horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Emaks mehe armukese lapsele

Eelmises ajakirjanumbris ilmunud lool „Mehe pettus murdis kahe naise südame” on ka järg, mille nüüd lugejateni toome. Tiina ei andnud ­alla ja otsustas oma abielu päästa...

Tiina avas kortermaja ukse...nii, nüüd veel kolmandale korrusele. Need mõned päevad, mis olid möödunud suheteklaarimisest Ainiga, olid olnud Tiina jaoks täis kahtlusi ja küsimusi. Mees oli küll kodus, aga miks siis süda ikka rahu ei saa? Naine tundis, et ta peab sellel teemal ka Maaritiga rääkima. Millegipärast oli tal tunne, et Ain seal oma suhet ise lõpetama ei hakka, vaid hoiab lihtsalt eemale.
Maarit avas ukse, ise pisut kohmetu ja äraootav. Tiina, otsustanud, et tema on rahu ise ja mingit stseeni ei korralda, astus korterisse: „Kuidas me seda ühte meest siis jagama hakkame?“
„Ma teadsin, et sa ükskord tuled. Ma olen sinuga rääkimiseks valmis,“ vastas Maarit vaikselt.
Kohv tassides kippus jahtuma.Tiina kuulas, kuidas tema mees olevat Maariti eluarmastus, kuid kuidas Ain algusest peale on öelnud, et tema oma perest lahku ei lähe. Maarit oli otsustanud, et kui meest ei saa, olgu siis vähemalt lapski...
Seda kõike oli väga valus ja raske kuulata. Tiina püüdis küll väliselt rahulik olla, aga sisemuses möllas seda rohkem. Maarit rääkis, kuidas talle tegi kõige rohkem haiget see, et mees lapsest midagi kuulda ei tahtnud. Olevat isegi öelnud: „Sinu tahtmine ja otsus, minusse see ei puutu, sest mina pole last soovinud ja mul on juba pere.“
Seda kuulates tundis Tiina isegi mingit kaastunnet, või oli see lihtsalt naiste omavaheline solidaarsustunne. Maarit ütles, et tütar kasvab tema vanemate juures ja ta saab ise hakkama, ega hakka Ainilt rahalist abi küsima. Veel lubas ta meest mitte hakata taga otsima.
Kas Tiina oli nüüd rahul? Ta ei teadnud seda isegi. Millegipärast hakkas hinges pead tõstma pisike kadeduseuss: „Miks temal tütar on, mille poolest ta minust parem on? Maarit ei oska ei õmmelda ega kududa, mida ta tütrele õpetab?   Ja mina olen nii kaua tütart soovinud, et saaks õmmelda talle ilusaid kleite ja punuda patse...“
Naine tundis, et see käik hingerahu tagasi ei toonud. Tal tuleb lihtsalt olukorraga leppida ja oma elu edasi elada.

Mis kaunis uudis!
Oli möödunud mitu aastat. Ain püsis kodus ja tasapisi hakkasid mõrad nende omavahelistes suhetes paranema. Ega tegelikult ei olnud enam miski endine, aga nad vähemalt püüdsid olnut unustada ja eluga edasi minna. Tiina tundis  ikka veel mõnikord, et miski temas on katki. Endisi tundeid mehe vastu ei olnud enam ja usaldus oli suure küsimärgi all. Samas püüdis ta teha kõik, et elu tunduks endine... Mis naise enda hinges kriipis, seda püüdis ta varjata nii hästi kui suutis.
Mõnikord juhtus ta tänaval nägema väikest heledapäist tüdrukut Maariti käekõrval, kui nad lasteaiast tulid. Naine märkas, et see väike sarnanes oma isaga palju rohkem kui nende endi, Tiina ja Aini pojad. Ja alati hakkas rinnus kipitama see alatine tütreigatsus. Eriti raske oli Tiinal siis, kui ta nägi tänaval noori emasid lapsevankritega. Sellistel puhkudel hakkas midagi kipitama silmanurgas ja pidi neelatama. Tiina tundis, et teda valdab mingi segu igatsusest ja kadedusest ja ei teagi, millest veel.
Ja siis... „Ma ootan last!“ Tiina oleks seda tahtnud tervele maailmale teada anda. Ta oli üliõnnelik. Ain tema vaimustust eriti ei jaganud, neil olevat lapsi piisavalt, aga  naine oli  rõõmus uue ilmakodaniku saabumise üle. Kindel see, et tema saab hakkama, sest lapsed olid siiani nagunii naise erihobi olnud. Ain ennast ju koduse askeldamisega eriti ei vaevanud.
Raseduseaegne enesetunne just kõige parem ei olnud, sest naist piinasid iiveldushood. Samas tekitas see lootuse, et ehk nüüd on tõesti tütar. Tiina ei julgenud uskuda, aga praegu oli kõik nii teistmoodi –poiste kandmisega oli tervis olnud väga hea, ilma vaevusteta, lihtsalt keha paisus. Pikapeale vaibusid ka iiveldushood ja Tiina nautis lapseootust ning pidas pikki vestlusi oma tulevase beebiga. Isegi Ain, pannes käe naise paisuvale kõhule, sõnas: „Siit tuleb üks ilus ja tark tüdruk...“ Loomulikult oli naisel seda hea kuulda ja ta andestas mehele nii mõndagi.
Ja siis jõudis kätte päev, kui Tiina seadis uue ilmakodaniku jaoks tuba valmis. Äsja oli tehtud remont ja Tiina tahtis enne kõik korda saada,sünnituseni oli paberite järgi paar päeva ainult. Õhtul riputas ta veel kardinad akende ette ja öösel oligi minek. Ain küsis veel, et millal ta helistada võib ja naine vastas, et hommikul kella seitsmeks on käes.
Hurraaa... tütar! Tiina õnnetunnet oli võimatu kirjeldada. Lõpuks ometi! Tiina armastas loomulikult väga oma poegi samuti, aga tütrest arvas saavat hingelist lähedust ja tuge vanaduspäevadeks, mis ka nagunii kunagi tulevad...

Naise suuremeelne otsus
Päevad olid nüüd veel pingelisemad, sest kohakaasluse koha hoidis naine alles ja käis hommikul vara või õhtul hilja koristamas. Vennad hoidsid seni pisikest piigat. Tööl kulus vaid paar tundi, aga see väikegi lisaraha oli nii vajalik, sest Tiina ei tahtnud mitte mingil juhul olla ülalpeetav. Ka varem oli ta lapsehoolduspuhkuse ajal töötanud, kasvõi võõraid lapsi hoida võttes. Nii et, ikka ise hakkama saada, sellest elumotost naine ei taganenud. Vahel jäi uneaeg ikka väga napiks, aga Tiina poleks nagu väsimust tundnudki. Ja väike preili aina kosus ja kasvas.
Kuna vankriga jalutamised toimusid enamasti kodu lähedal, siis Tiina keskusesse eriti ei sattunud. Need mõned korrad, mis ta Maaritit juhtus nägema, kulgesid rahulikult ja viisakalt. Kord oli ta Maaritile öelnud, et sel pole vaja teda karta. Tiinal ei olnud kavas naist solvata, sellegipoolest tajus ta pinget Maariti olekus, nagu ootaks ja kardaks see midagi.
Tütre sünd oli muutnud Tiinas nii mõndagi. Nüüd tundis ta hingerahu ja vaikset õnne. Pettumus, solvumine ja valu hinges olid kadunud kusagile täiesti ära. Ta hoolitses oma suure pere eest, töötas aias ja käis tööl. Huvitaval kombel oli ka Ain muutunud. Nüüd tegeles ta tihti tütrega, hüpitas ja mängis temaga. Poistega oli side tekkinud ainult nende suureks saades. Aga see pisike oli ju terve pere lemmik.
Nii möödusid aastad... Ühel päeval kuulis Tiina midagi sellist, et jõud kippus jalgadest kaduma: Maaritil on vähk, ta olevat juba operatsioonil käinud. See oli nii kohutav uudis. Tiina ei oleks oma verivaenlaselegi, kui selline oleks olemas olnud, midagi nii kohutavat soovinud.
Kodus pidasid nad Ainiga maha tõsise jutuajamise. Tiina nõudis, et mees hakkaks oma vanemat tütart rahaliselt toetama, et Maaritil oleks kergem. Selleks pidi ta naise juurde minema ja igakülgset abi pakkuma. Selline oli Tiina soov. Kuna nendel aastatel pidasid paljud peedipõlde, Tiinat-Aini ja Maarit samuti, siis oli selge, et ka selles osas tuleks Maaritit aidata.
Töökaaslased pidasid Tiinat hulluks. „Kas teil endil on kodus raha ja aega ülearu?“ noomisid naised. Tiina ei lasknud ennast nende arvamusest segada, tema oli oma otsuses kindel ja teadis, et teeb õiget asja. Ja ühel õhtul seisiski Ain Maariti ukse taga, lilled käes.

Perekondlik lävimine
Telefon helises. Tiina kuivatas käed köögirätikusse ja astus elutuppa. Lauatelefon helises ikka veel, pikalt ja nõudlikult.
„Tiina, kas sa tead, et Ain tuli siia... Ma ei ole teda otsinud ega kutsunud, ausõna...“ toru teises otsas oli Maariti ärev hääl.
„Rahune, ma tean. Ma ise saatsin ta sinu juurde. Me saime teada su probleemidest ja tahame aidata kuidagi. Kuula ta ära...“
Tiina ei olnud nii kaua Maaritiga vestelnud ja pidi tõdema, et see naine on tegelikult aus. Ta tõesti peab oma lubadust.
Edasi läks nii, et Maarit võttis Aini pakutud rahalise abi vastu, sest ilmselt tuleb tal veel mitmeid kordi arstide vahet käia. Ain lubas poistega aidata ka peedipõldu kõblata ja Maariti vanematel puid laduda. See oli vajalik, sest naine oli operatsioonijärgselt veel üsna nõrk, vanad juba aastates ja terviseprobleemidega, Maariti tütar ka alles teismeline, kes täisinimese mõõtu välja ei anna.
Tiina sõbrad ja tuttavad ei mõistnud naist kohe üldse mitte „Miks sa seda teed? Las vaatab ise, kuidas nüüd edasi saab. Kas sa nende pärast vähe pisaraid valasid?“
Tiina kehitas vaid õlgu, eks igaühel ole oma arvamus. „Mina teen nii nagu õigeks pean ja teiste arvamus ei lähe mulle korda;” mõtles ta endamisi.
Huvitaval kombel muutusid suhted Ainiga soojemaks ja lähedasemaks. Tiina oli päris kindel, et eks mehel oli Maariti aitamise soov olemas, ta lihtsalt ei julgenud Tiinale sellest rääkida, et vältida tüli. Nüüd oli aga naine ise poolele teele vastu tulnud ning sellega Aini silmis tõusnud... ja mitte vähe.
Tiina aimas, et sellest vähivormist ei tarvitse õnnelikku paranemist tulla ja otsustas poegadele rääkida veel ühe õe olemasolust. Kuna nad nüüd perekonniti suhtlesid, Maarit koos tütrega osales perepidudelgi, siis läks tõe rääkimine lihtsamini kui oleks võinud arvata. Eks suurt rolli mängis Tiina enda suhtumine. Ta ei mõistnud Maaritit hukka ja seletas poegadele, et mõnikord sellised asjad juhtuvad ja laps pole süüdi. Tütrele ta esialgu seda ei avaldanud, tema on veel liiga väike.
Päevad ja kuud möödusid toimetustes. Laste sünnipäevadel osales nüüd ka Maariti tütar. Mõnikord tuli ta koos sõbrannaga, et koeraga jalutada. Temagi ei teadnud ikka veel, mis teda selle perega seob. Küllap pidas ta Tiinat oma ema sõbrannaks. Aga ta oli teretulnud ja Tiina võis ka oma südames tunnistada, et see laps kuulus siia...

Ära jäta mu last ilmapeale...
Siis juhtus see, mida Tiina juba ammu oli aimanud: Maarit saadeti Hiiu haiglast koju teadmisega, et vähk on edasi liikunud, praktiliselt hõivanud kogu keha ja teha ei saa enam midagi. Et Maaritil olid pidevad nõrkusehood, siis tööle ta enam ei läinud, vaid jäi koduseks. Mõnel päeval tundis ta ennast paremini, nii et sai pisut väljaski jalutada.  Aga siis oli jälle nii nõrk ja valudes, et vajas süsti. Üks meditsiiniõde käiski seda iga päev tegemas.
Maarit soovis, et Tiina käiks teda vaatamas ja juttu ajamas. Seda naine ka peale tööd tegi, mõnikord kas või pooleks tunniks. Naised rääkisid omavahel nii paljudest asjadest ja Tiina tundis, et tegelikult on nad vägagi sarnased. Maarit üritas mõnikord ennast süüdistada ja arvas, et sellepärast saigi vähi, et sekkus teiste pere-ellu. Tiina omakorda püüdis tema sellist arvamust kummutada ja teisele optimismi sisendada. Mõnikord see õnnestuski. Kui Maaritil oli natuke parem ja ta sai väljas jalutada, siis tekkis temalgi uus lootus, et haigus taandub.
See oli siiski petlik lootus, nõrkus ja valud tulid jälle ja süüa ka enam polnud peaaegu võimalik.  Ega Maarit kodus midagi teha ei suutnudki, pikutas suurema osa ajast. Maariti tütar, sporditüdruk, veetis suure osa oma ajast trennis ja ilmselt ei adunudki olukorra tõsidust.
Ühel päeval helistas Maarit Tiinale juba üsna vara ja keelitas teda kindlasti tema juurest läbi tulema. Tiina tõttaski peale tööd kohe sinna. Maarit jutustas, et oli öösel ärganud oma väikese koera niuksumise peale. Loomake oli kabuhirmus naise ligi hoidnud, magas ta ju samas voodis. Maarit ütles, et ta ei näinud toas kedagi, aga tundis, et midagi on teistmoodi. Ja siis tuli täie selgusega teadmine, et varsti on minek, tal ei ole sellest haigusest pääsu ja tema aeg saab otsa. Sellepärast kutsuski ta Tiina enda juurde, et tuleviku suhtes aru pidada.
„Ära jäta mu last ilmapeale... palun...“
Maariti sõnad kumisesid kaua kõrvus, kui Tiina juba kodu poole läks. Tal oli naisest kahju, miks peab saatus nii julm olema, et ei lase oma last suureks kasvatada. Loomulikult oli Tiina lubanud tüdruku oma perre võtta, Maarit ei pea selle pärast muretsema.
„Ma loodan sinu peale...“oli naine öelnud „Kodus on ju peamised otsustajad naised,meeste peale ei saa loota...“

Järgnev kuu kulus Maaritil asjade korraldamiseks. Ta teatas oma sugulastele, et tütar läheb isa juurde, kui juhtub paratamatu. Ka avaldas ta lapsele tõe tema pärisisa kohta... Ja sedagi sai tüdruk teada, et peres, kus ta on harjunud käima, elavad tema enda vennad ja väike õde.
See tööpäev ei erinenud Tiinal millegi poolest eelnevatest. Võib-olla ainult selle poolest, et oli 1.aprill ja kohvipausi ajal tehti rohkem nalja ning aasiti üksteisega. Aga lõuna paiku helises telefon ja Tiina kutsuti töölt ära, Maariti juurde. Helistajaks oli medõde.
Korterisse astunud, nägi naine voodil Maariti elutut keha ja askeldavaid naabreid ning haiglaõde. Tiina jättis teate Aini telefonile, et mees kiiresti kohale tuleks. Siis tuli koolist Maariti tütar... Emale põgusa pilgu heitnud, jooksis ta kööki ja istus seal nuttes ülejäänud aja, koerake kaenlas.
Kohale jõudis ka Ain, kes oli kaasa võtnud mõned mehed, et  Maariti keha aidata ära viia. Tiina läks kööki: „Kas sa oled nõus senikauaks meie perre tulema, kui suureks kasvad?“
Tüdruk ei vastanud midagi, ainult noogutas. Siis tõusis toolilt, pani kokku oma riided, võttis koolikoti ja koera sülle ning vaatas Tiinale küsivalt otsa.
„Muidugi tuleb su koerake ka kaasa, selles pole küsimustki.“ Tiina läks koos tüdrukuga treppidest alla, auto juurde...
Kummaline on see inimese elu... elad ja unistad, teed plaane tulevikuks... Ja siis äkki ei ole soovidel-unistustel enam mõtet... Millegi ei ole tähtsust. Sa lahkud oma kõige paremates aastates, ei saa näha oma lapse suureks saamist ega saa kunagi olla  vanaema...
Meie, kes me siia jääme, kas me oskame hinnata seda meile antud aega, et seda kõige paremal viisil kasutada. Mida ja kas üldse on väärt solvumised ning pettumused, viha ja pisarad...? „...unenägudemaal õnne tunda vaid saad... ja su üle on tuhanded taevad.....“

Eleonora Kond

0 kommentaari Lisa kommentaar