Ennustus, mis läks täide
Ma pole eriline horoskoopide lugeja, ammuks mitte uskuja, aga sedapuhku kukkus ajakiri nagu ise sellelt küljelt lahti.
Vaatasin siis, mida mulle kui Vähile ette nähakse. Seal seisis kirjas, et kuu viimasel nädalal tuleb mul transpordis üks kohtumine, mis mu elu põhjalikult muudab.
Olin siis 23-aastane ja meestega polnud mul seni eriti vedanud, kuigi omameelest olin nii pealt kui seest küllalt kobe tükk. Mõni romaan küll seljataga oli, aga midagi tõsisemat neist ei kujunenud. Ega see mu tuju eriti rikkunud – olen hea suhtleja ja rahustasin end optimistliku lootusega, et küllap minu aeg veel tuleb.
Mr X ja kolleeg Ott
Tööle sõitsin toona alati bussiga ja muidugi jäid silmad ikka pidama ennemini mõnel sümpaatsel noorel mehel kui naisel. Kuigi mu töökaaslasest sõbranna naeris, et bussiga sõitvad mehed on alla arvestust, oli vahest vägagi sümpaatseid. Viimasel ajal sattusin ikka ühte bussi ühe pika mustapäisega, kes ka minu poole aegajalt pilke (olgu märgitud, et täiesti ükskõikseid!) heitis. Niisugune rangete näojoontega, alati surmtõsine. Spordi mõttes hakkasin teda seirates mõistatama, mis elukutse tal võiks olla, mis ta nimi on... Arvasin, et võib-olla on mõni alama astme ametnik, kel autoostuks raha veel koos pole, või pedagoog, kes seda raha ilmaski kokku ei saakski.
Kui temast jälle sõbrannale rääkisin, soovitas too temaga ise juttu teha. Ässitas, et mehed on ainult sõnades kangesti vaprad, aga tutvuma kole arad. Ja tõi näiteks ühe meie firma kolleegi, kes ei saavat kah minult silmi ära, aga peale „tere” on mulle kunagi vaevalt midagi rohkemat öelnud. Aga ma ei võtnud tema jutte tõsiselt, ja mina ei näinud neid asju samamoodi nagu sõbranna.
Mis kolleeg Otti puutub, siis tema, jah, meeldis mulle päris tõsiselt, aga seda ma polnud küll kunagi ette kujutanud, et meil võiks temaga midagi olla. See oli niisugune hollywoodi-tüüp, enesekindel ja sõnakas, tal oli kindlasti oma elitaarne tutvusrongkond ja oma partner, minusugustesse tavalistesse suhtus ta nagu semudesse. Aga see selleks.
Luhtunud lootused
Kui hakkas jooksma kuu viimane nädal ja kui jälle olin korra seda oma vaikivat uurimisobjekti näinud, siis otsustasin horoskoopi silmas pidades, et kui veel näen, teen temaga tõepoolest ise juttu – mis juba iseenesest tähendaks horoskoobi täideminemist, sest midagi seesugust polnud ma veel enne teinud!
Neljapäeva hommikul seisis ta juba bussipeatuses, kui mina kohale jõudsin. Läksin talle selja tagant lähemale, aga kui tulnuks aeg näiteks kella küsida, tuli buss ette. Rahvas trügis minu tagaukse poole, nii et nägin teda sees olles bussi teises otsas. Mingi kontakt ei tulnud kõne allagi, pealegi läksin mina alati enne teda maha, nii et ma ei teadnud sedagi, mis peatusse ta üldse sõidab.
Terve päev mõtlesin tööl ainult temast. Irvitasin enese üle ja otsustasin, et nii see enam kesta ei saa – homme on viimane päev katset teha: sõidan kas või tema peatuseni, aga juttu ma teen, saagu siis edasi mis saab.
Reede hommikul teda peatuses ei olnud. Lasin kaks bussi mööda, aga ta ei tulnudki. Kuna olin juba ohtlikult palju tööle hiljaks jäämas, tuli „üritusele” kriips alla tõmmata. Kõndisin pooltühjas peatuses edasi-tagasi, kui korraga üks must Ford tuututas ja peatus. Sellest pistis pea välja Ott ja hõikas lustlikult, et mis ma siin jalutan, kui kallis tööaeg varsti käes. Et tulgu ma temaga – jõuame veel enne kõrval baaris kohvigi juua.
Loomulikult läksin, loomulikult jõime kohvi ja rääkisime esimest korda elus juttu nagu inimesed, mitte kolleegid. Olin küll kõrvust tõstetud, aga ei omistanud sellele kuigi suurt tähtsust – noh, sõitis lihtsalt mööda, loomulikult olnuks imelik kolleegi mitte peale võtta. Pealegi heietasin ikka mõtteid oma mr X-ist. Ja siis otsustasin teha veel ühe meeletu katse.
Viimane katse
Läksin laupäeva hommikul bussipeatusse – paljugi mis, äkki käib ka laupäeval tööl (või kus ta käib). Ja kujutage ette – ta tuligi. Nüüd ei jõudnud ma enam mõttes läbi võtta legendi, millega kavatsesin esineda, vaid astusin otse ta kõrvale ja vabandasin, et kas tema on see-ja-see, kes paari kuu eest meid sõbrannaga Tartusse viis, kui meie autol mootor kilomeetrit viis enne linna piiri rikki läks.
Ta justkui ehmus, taganes sammukese ja ütles väga tõrjuval toonil, et ajan midagi segamini, et pole tema kedagi kuhugi viinud. Proovisin hädiselt sama üle korrata, kui ta „ei-ei-ei´de” saatel juba varjamatult taganes ja ajalehekioski vitriini takseerima hakkas.
Häbist põledes tulin mõttele, et ega nüüd muud üle jää kui sõidan niisama oma töökoha peatuseni, et kui ta mind näeb, siis ei arva vähemalt, et ma siin nimelt teda passisin. Nii tegingi.
Peatuses hakkasin siinsamas kõrval asuva oma kontori poole sammuma, kui korraga oli Ott jälle oma autoga mu kõrval. Imestasime mõlemad. Mina kohmasin, et pean töölt ühtteist kodus töötamiseks ära tooma ja küsisin, kas ta jääb sinna midagi tegema. Ott vaatas mulle otsa ja ütles, et tema tunnistab kohe ausalt, et tema ei pidanud siia üldse tulema. Et sõitis niisama minu kandis ringi, et ehk näeb mind, ja vedaski tal – nägi, kui ma bussi astusin, ja sõitis bussiga kaasa.
Hosokoop ei valetanud
See ajas mu täielikku pabinasse, sest kujutasin ette, et ta võis näha, kuidas ma mr X-ile külge kleepisin. Aga pikkamööda rahunedes peilisin jutuga välja, et ta oli mind alles bussi tulles näinud.
Noh, nüüd hakkate vist aru saama, kuidas edasi läks. Selle päeva veetsime me ligi õhtuni koos. Kõndisime ringi ja sõitsime ringi, rääkisime maast ja ilmast. Olime paar aastat koos töötanud, aga alles nüüd saime teineteisega nagu päriselt tuttavaks.
Avastasime, et meil on paljudest asjadest ühteviisi arusaamine ja mind vaimustas see, et tegelikult osutus Ott hoopis tõsisemaks ja värvikama siseilmaga meheks kui oleksin kunagi arvata osanud. Lõpuks pidin talle äärepealt horoskoobist ja mr X-istki rääkima, aga sain õigelajal pidama, sest see oleks ju puhas enesepakkumine olnud. Lahkusime kokkuleppega ka järgmise nädala lõpul midag koos ette võtta.
Kuigi me töö juures endiselt peaaegu kokku ei puutunud, läksid sosinad lahti juba paari nädala pärast. Isekeskis murdsin pead, mida teha – salata, vahetada töökohta, või kõik ära rääkida. Aga seda teadis Ottki, et šeff romaane tööpostil ei kannata.
Ja siis, kui olime täpselt viis nädalat tuttavad olnud ja Ott mind pühapäeva õhtul koju tõi, ütles ta, et võtku ma kodust, mis vaja, sest täna viib ta mu oma juurde. Kuigi olin üsna rabatud, nii ma ka tegin.
Ja oma kodus rääkis ta mulle naerdes ja lühidalt järgmist: tähed olla talle ennustanud, et see tuleb tal vapustavalt romantiline nädalalõpp (mida ta ka oli ju) ja et tema teeb ühe tähtsa otsuse. Ja et tema arvates ei jäävat tal nüüd lihtsalt muud üle kui küsida minu käest, kas ma ei nõustuks homme minema koos temaga esitama ametivõimudele vastavat palvekirja, et meid paari pandaks!
Mina ei küsinud, kuidas need tähed talle seda ennustasid, aga vastusena jutustasin talle oma horoskoobist, mr X-ist ja kõigest, mis teile juba teada. Nüüdseks on meie abielu kolm aastat vana (noor!), oleme väga õnnelikud ja... inimesed, naerge palju tahate, aga meie usume horoskoope.
Veronika Koov