horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Elukooli jõhker õppetund

„Magistriõppe periood ühes ­Saksamaa ülikoolis osutus väga ­karmiks elukooliks,” meenutab vastselt Eestisse naasnud Kaisa.

„Kodunesin ülikooli akadeemilises peres kiiresti ja leidsin sõpru väga mitmest riigist ja mitmest ilmajaost,” jutustab neiu. „Aga igatsus eestikeelse suhtluse järgi oli ka hinges... Vanematega suhtlesin natuke Skype´is, mõne Eestisse jäänud sõbratariga ka. Peikat mul polnud, esimese kursuse armastus oli hajunud ning suheteks polnud kõva õppimise kõrvalt justkui mahtigi. Magistriprogramm andis veidi enam aega ka lahtiste silmadega ringi vaadata. Ühel õhtul panin oma Facebooki teate, mida palusin jagada – et kui minu kandis Saksamaal on mõni tore eestlane, võiks suhelda.”
Nii ilmus Carl Kaisa sõnumiaknasse. Ja kuna suhtlus sujus hästi, siis mõne aja pärast ka pärisellu.

Abielus mees
„Ma pole kohe kaua aega ühestki mehest nii vaimustuses olnud kui ma Carlist olin,” meenutab Kaisa. „Ta oli kohe... no kohe ülivõrdes tore. Inimene, kes mõtleb elust ja asjadest otsekoheselt ja ilustamata ning kes on jõudnud väga palju mõelda ja lugeda. Mulle meeldisid ta silmad – tumedad nagu õhtu enne tormi. Ja käed. Ja jutt. Kusjuures, see polnud vist armumine, aga ta lihtsalt meeldis mulle väga. Elasime ühes linnas ja teadmine sellest, et ma hakkan Carliga aegajalt väljas lobisemas käima, tegi mu lausa õnnelikuks.”
Üsna suhtluse algul andis Carl ausalt teada – „et mis tahes valesti mõistmist vältida” – et tema on abielus mees ja oma naist petta ega maha jätta ei kavatse.
„Aga kui sa oled nõus minuga vahel välja tulema, olen ma saatusele, mis meid kokku viis, väga tänulik,” märkis mees.
„Oma naisega on igav või?” küsis Kaisa veidike provotseerides.
„Igav...?” Carl vaatas kaugusse. „Ei ole igav. Alati on midagi uut...”
Mehe pilk uitas väga kaugeid radu ja Kaisa ei suutnud kiusatusele vastu panna ning torkis teemat edasi.
„Kui on nii huvitav naine, äkki teed meidki tuttavaks?”
„Võin küll,” ütles Carl lakooniliselt ja vaatas kella. „Me võime kohe minna, Janellel hakkab peatselt õhtusöögiaeg.”
See kõlas veidi kummaliselt ning Kaisa jäi Carlile omakorda pika pilguga otsa vaatama.
Carl vaatas vastu, vaikis veidi ja sõnas siis: „Aga enne räägin sulle midagi ja siis sina otsustad, kas sa tahad minu ja Janellega suhelda.”
„Peab ikka lugu olema, mis mu eemale peletaks,” viskas neiu kergelt.
„Oota ja kuula,” ütles Carl väga tõsiselt. „Vaata... Sina suhtled oma tarkade ja edukate seltskonnas, aga kõik inimesed ei ole sellised. Janelle on... natuke teistmoodi. Lapsest saati. Me oleme koos kasvanud ja ta ei saaks eluga üksi hakkama. Kõige kindlam moodus teda kaitsta ja hoida oli temaga abielluda ja seda ma tegingi. Nüüd oleme me paar ja saame oma elu üle koos otsustada.”

Naisekehaga laps
Kaisa jaoks kõlas see jutt enam kui imelikult. „Mis su naisel siis viga on?” küsis ta.
„Ta on vaimselt teistmoodi. Nagu laps,” ütles Carl. „Naisekehaga laps. Väga ilusa naise kehaga laps.”
Kaisa tundis kaastunde vahele vihakihvatust. „See on su seksuaalne eelistus või?” küsis ta veidi nipsakalt.
„Absoluutselt mitte,” ütles Carl tõsiselt. „Me oleme... küll... aga... Ei.” lõpetas ta pisut segaselt.
„Nii... Ja mis sind selle ilusa naisekehaga lapsega siis seob?” uuris Kaisa edasi. „Kohusetunne?”
„On see sinu arvates vale?” küsis Carl vastu.
Igatahes läksid nad koos Carli juurde. Kaisat pani imestama seegi, et mees enne koju helistas, kuid mitte naisele, vaid oma sõnul sõbrale, kes koos naisega oli. „Ma ei jäta teda kunagi päris üksi,” põhjendas mees.
Janelle oli tõeliselt kaunis. Ja tõepoolest väga teistsugune kui Kaisa oli harjunud inimesi nägema. Suurte tühjade silmade seest vaatasid Kai­sale vastu hiigelsuured pupillid, nii et Kaisa võrdles teda mõttes öökullipojaga.
„Mingil kummalisel moel hakkas ka Janelle mulle kohe meeldima,” märgib neiu. „Aga mitte nagu ini­mene, vaid pigem oli ta... mingi lemmiklooma moodi. Igatahes sain ma Carlist korraga väga hästi aru ning ta meeldis mulle veelgi enam. Ainult et nüüd olin ma täiesti kindel, et pigem sõbrana kui mehena. Ma ei oleks kunagi tahtnud astuda tema ja Janelle vahele.”
Hiljuti oli Janelle trepil kukkunud ja käeluu murdnud. Kuna tal oli vasaku käega raske süüa, toitis Carl teda. Lõikas toidu lahti, aitas liha ja salatit kahvliga suhu panna, ulatas mahlaklaasi ning määris Janelle leivatükile võid. Carl, tema sõber ja Kaisa jõid veini, Janelle mitte. „Rohtude pärast,” põhjendas mees.
Peale sööki läks Janelle magama. „Raske päev oli,” ütles ta vaikselt. Carl tegi talle pai, kallistas teda ning viis ta magama. Kaisa märkas läbi praokile jäänud ukse, kuidas mees naisel lahti aitas riietuda ning hellalt ta patja kloppis ja talle teki peale tõstis.
„See oli ilus ja inimlik. Aga rohkem nagu hoolitsus haige vanaema eest, mitte mehe ja naise teema,” tundus Kaisale.
Kaisa jõi meestega veel klaasikese ning siis viis Carl ta taksoga koju. Raha oli Carlil päris palju, märkas naine.
„Mida sa tööks teed?” päris ta.
„Personalitöö,” märkis Carl lühidalt. „Vahendan renditööjõudu.”

Armukeseks? Ainult siin...
Kui Carl paari nädala pärast Kaisat nädalavahetuseks Viini kutsus, oli neiul vaid üks küsimus: „Aga Janelle?”
„Tom valvab,” ütles mees. „Toosama sõber, keda sa minu juures nägid. Pean Viinis mõned äriasjad korraldama, Janelle aga ei armasta ringiliikumist. Tal on kodus rahulikum.”
„Miks te Saksamaal elate, mitte Eestis?” uuris Kaisa.
„Nii on meile rahaliselt kasulikum,” põhjendas Carl.
Rohkem nad Janellest ei rääkinud.
Viin oli vaimustav. Saksamaad ilusaks pidav Kaisa rõõmustas Austria pealinna üle nagu laps kingikotti saades. Imekaunid majad, väikesed võluvad kohvikud ja poekesed. Carl ajas oma asjad mõne tunniga jutti ning tegi siis Janellele ettepaneku ööseks Viini jääda ja õhtul ooperisse minna.
Võimalus külastada maailmakuulsat ooperimaja oli pakkumine, mida Kaisa endale kaks korda öelda ei lasknud. Carl on tõesti täis üllatusi, nentis ta.
Kaunist Euroopa traditsioooni järgides käisid nad pärast ooperit õhtusöögil ning Kaisa küsis hotelli jõudes eneselegi ootamatult: „Carl, tahaksid sa minuga olla? Ainult siin, ainult Viinis ja mitte kunagi mitte kusagil mujal?”
Vastus tõi aga pettumuse. Carl embas teda hellalt, suudles põsele ja ütles: „Kaisa, armas, ma ei maga naistega.”
Kaisa jõllitas talle otsa. „Sa oled gei?” küsis ta. „Salahomo?”
Carl muigas. „Ei ole. Lihtsalt aseksuaalne.”
„Aga Janelle...” suri küsimus Kaisa huultel.
„Janelle on Janelle. Me ei seksi enam ammu, kui sa selle kohta küsisid,” seletas mees. „Tutvume parem minibaariga.”
Seda nad tegid ning Kaisa silmade ees püsis endiselt mehe kogu, kes Janellele hellalt teki peale tõstis.
Carl meeldis talle üha enam. Vaatamata kõigele.

Perekonna värk
Ühel päeval varastati linnas Kaisa käekott ning ta otsustas Carlile külla minna. Ta oli kindel, et kodus on kas Carl või Tom ning rahvuskaaslastelt raha laenamine tundus talle kuidagi mugavam. Kuna kaotsi oli läinud ka mobiil, ei saanud ta ette helistada. Kuna ta aga teadis, et Janelle on enamasti kodus ja mitte kunagi üksinda, seadis ta sammud sinnapoole.
Uks avanes kella peale ilma küsimuseta ning Kaisa tõttas trepist üles. Ka korteriuks oli lahti, mis neiu veidi ettevaatlikuks muutis.
Tom oli kodus, Carli ei jäänud silma. Küll aga jäi silma Janelle, kes elutoa söögilaual võõra mehega vahekorras oli.
Kaisa tardus uksele. Tom astus tema juurde. „Mis lahti?” küsis ta.
Kaisa pomises midagi seosetut, kuid Tom sai siiski aru. „Raha tahtsid?” täpsustas ta. „Kui palju?”
„Kolmkümmend eurot saad laenata?” küsis Kaisa. „Ma peaks paari päevaga siinsest bürokraatiast läbi närima ja oma pangakonto juurde pääsema. Saatkonnast saan ajutise dokumendi ja...”
„Laenan ikka, aga sa pead veidi ootama. Ma kohe annan sulle.”
Kaisa vahtis kui lummatult söögilaual seksivat Janellet. Ja siis Tomi. Ja uuesti Janellet. Võõras mees lõpetas röögatusega ning virutas Janellele vastu põske. Seejärel pani ta end riidesse. Janelle võttis hommikumantli ümber ja läks vannituppa, suurte silmade pilk endiselt eikuskile suunatud. Tema põsel punetas löögijälg.
Võõras andis Tomile kaheksakümmend eurot, millest too kolmkümmend kohe Kaisale andis. Kaisa seisis, rahatähed peos.
„Sa kupeldad Carli naist?” küsis ta heitunult.
„Eks Carl ise ikka kupeldab. Mina lihtsalt aitan,” viskas Tom hooletult ja pani rahatähed taskusse. „Perekonna värk, millestki peab ju elama.”

Tardumine valust ja ­alandusest
Kaisa ei mäletanud täpselt, kuidas ta koju jõudis. Käekotivargus ja Carli alatus ning Janelle alandus ühes päevas – see kõik oli liig mis liig. Neiu jõi ainsa liigutusega suure klaasi viskit. Pudelit vaadates ta ohkas. See oli Carli kingitus. Janelle teenistus siis?
Uut klaasitäit ta ei tahtnud. Uni oli halastav ning päästis ta mõtlemisest.
Järgmistel päevadel talitas Kaisa nagu robot. Ta sai ajutise dokumendi ning pääses ligi pangas olevale rahale. Ta ostis uue telefoni, ent kuna Carli number oli koos vanaga kaotsi läinud, oli ainus võimalus raha tagastada uuesti Carli ja Janelle juurde minna.
Kaisa ei tahtnud. Aga ta ei tahtnud ka võlgu jääda. Ja ta oleks nii väga tahtnud midagi teha. Janelle heaks, keda kaks meest sõna kõige otsesemas mõttes kuritarvitasid.
Niipalju siis personalitööst ja renditööjõu vahendamisest. Carl oli lihtlabane sutenöör. Ja Kaisa oli pidanud teda oma sõbraks ja... teinud ettepaneku temaga Viinis voodisse minna.
Kaisa luges internetis lugusid inimkaubandusest ja prostitutsioonist ja abieludest, kus vaimuhaigeid naisi ära kasutatakse ning vihkas Carli üha enam, üha ideelisemalt.
„Kuidas selline mölakas mulle küll meeldida sai?” küsis ta eneselt valu ja vihaga.
Kuna ta aga oli kasvanud vaimus, et võlg on võõra oma, suundus ta oma kolmekümne euroga „patu­urkasse” tagasi.
Carl oli kodus. Tomi polnud. Magamistoa uks oli lahti ning Janelle oli voodis paksu saksa vanamehega.
Carl võttis raha pikemata vastu ja pistis taskusse. „Kohvi tahad?” küsis ta.
„Ma tahaks su maha lüüa või politseile üle anda,” ütles Kaisa ausalt.
„Miks?” tegi Carl suured silmad. „Mis ma sulle tegin?”
Kaisa vaatas magamistoa poole. Saksa vanamees oli hoos.
„Mida sa Janellele teed?” sosistas tüdruk.
„Janelle on niimoodi õnnelik,” vastas mees.
„Ma viin ta täna endaga kaasa,” ütles Kaisa kindlalt. „Eks proovi mind takistada.”
„Aga kui ma ei takistagi?” ütles mees. „Litse on mul küllalt. Mida sa temaga teed? Hakkad teda ise pidama? Hoolitsed ja paned tööle? Jätad Janelle pärast ülikooli pooleli ja hakkad sutekaks? Eks võta ta siis endale.”
Kaisa tardus valust ja alandusest. „Sa ei saa nii suhtuda,” sosistas ta vaevaliselt.
Carl vaatas teda vaikides ja ütles viimaks: „Kui Janelle oleks laulja või kirjanik ja mina ta mänedžer, oleks kõik korras. Meist kirjutataks lehtedes kui ideaalpaarist. Isegi feministid kiidaksid – et hea mees, kes on pühendunud naise karjäärile. Aga seksitöö puhul veetakse nina krimpsu – see inimestele ei sobi. Välja arvatud neile inimestele, kes seda teevad ja tarbivad.”
Saksa vanamees oli lõpetanud. Tema maksis sada eurot. Janelle läks vannituppa. Kui ta sealt tuli, astus Kaisa tema juurde.
„Janelle... Tule minuga. Lähme Eestisse ära. Ma... Ma aitan sul...”
Janelle silmad peatusid Kaisa näol. „Mida sa aitad?” küsis ta.
„Ma... Ma aitan sul tööd leida,” sosistas ta.
„Mul on töö. Ja mul on mees. Miks sa tahad, et ma ära tulen?” küsis Janelle enda kohta hämmastavalt selgelt.
„Aga... Aga sa ei saa ju...” puterdas Kaisa.
„Me kuulume Carliga kokku,” ütles Janelle mingi seletamatu uhkusega. „Ma armastan teda ja meil on koos hea.”
Carl seisis Janelle taga ja Kaisa vaatas neid mõlemat.
Kõik ta mõttemaailmas ja veendumustes kisendas, et see on läbinisti vale ja et peab midagi tegema.
Aga mida teha? Kaisa vaatas neid ja talle meenus Carli jutt, kuidas ta Janellet kunagi maha ei jäta. Väga vaikselt astus Kaisa uksest ja nende elust välja.

Kohtumine Janelle emaga
Kui magistriprogramm läbi sai, sõitis Kaisa Eestisse. Siinsed tööd ja tegemised haarasid ta peatselt endasse. Aga Janelle ja võõra kliendi löögijälg ta põsel ei läinud tüdrukul meelest.
Kaisa tegi veidi detektiivitööd ning leidis Janelle ema koordinaadid. Pikemalt mõtlemata otsustas neiu sõita Lasnamäele, kust Janelle pärit oli.
Korteriukse avas vanem naine, kellele otsa vaadates oli selge, et eluraskusi leevendatakse siin majas kangema kraamiga.
„Ma... olen Janelle klassiõde ja meil tuleb kooli kokkutulek,” ütles Kaisa.
„Janelle ei ela enam Eestis. Ta läks mehele ja nad kolisid Soome.”
„Olete kindel?” küsis Kaisa. „Et Soome...?”
„Jaa... Ma käisin kaks aastat tagasi neil külas.”
„Aga... Kas Janelle on vahepeal kirjutanud või midagi,” uuris Kaisa edasi.
Vastuseks sai ta pearaputuse.
„Mu tütar ei kirjuta,” ütles naine pisut trotslikult. „Ta sündis teistsugusena. Ma olen temaga väga keerulisi aegu näinud, sest ta sattus alailma väga hulludesse olukordadesse... Igasugused mehed ja peksmised ja... Rääkidagi ei taha!
Sain talle omavalitsuse abiga hooldekodusse koha ja seal oleks ta saanud oma elu ära elada. Siis aga ilmus ei tea kust välja Carl, kellega nad lapsepõlves koos mängisid, ja võttis ta naiseks. Ma ei saa sellest aru, ja ma loodan, et nad lapsi ei saa, aga keelata ma ei saanud – eestkoste oli jäänud vormistamata ja Carl vormistas selle pärast abielu vist ise. Kui nad mõlemad rahul on, võin mina rahus surra, vanaduspõlve tuge poleks mul Janellest niikuinii. Vahel on saatus valus.”
Kaisa vaatas ta kortsulist ja varavananenud nägu, vabandas ja lahkus.
Hing rahule ei jäänud. Aga teha ei osanud ta ka midagi.

Helen Mandel

0 kommentaari Lisa kommentaar