horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Ene Sepp: „Kirjutamine annab mulle võimaluse uudistada erinevaid lahendusi ja elusid.“

Kirjanik Ene Sepa (30) esimene raamat ilmus juba siis, kui ta oli kõigest 17-aastane. Nüüd on tema kirjutamisvaramus juba kümme raamatut, millest enamik on noorteromaanid.

Just neist viimane raamat on Enele olnud midagi teistsugust, sest naine pani kõik oma Colorado seiklused minu-sarja raamatusse kirja, mille tulemusena nägigi ilmavalgust „Minu Colorado.“ Ja Ene jaoks ei ole sealsetel mägedel suusatamine lihtsalt lõbus ajaviide, vaid tema töö. Sest eestlastele on ta tuntud kui kirjanik, aga oma abikaasa kodumaal USA-s töötab ta suusapatrullina. Ja mõlemat jumaldab ta väga – nii kirjutamist kui suusatamist.
Ene esimene raamat „Medaljon“ ilmus juba siis, kui ta oli kõigest 17-aastane. Just see raamat pälvis 2005. aastal Eesti Lastekirjandusekeskuse ja kirjastus Tänapäeva algupärase noorteromaani võistlusel III koha. Tegelikult oli Ene jõudmine sinna võistlusele puhas juhus. „Siin tuli appi tore internet. Nimelt olin toona ühe internetifoorumi liige ning laadisin „Medaljoni“ sinna järjejutuna üles. Ja just seal mainis üks kasutaja antud konkurssi ning soovitas sinna saata. Ise ma poleks tõenäoliselt sellele isegi mõelnud, veel vähem julgenud,“ tunnistab Ene. Ka praegu on naise jaoks uskumatu mõelda, kui palju rolli võivad väiksed juhused edaspidises elus mängida. Tuleb vaid õigel ajal õigete inimestega suhelda.
Ene Sepp on saanud kogu oma kirjanikukarjääri jooksul väga palju tunnustusi – lausa üksteist. See on olnud Ene jaoks suurim au, sest kirjutamine on tema kirg, milleta ta oma elu ette ei kujutaks. Kõige kauem läks kirjanikul aega raamatuga „Taeva tühjad tribüünid“, mis keskendub elu ja surma olulisusele ja sellele, kas minevikus tehtud vigade jaoks antakse teine võimalus või mitte. Kõige südamelähedasem on aga Enele hoopiski „Lumelinnu surm“, mis loob teismeliste elus väärtuse, milleta mitte keegi vastu ei peaks – selleks on sõprus. Ka üksildus on raamatus väga hästi lahti seletatud.

Suusapatrull Colorados
Miks aga tunneb Ene just seda, et noortekirjandus on tema pärusmaa? Tegelikult on see aja jooksul lihtsalt kuidagi nii kujunenud. „Kui idee tuleb, siis ei oleks probleemi ka mõnes muus žanris kirjutada. Üks lastejutu idee on mul olnud juba aastaid, aga see jääb kogu aeg kõrvale. Ehk see aasta jõuan ette võtta. Täiskasvanutele olen kirjutanud ühe raamatu, „Väike roosa pilet paradiisi”, ja hetkel on see ainsaks jäänud. Samas, noorteraamatuid ei pea lugema vaid noored. Need võivad olla silmiavavaks ja toredaks lugemiseks ka teistele vanusegruppidele,“ kinnitab Ene.
Ene viimane raamat on erinev kõigist tema eelmistest teostest – naine kirjeldab „Minu Colorados“ oma elu Colorados ja just seda, kuidas ta seal mäenõlvasid suusapatrullina vallutab. Kuigi Enele on suusatamine meeldinud juba ammusest ajast, siis lähemalt tutvust tegi ta sellega alles kuus aastat tagasi.
„Suusatamine on meeldinud pikalt, ent rohkem hakkasin sellega tegelema 2016. aastal Uus-Meremaal elades. Seal tutvusin ka suusapatrulli ametiga. Töö ise on äärmiselt mitmekülgne. Tööpäev algab reeglina 6:30 ja 8:00 vahel, kestab kuni 17ni, mõnikord kauemgi ja sellesse ajavahemikku võib mahtuda absoluutselt kõike: kergemaid ja raskemaid vigastusi, „taksosõite”, laviinikontrolli, rajatööd ,“ mui­gab Ene. Et kogu tema tööst täpset ülevaadet anda, kuluks Ene sõnul terve päev. Üks esimene samm selleks võibki olla „Minu Colorado“ lugemine, kus kirjanik on oma töö olemuse väga hästi lahti seletanud. Küll aga on Ene veendunud, et just „Minu Colorado“ kirjutamine oli kõige raskem ja seda vägagi huvitaval põhjusel – väljamõeldud lugusid on palju kergem paberile panna kui iseenda elu. Ene usub, et raamatu lõppversioon tuli siiski hästi välja.
„Väga keeruline oli mõelda, et kust alustada ja kuidas kirjutada. Kõik minu-sarja raamatud on ka ju nii erinevad, et ühte kindlat valemit pole. Lõpuks otsustasin läheneda selliselt, et millist minu-raamatut mulle endale meeldib lugeda – ei ole ainult autori isiklik elu ega ainult sihtkoha kirjeldus, vaid selline hea tasakaalus lahendus. Raske oli ka valida, mida siis sisse kirjutada, sest mis minu jaoks megahuvitav, ei pruugi seda olla kellegi teise jaoks. Aga kui sai paika, et millest kirjutada ja mis järjekorras, läks juba palju kergemaks,“ on Ene rõõmus.
Ka on Ene ka ajakirjandusvallas kunagi tegev olnud. Raplast pärit neiu lõi kaasa kohalikus noortele mõeldus lehes Skriim, lisaks on ta osaliselt töötanud ka Delfi Naistekas, Õhtulehes ja Raplamaa Sõnumites. Kuidas see kõik aga alguse sai? „Alustasin 2005. Aastal Skriimis ja sealt tuli järjest kõik edasi ning vist kuskil 2014. aasta paiku jäi püsivam töö kõrvale. Ütleks, et see andis väga väga palju! Julgust suhelda, küsimusi esitada ning eks ka kirjutamisoskust ja -kogemust,“ on Ene rahul oma kirjutamiskogemusega ka ajakirjanikuna.

Plaan kolida Eestisse
Ene elab hetkel USA-s, sest tema abikaasa on ameeriklane. Paar tutvus 2016. aastal Uus-Meremaal – just siis elas Ene hoopis seal. Kokku viis neid töö. „Me töötasime mõlemad samas suusakuurordis ning elasime töötajate ühiselamus ja eks sealt see suhtlus alguse sai. USA-sse kolimise otsus tuli võrdlemisi kergelt – seal oli mul võimalus teha tööd, mis Eestis pole võimalik, korralikud mäed ja võimas loodus ning ka abikaasa,“ lausub Ene. Küll aga ei ole USA igavesti see riik, kus Ene plaanib oma abikaasaga elada. Tulevikus on kindel idee kolida Maarjamaa rüppe, sest Ene igatseb kodumaad ja tahab siin mõneks ajaks kanda kinnitada. Abikaasa on sellega otsusega igati päri.  
Ene jaoks ongi abikaasa tema suurim tugi, kellega neil on mitmed ühised huvid. „Suusatada meeldib koos abikaasaga ja üldiselt looduses käia ning reisida, nii palju kui seda teha saab.“ Kuigi vahel tuleb ka väikseid nääklusi ette, siis Ene ei lase end sellest heidutada. „Eks tülisid ole ka, ent rääkimine, rääkimine ja rääkimine on siiani alati välja aidanud.“
Ene kasutab oma kirjanikunimena endiselt edasi veel neiupõlve nime Seppa, sest tema sihtrühm on just eestikeelne lugejaskond. Ka oleks naise meelest uus perekonnanimi tekitanud segadust tema uute ja vanemate raamatute vahel.
Kuigi Ene on väga pikalt kirjutanud, siis ei tahtnud ta väiksena teps mitte kirjanikuks saada. Tegelikult tahtis ta hoopis politseinikuks saada! Ometi võitis kirjutamine ta südame väga kiiresti ja nüüd ei kujutaks ta oma elu enam teisiti ette. Ka ideede nappus ei ole kirjanikku kunagi vaevanud. „Ideid tuleb põhimõtteliselt igalt poolt: inimesed, keda kohtad ja lood mida kuuled, muusika, filmid, teised raamatud, fotod, unenägu – no absoluutselt igalt poolt,“ tõdeb Ene.
Ene kirjutab keskmiselt ühe raamatu aastas – et kogu aeg nii aktiivne olla, on ta hästi paika pannud selle, milline näeb välja tema töörutiin. „Viimased mitu aastat on väga hästi toiminud see, et suve lõpus valin uue mõtte ja loon sellise üldise tegevuskava, novembris saan esimese mustandi kirja ning siis jaanuaris alustan mustandi kallal töötamisega. Mõnikord lükkub lugu jälle novembrisse, et ümber kirjutada, ent ideaalis nii kaua ei pea ootama. See kirjutamise tsükkel jookseb natuke paaris mu patrullitööga – detsember ja märts on näiteks mäe peal metsikult kiire ehk mul ei ole lihtsalt aega kirjutada. November on aga täpselt enne, jaanuari lõpp-veebruar on hea paus ning siis tuleb juba kevad, kus jääb ka kirjutamiseks rohkem aega,“ selgitab Ene oma kirjutamisprotsessi.

Tegus kirjanik
Ene jaoks annab kirjutamine võimaluse uudistada erinevaid lahendusi, maailmasid ja elusid. Ta on saanud ka tänu kirjutamisele nii palju tutvusi ja sõpru ning esinemisvõimalusi, mille üle Ene on väga tänulik. Kuigi Ene ei saaks olla kirjanik ega suusapatrull, siis ta ilmselt naaseks oma erialase töö juurde. „Mul on bakalaureus sotsiaaltöös ja lastekaitses ning alustasin isegi magistrit, mis aga suusapatrulli tõttu pooleli jäi. Võimalik, et läheksin hoopis õendust õppima. Või sisuloomet. Või… või… või… Variante on nii palju!“ on Ene elevil.
Ka muudab naist rõõmsaks teadmine, et tema noorteraamatud on ülipopulaarsed, sest neile on raamatukogus väga pikk järjekord. Kuigi siinkohal on võtmesõnaks olnud just aeg ja järjepidevus. „Ma arvan, et populaarsus on pigem ajaga kasvanud. Ühelt poolt seetõttu, et mu raamatud on paremaks muutunud, aga ka seetõttu, et nimi on lihtsalt tuntum. Väga suureks abiks on olnud koolides ja raamatukogudes lugejatele esinemas käimine. Ma olen 100% kindel, et on veelgi rohkem lugejaid, kes mu raamatuid tõesti armastaksid, ent küsimus on lihtsalt selles, kuidas nendeni jõuda,“ jääb Ene mõtisklema.
Kuigi suusapatrullitöö ja kirjutamine võtab Enel lõviosa ajast, siis oma vähest vaba aega eelistab ta raamatute seltsis veeta – sel korral aga just lugejana. Ene on enda sõnul nii-öelda kõigesööja – puutumata jäävad vaid üliromantilised naistekad. „Muidu loen põhimõtteliselt kõike. Proovin lugeda läbi kõik uue noortekirjanduse, et end kursis hoida. Aga selle kõrvale ka absoluutselt kõike muud, mis ette jääb – lasteraamatud, reisiraamatud, biograafiad, krimkad, seiklusjutud jne,“ võiks Ene loetlema jäädagi. Lisaks lugemisele paneb naise silmad särama matkamine ja looduse vaatlemine. Seda siis just suvisel ajal.
Kuigi Enel kipub vahel aega väheks jääma, siis tegus naine armastab uusi asju proovida. Näiteks 2020. aastal sai loodud Eesti Noortekirjanduse Ühing, mille asutajaliige just Ene oligi. Eesmärk on ikka õilis – et inimesed just noorteromaane rohkem loeksid. Seda siis nii noorte enda kui ka täiskasvanute puhul.
Ene jaoks on tagasiside raamatute puhul ülioluline. Kõige enam on ta seda saanud oma esimese raamatu „Medaljoni“ puhul. „Seda just ka seetõttu, et „Medaljon“ on lihtsalt kõige vanem ehk on kogunenud kõige rohkem tagasisidet. Ent nii või naa on alati liigutavaim lugeda sellest, kuidas kellelegi on raamat täiesti südamesse läinud või suisa lemmikuks kujunenud!“ lausub Ene õnnelikult. Kuigi on juhtunud ka seda, et hiljem oma raamatut lugedes, tunneb Ene, et oleks pidanud nii paljusid asju teistmoodi kirjutama, siis selline mõtlemine ei vii pikas perspektiivis kuhugi. „Ma tegelikult ei arva, et see hilisem ümberkirjutamine raudkindlalt raamatu alati paremaks muudaks. Kui teos on ka praegusel kujul leidnud endale austajaid ja lugejaid, siis on see ka nii just vajalik,“ võtab Ene hästi kõik kokku.
Kuigi tulevikku Ene ennustada ei oska, siis üks on kindel – kirjutamist ei plaani ta niipea jätta. Ilmselt jätkub kunagi sõnadega vooglevalt arvutiekraanil klõbistamine hoopis Eestis, aga seda kõike näitab ainult aeg. Siis küll leiaks suusapatrulliks olemine ilmselt hoopis teistsuguse perspektiivi, sest kodumaal ju mägesid pole, aga mis see ka täpsemalt oleks, seda näitab tulevik. Ja viimast kahjuks ette ei näe.

Jaanika Elias

0 kommentaari Lisa kommentaar