horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Eluteatrikogemus läbi kogemusteatri

Kogemused saadavad meid läbi elu. Vahe on ehk selles, et enamik noist saavad meile osaks enamasti ootamatult elu käigus ja siis hiljem lihtsalt konstateerime neid kui fakte, ent mõnikord oleme sihilikult kogemustejahil.

Just viimasest kannustatuna sain ühe ääretult omapärase, et mitte öelda sürri, kogemuse – Tallinna Linnateatri festivali „Talveöö unenägu“, alapealkirja „Tõsised mängud“ raames toimunud Saksa teatritrupi Rimini Protokoll audiolavastuses „Remote Tallinn“ („Tallinn distantsilt“) osalemise näol. Näitlejana.
Tegelikult võiks toda etendust, kus publik moodustas samaaegselt ka näitetrupi, nimetada ehk installatsioonisugemetega performance’i ja happening’i kompotiks, aga et asja mitte liig keeruliseks ajada, harutaksin siinkohal selle puntra pisut lahti.
Et tegemist ei olnud linnast linna kulgeva „kassatükiga“, annab aimu asjaolu, et üritusega alustati mullu märtsis Berliinist, on väisatud muuhulgas linnu nagu Peterburi, São Paulo, Bangalore, Viin, Bangladesh, Basel, Avignon jt ning Tallinn oli 15-s linn, kus lavastust tehti. Maarjamaa pealinna jõuti läinud aasta detsembrikuu teisel nädalal, tehti nädala jooksul iga päev kaks etendust ja edasi suunduti New Yorki.
Kuivõrd esimesel etendusepäeval oli üks hea sõber selle tee läbi käinud ja mulle toimuva põhimõttest pisut aimu andnud, sattusin osalemise mõttest niivõrd vaimustusse, et ostsin impulsiivselt piletid kohe järgmisel õhtul toimuvale etendusele ja olin pool tundi enne starti lähtepunktis, Pirita Olümpiapurjespordikeskuses. Teadsin vaid niipalju, et korraga osaleb 50 inimest, kes varustatakse kõrvaklappidega ja seiklus võib alata – poolteist tundi kestval linnarännakul lähtutakse vaid sellest, millised käsud-suunamised kogu poolesajapealisele kambale üheaegselt klappidest edastatakse. Sõber, kes oli käinud päevavalguses toimunud etendusel, avaldas arvamust, et pimedus ilmselgelt annab asjale veelgi enam müstilist jumet.

Hääl peas käsib. Hord on teel
Ja siis see algas. Kõik-see-mees, kõrvaklapid peas, said oma kõrvus-peas kuulda naishäält (tegelikkuses kõnesüntesaator), kes mõningaid sõnu veidralt venitades end tutvustas: „Olen Eva, ma olen vaim, mul ei ole keha, hinge ega silmi, aga ma tean alati, kus Sa asud. Ja ära muretse, ma proovin olla Su sõber“. Ehkki al­gul tundusid nood koomilise kõlaga sõnad sisuliseltki rohkem kui õlgu kehitama panevad, mõjusid nad samal ajal ometi üllatavalt sugereerivalt ja ootusärevus järgneva suhtes üha kasvas.  
Kaitsvast hoonest väljudes, klapikäsklustele alludes kord vasakule, kord paremale pöörates, tundus kogu ettevõtmine siiski eelkõige jabur, mida kinnitasid ka mõningate teismeliste grupiliikmete naeruturtsatused ja kommentaarid. Ent mööda mereäärt linna poole sammudes muutus kümnekonna minuti jooksul olukord kuidagi iseeneslikult, kui üha sügavamale pähe tungiv sünteetiline hääl monotoonselt selgitas, et me oleme Hord, igaüks meist on osa sellest ja Hord peab hoidma kokku, sest – „kes eemale ekslevad, need süüakse ära, kes on keskel, jäävad söömata“. Ei saa salata, et selle kõhedalt kõlava tõe peale hakkasid kõik alateadlikult hoidma keskele, sest kes ikka tahab saada pintslisse pistetud. Nõnda jätkus kulgemine üle muruplatside ja vöötradade ning nii ebareaalne, kui see pole, hakkas hääl peas tunduma üha enam ainuõige – Eva teab, kuhu ja milleks meil vaja minna.
Ja edasine toimuski motoorse inertsiga, aga samas kummastavas ühtsustundes. Paari peatuse jagu maad läbisime ühistranspordiga ja kuna veel ei saanud endiselt aru, mis siis õieti ikkagi toimub või toimuma hakkab, ei osanud ka väga tähelepanu pöörata, kas ja kui arusaamatu pilguga tavareisijad meie seltskonda seiravad. Siiski tundus, et eriti vist mitte, põhjamaiselt jahe rahvas ju ja lisaks pime aeg ka. Eva käsul heitsime aeg-ajalt pilke tänavale ja hakkaski tunduma tema kirjelduste põhjal, et meiega on kõik korras, hoopis tänaval kõndivad inimesed elavad ja käituvad oma sisseharjunud rutiinis kui robotid. Sest nad ei tea, kuidas olla Mängus sees.
Edasi läbisime pimedaid hoove, kust kostus koerte haukumist, tekkis tunne, et nüüdsama kargab keegi neist lõrisejaist kandu kinni. Ja raske oli aduda, kust too ähvardav   haukumine õigupoolest nüüd kostabki, kas pimedast hoovinurgast või kõrvaklappidest. Sama oli ka Gonsiori tänaval, mil Eva käskis meil võtta taskust/kotist end kõige enam iseloomustava eseme ja tõsta see kõrgele pea kohale, sest kohe-kohe algab demokraatia jaluleseadmiseks demonstratsioon. Ja kae imet, kõik tõstsidki (ilmselt siiski esimese ettejuhtuva) – kes salfetka, kes pastaka, kes suitsupaki ja taas kostis (kõrvaklappidest, tõeliselt?!) korralikule rahvamässule omane raevukas kisa, kusjuures – ise sellest üllatudes kisasin ka mina ja kõrvalolijate suuliikumise järgi otsustades tegid seda teisedki. Ja selle „ülestõusu“ sekka lõikav politseiautosireen (päriselt või klappidest?!) tekitas tahtmatult ärevust. Kui senini meie teele sattunud „pärisinimesed“ olid osutunud eestlaslikkusele omaselt leigeverelisteks, siis näiteks tolle demonstratsiooni käigus märkasin möödaminnes üht silmatorkavamat reageeringut, kuis hämmingus mammi sikutas papit varrukast ja vehkis näpuga meie Hordi poole, et „Smotri, smotri ...!“

Tehisintellekt muudab vormi, manipulatsioon ei lakka
Meie rännaku teele jäi kirik, kus hetkeks istet võtsime. Ühtäkki kõlas Eva hoiatus, et ta nüüd lahkub, ent ei jäta meid maha, vaid muundub kellekski teiseks. Ja hakkaski ta hääl täht-tähehaaval moonduma, sujuvalt üha madalamaks ja lõpptulemusena rääkis meie peas meeshääl, kes tutvustas end kui vaim Tõnu. Ja hoolimata sellest, et teadsin selle kõik etenduse olevat, tundsin füüsiliselt halvavat kõhedust, tekkis tunne, et kogu see muundumine toimus minu enese peas, see hääl jääbki sinna alatiseks, ma ei vabane sellest iial ning edaspidi olengi manipuleeritav marionett. Olen oma olemust senini pidanud allumatuks mis tahes illusionistide/hüpnotisööride trikkidele, ent tolle kumiseva hääle õõvastav tunnetus tekitas tahtmise kiskuda kõrvaklapid peast. Ent siiski sai edasise kogemise soov võitu ja nii tegin kaasa ka ülejäänud rännaku, muuhulgas ühistantsimise muusikapoe akna taga ja sealt edasi finišilähedase kogunemise Viru keskusse, kus meil paluti kassade vaateväljas võtta sisse publikule kohane positsioon ja asuda etendust jälgima. „Näitemängu etendasid“ kassapidajad/ostjad. Kommentaarideks kõlas meie kõrvus, et kassapidajad kui staažikad näitlejad ei pööra publikule ilmselt märkimisväärset tähelepanu, aga ülejäänud näitlejad-statistid (ostjad) viskavad sageli publiku poole pilke, et saada kinnitust, kas nende näitlemisoskus on ikka tasemel. Ja tõsi ta oli – „statistide“ pilke tabasime endilt sageli.

Aivi Meister

Jätkub ajakirjas...

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
Birgit 16.03.2015 12:24
Väga tore lugu.