horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Ema, kes sa oled?

Vanaema kasvatatud Liilia ei teadnud oma ­vanematest ega vanaisast midagi. Juhuslikult kuuldud lausekatkest aimus vaid süngeid ­saladusi...

Liilia hakkas ennast mäletama kusagil nelja-viieaastasena, ja alati tundis ta enda kõrval vanaema Laura toetust. Nüüdseks oli Liiliast sirgunud kena, kuldjuukseline, keskkooli viimase klassi neiu.
Oma ema kohta puudusid tüdrukul igasugused andmed. Sünnitunnistusel olid tal küll nii ema nimi Leila kui isa nimi Anatoli täitsa olemas; perekonnanimigi Knavets, erinevalt vanaema omast, mis oli Raadik. Ka vanaisast ei teadnud Liilia midagi. Kui ta esitas oma päritolu kohta küsimusi, ei meeldinud see vanaemale.

Viis lihase lapse metsa...
Liilia mäletas, kuidas nad pidevalt kolisid. Laura põhjendas sagedast elukohavahetust sellega, et raske oli leida tasuvat tööd. Liilia meelest oli aga süüdi vanaema raske iseloom, sest mitte kunagi polnud ta millegagi ega kellegagi rahul.
Kord, kui Liilia oli kuuene, otsustas tüdruk vanaema töö juurde minna, tollal töötas vanaema karjalaudas. Seal nägi Liilia konflikti, mille käigus ta kuulis üht naist vanaemale hüüdmas: „Ära sa uhkusta siin midagi, tütar sul viis lihase lapse metsa ja…“ Rohkem Liilia ei kuulanud, vaid tormas tulistjalu kodu poole. Kui vanaema õhtul tuli, kuri ilme näol, ei julgenud tüdruk temalt midagi küsida. Aga mõttes juurdles ta küll, et see tütar sai olla ainult tema ema, sest teisi lapsi vanaemal polnud.
Varsti jõuti kolimisega rahulikku Lõuna-Eesti alevisse. Seegi paik ei olnud töökohtade poolest rikas, kuid Laura sai ametisse ühte väikeettevõttesse. Liilia hakkas õppima kohalikus 8-klassilises koolis. Kui laps mõnikord vanaisa järele päris, nähvas vanaema: „Ära sa selle tolguse pärast pead vaeva!“
Liilia õppis väga hästi, vanaema oli ta üle uhke, rääkides lapselapse edusammudest kõigile tuttavatele. Siis aga juhtus Laural töö juures jälle midagi ja nad kolisid Tallinna. Mingeid teid pidi oli vanaemal õnnestunud saada üürikorter Koplisse. Vanasse majja küll, aga küttekolded ja uksed-aknad olid korralikud. Peremees osutus mõistlikuks, nii et üüriga ta liiga ei teinud, tal oli ka puidutöökoda, kuhu vanaemagi tööle võeti. Liiliagi töötas koolivaheaegadel sealsamas ja ära elati kenasti.
Ühel päeval leidis Liilia postkastist kirja, millel Venemaa tempel. Kirjal seisis vanaema perekonnanimi Raadik. Põnevusega ootas tüdruk õhtut, kiri laual nähtavale kohale seatud. Vanaema võttiski kohe kirja ja läks seda teise tuppa lugema. Kui ta naasis, olid ta silmad nutust punased. Ta istus toolile ja lausus: „Sinu vanaisa tahab Eestisse tagasi tulla.“ Rõõmus ta seda öeldes ei olnud.

Väga oluline küsimus
Liilia ootas huviga oma vanaisa saabumist. Sel ilusal, päikesepaistet täis sügisesel õhtupoolikul, kui tütarlaps kodu poole sammus, oli koolipäev tema jaoks rõõmu täis olnud. Ta sai järjekordse hea hinde ja klassivend, klassi kõige kenam poiss Asko oli Liilia kohtingule kutsunud. Kollased lehed jalge all sahisemas, jätkas tüdruk heatujuliselt teed, ja astunud koduuksest sisse, nägi ta laua taga istumas võõrast, habemikku meest. Liiliat nähes tõusis mees püsti ja haaras tüdruku oma embusse. Vanaisa Peeter oli kohale jõudnud! Ta osutus toredaks ja heasüdamlikuks inimeseks, kes tõi majja värsket hingust. Vanaemagi muutus lõbusamaks ja viskas tihti naljagi.
Ühel päeval küsis Liilia Peetrilt: „Vanaisa, kas ma võin sulle esitada mulle väga olulise küsimuse?“ Peeter vaatas tütretütrele imestunult otsa.
„Ja see oleks?“
Vaikselt poetas Liilia üle huulte: „Emast.“
 Vanaisa näoilme muutus nukraks. „Kas vanaema…?“ alustas ta, kui Liilia katkestas teda: „Vanaema pole mulle midagi rääkinud.“
„Tõesti?“ tegi vanaisa suured silmad.
Tundus, et vanaisa-vanaema vahel leidis aset tõsine jutuajamine, sest järgmisel päeval, kui õhtusöök oli söödud, koristas vanaema laua ja ütles: „Istume!“ Ta vaikis pisut ja alustas: „Mul on sellest raske rääkida, kuid lõpuks peab ju kõik selgeks saama.“
Liilia sai teada, et tema ema Leila sündis perre viimase lapsena. Kaksikud tütred surid kohe pärast sündimist mingi geenivea tõttu. Kolm aastat ei jäänud Laura rasedaks, siis aga juhtus ime. Laura jäi lapseootele ja sünnitas terve, tugeva tüdruku, kellele pandi nimeks Leila. Vanaema oli siis 35aastane ja vanaisa temast kümme aastat vanem. Tütar kasvas. Ta õppis rahuldavalt, keegi ta käest midagi erilist ei nõudnudki.

Helgi Soots

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar