistel pole see tunne kuhugi kadunud. Tundub, et on mõtteid, ehk tundeidki, mis sinnapaika jäävadki. Ju nii peabki, ju on nii õigem.

Rahulikud lõpud, leebed mälestused
Sa mõtled taas hetke ja ütled siis, et niipalju, kui neid suhteid olnud ongi, mitte kunagi pole neist jäänud maha midagi ebameeldivat – ei viha, meelepaha ega vihkamist. Need lood on pigem lõppenud kuidagi rahulikult, iseenesest ja kenasti. Aastad lähevad, sa meenutad möödunut ehk väikese kurbusega, sooja tundega. Küsin, kuidas need suhted mõjusid sinu elule kodus? Sa ütled, et pigem muutus koduski kõik paremaks. Kui tülid tulidki mingil põhjusel, oli neid kergem taluda, teades, et kusagil on keegi, kes sust hoolib, kellele on raskel hetkel hea mõelda. Ütled veel, et kodune elu seetõttu ei kannatanud, midagi ka tegemata ei jäänud.
Märkamatult on kätte jõudnud keskpäev. Teeme kerge lõunasöögi, ka maitsev vein on meie kaaslane. Jõuan veel mõelda, et tajun, kui oluline ja vajalik on sinule see pihtimine, sest seda ta ju on, kui sa alustad järgmise meenutusega. See on ühest sanatooriumis viibimise ajast.
Elasite ühes vanas sanatooriumi puumajas kolmekesi toas. Peale sinu veel üks üsna nooruke neiu, teine vene rahvusest vanem daam. Kolmekesi koos te igal pool käisite, oma toimetustes sedavõrd enesekesksed, et ristisite oma toa korralike puhkajate toaks, vene keeles kõlas see siis komnata porjadotšnõh. Kuni saabus sinna TEMA. Elasite teisel korrusel, allkorral oli muuhulgas ka koroonalaud, kus sageli aega veetsite. Ühel päeval liitus teiega väiksemat kasvu, huvitavate näojoontega, läbipaistvalt siniste silmadega mees. Olevat rahvuselt ukrainlane.
Sa räägid: “Mõne aja möödudes kadus mu toakaaslastel selle mängu vastu huvi, meil aga mitte. Hommikud algasidki alati koroonamänguga ja ma ootasin neid hommikuid. Olin ikka esimesena kohal, hingevärinal ootasin ta sandaalide kinnitamata pannalde klõbinat. Ajapikku järgnesid jalutuskäigud mere ääres, istumised väikeses, hämaras, imehubases kohvikus. Mõnikord käisime ka tantsimas, aga see ei kuulunud ta meelistegevuste hulka. Oli kevad ja kõikjal õitsesid meelespead. Ta polnud neid lilli näinud ja ma selgitasin talle siis nende tähendust. Sellest inimeset õhkus suurt sisemist intelligentsust, ta välimus oli alati hoolitsetud, samas oli ta tagasihoidlik ja ääretult taktitundeline. Me kiindu­si­me teineteisesse selle lühikese aja jooksul tõsiselt. Üsna pea hakkas rõõmu varjutama kurbus, päevad lendasid ja aeg hakkas otsa saama. See oli mu elu üks kaunim hetk, just hetk, sest aega oli nii vähe. Ma talletasin osa oma tunnetest hiljem ka luuleridadesse ja vahel loen neid praegugi. Mälestuseks temast jäi mulle grupipilt ja tema kingitud kullast kaelaehe. See kõik jäi pikaks ajaks minu sisse. Seda, mida selle lühikese ajaga anda ja võtta sai, oli siiski üksjagu palju. Oli õnnetunnet, aga ka kohutavalt palju kurbust. Mõnda aega suhtlesime veel kirja teel, see oli nii-öelda järellainetus, mis seiskus sel hetkel, kui tuli kiri mitte temalt, vaid ta abikaasalt. Mismoodi see juhtus, ei tea ma tänaseni, aga peale seda ei järgnenud enam midagi. Ehk poleks seda kirjavahetust vaja olnudki. Järjekordse loo loogiline lõpp.”

Leele Leemet

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
nõia-ella 09.06.2016 14:12
jah on mida mäletada, sõpru peab olema ja väljas käima.aga kellegi usaldust ei tohi kuri tarvitada,egassulle ka ei meeldiks su usaldust kuri tarvitatakse,noortel hea õppetund kuidas värsket abikaasat petta.