horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Elu bumerang

Valu, mida teisele põhjustad, tuleb varem või hiljem ringiga tagasi. Ning kunagi haiget saanu jaoks on parimaks kättemaksuks tema isiklik edu.

Meile kõigile on loodud koht selles imelises ilmas. Oleme valmis parema oleviku ja tuleviku nimel tööd tegema, vaeva nägema, et oma elujärge parandada. Usaldame lähedasi ja loodame helgemale homsele, et maailm võiks olla igaühele paremaks paigaks, kus ühiselt elada.
Tiina oli Eestis töö ning usu helgemasse homsesse kaotanud ning sõbranna Kristi, kellega koos veedetud nii paremaid kui ka halvemaid aegu, kolinud varakevadel Soome, alustanud seal baaripidamisega ning kutsus nüüd Tiina enda juurde, pakkudes nii tööd kui ka elamist, sest Kristi keeleoskus oli algeline ja paberimajandus eeldas väga head soome keele valdamist, millega Tiinal kunagi probleeme ei olnud.
Mõeldud – tehtud. Varasuvisel hommikul pakkis Tiina kohvrid, soetas viimaste kodumaal teenitud palkade eest laevapileti, asudes ilusama tuleviku poole teele.

Reetmine ja ränk kogemus
Sõbrannad elasid koos, jagasid nii rõõme kui ka muresid. Ühiselt pidutseti, tehti tööd, kuid ometi helises Tiina alateadvuses pidevalt kelluke, kuulutades ette peagi saabuvaid muutusi, mistõttu agar neiu hakkas lisatööd otsima. Saadaval oli vaid koristajaamet ja palk, mis polnud kiita, kuid naine oli rahul, sest kusagilt peab võõral maal alustama ning see andis ka turvatunde, peatselt omaette elama asumiseks, sest pead-jalad koos elamine polnud kunagi Tiina unelmaks ega ideaaliks.
Nüüd olid Kristi firma dokumendid korda aetud ja võis pühenduda väheste töötundidega ja madala palgaga koristajaametile, kust ühel päeval edasi liikuda.
Veel septembrikuu keskel elas Tiina sõbranna korteris, kuhu pääsemiseks oli alati vajalik ette helistamine. Ühel õhtusel, kõledal ja tuulisel õhtul Kristi enam telefonile ei vastanud. Töölt saabunud, väsinud ning õhukeses fliisis eestlannast puhastusfirma teenindaja oli nõutu ja kurb, vaadates igatsevalt valgustatud akende poole, loopides kive aknaruutudesse, proovides üha uuesti ja uuesti helistada, saata sõnumeid, kuni ka mobiiltelefoni aku tühjenes. Kõik oli asjatu vaev ning närvikulu. Sõbranna koduuks jäi suletuks.
Tiina heitis hoovis asuvale pingile ennast pikali, püüdes mõtelda, kuidas kaheksa kilomeetri kaugusele tööle varajasteks hommikutundideks jõuda – ilma ühistranspordi piletiteta, sügisestel Helsingi tänavatel jalutades.
Pangaarvet tal veel Soomes ei olnud ning selleta töötasu kätte saada oli võimatu. Pealegi oli palgapäevani veel aega ja Kristi väitis mõned päevad varem, et tema käest saabub palgaraha mõne päeva jooksul, kui kliendid on arved tasunud ning riigile maksud makstud.
Öötunnid venisid ja kurnasid, nälg ning külm näpistasid vaheldumisi. Üksnes varahommikustel töölekõndimise tundidel korjatud pudelite pandirahast elatumine mõjus vaimule ja tervisele, kuni ühel õhtul helises telefon. Kristi tänas sõbrannat osutatud abi eest ning teatas, et rohkem ta tema teeneid ei vaja ja Tiina isiklikud asjad on maja kõrval, mustas prügikotis.
Möödusid hommikud, päevad, õhtud ja ööd – pikad nädalad külmadel ja kõledatel Soome pealinna tänavatel. Tiina teadis, et Eestisse tagasipöördumine ei muudaks midagi, selleks puudusid ka materiaalsed vahendid ning maja lähedal asunud prügikotist olid kadunud Tiina dokumendid, mistõttu igasugune asjaajamine muutus aina keerulisemaks. Kasutegur puudus ka saatkonna olemasolul.

Võitlus ellujäämise nimel
Pealegi olid uued ülemused tema töötulemustega rahul – lisandusid töötunnid, tõsteti palka. Tasapisi hakkas tekkima lootus, et peagi on võimalik üürida kodu ja otsida lisatööd, ent enne pidi veel pingutama ning vaeva nägema, kasvõi pudeleid korjama ja toidupoodide prügikastide kõrvalt toitu otsima, et ennast elus hoida ja uute dokumentide jaoks raha hankida.
Ühel ööl ärkas Tiina segaduses ja hirmul olles, tundes vaid valu, mis tulenes raputamisest, masseerimisest, elustamisest, tilgutite paigaldamisest. Silmi avades märkas naine enda ümber tegutsevaid meedikuid, kes soovisid raskes seisundis eestlanna haiglasse paigutada, kuid kuna selle eest maksmine oleks käinud naisele üle jõu ning sotsiaalkindlustust tal veel polnud, keeldus ta pakutud abist ning lubas rohkem hoolitseda oma tervise ja toitumise eest.
Tiinal avastati mõni aeg hiljem, pärast korduvaid ja ootamatuid minestamisi, nägemishäireid ja pearinglust, üliraske ning noortel väga harva esinev haigus – ajuarteri aneurüsm, mis oli tingitud nii kroonilisest eluaegsest suitsetamisest, ajutisest alatoitumisest, kehakaalu kontrollimatutest muutustest eelneva elu vältel kui ka vererõhu pidevate kõikumiste tõttu.
Tööl ei julgenud neiu oma olukorrast kõneleda, kelleltki abi otsida ta ei osanud ega ka suutnud – ta oli jõuetu ning nõrk nii näljast, töötamisest kui ka vaimselt keerulisest olukorrast, kuhu ta enda valikul polnud sattunud. Samas ei olnud Tiina vihane endise sõbranna peale, vaid püüdis mõista, andestada, hoolida, sest ilmselt polnud ka Kristi elus parimad päevad, et ta selliselt oli käitunud.
Igapäevane taarakorjamine, vahel tänaval istumine ja kerjamine aitasid Tiinal kokku saada summa, mille eest taotleda uued Eesti isikutunnistused, kuid nende kättesaamiseni kulus veel vähemalt kolm-neli nädalat. Seni pidi ta ise enda elu eest võitlema.
Oma väheseid asju hoidis ta töökohal, lukustatud privaatses kapis. Pesemisvõimalused olid tulenevalt töötingimustest olemas ning harjumus toituda vaid paarist saiaviilust ja tükikesest juustust või vorstist parematel päevadel, olid kerge tekkima. Tiina ei soovinud alla vanduda, ta püüdis usku ja lootust säilitades rohkem tööd teha, et parema tuleviku poole liikuda.

Ring sai täis
Aastad lendasid kui linnutiivul. Eluaegset, rasket haigust põdev naine oli oma võitlustes jõudnud vahepeal üürida stuudio-korteri, saanud ametikõrgendust, leidnud armastatu, kuid mälestused näljast ja puudusest jälitasid teda endiselt. Ka meenutused reetmisest.
Seitse aastat oli Soome kolimisest möödunud. Tiina abiellus. Nüüd oli neil abikaasaga imearmas kutsikas, kes tubades vallatledes ringi jooksis.
Naisel oli hoolitsev ja toimekas mees, kellega koos võeti majalaen, soetati auto ja kõik muu, millest Tiina mitte kunagi poleks isegi julgenud unistada, kui jäistel sügisõhtutel, hulgusena mööda Helsingit ringi jalutas, et leida kohta selles maailmas. Leida kohta iseendale ja oma elule.
Aastaid hiljem, taas kord sügisõhtul, helises telefon. See oli Kristi. Ta vajas abi, sest firma oli majanduskriisi tingimustes pankrotistunud ja eks-sõbranna oli kaotanud kodu ning oma uued soomlastest sõbrad. Tal polnud ka Eestiga enam kontakte, sest ta häbenes oma lugu, kuid uskus, et Tiinal läheb varasemast paremini ja otsis väljapääsu olukorrast, kuhu oli sattunud.
«Elu on bumerang,» vastas Tiina, heatahtlikult soovitades Kristil reaalselt tööle hakata, oma ego alla suruda ja kas või poole kohaga hotellitube koristada, ning vajutas mobiiltelefonil punast klahvi.

Raivo Kaer

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
Jyrka 22.05.2016 07:21
Tahaks küll väga reisida, aga pakettreisi kohene väljaost pole majanduslikult jõukohane. Mida teha, et maailm nägemata ei jääks? Lahendust otsin tarbimislaenude valdkonnast (http://laenamine.com/tarbimislaenud). Reisilaen on tavaline tarbimislaen, millega saab rahastada reisi ostu. Intress tundub normaalne. Kes on käinud reisilaenu abil reisil?