horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Erika Salumäe püüab leida igas päevas rõõmuhetki

Erika Salumäed tuntakse peamiselt ­sportlasena, ühena kuulsamatest ja ­edukamatest Eesti sportlastest.

Ent Erika Salumäe on end tõestanud ka nõtke sulega kirjanikuna. Alles ilmusid siinsamas ajakirjas tema luuletused, veidi hiljem ilmus tema esimene lasteraamat.

Mis või kes inspireeris või innustas sind lasteraamatut kirjutama? Kas see oli sinu jaoks raske?
Mulle on alati meeldinud kirjutada. Juba noorest peast hakkasin pidama päevikut ja samas ka nii mõnigi päev kirjutasin päeva lõppu mõned luuleread. Kirjutamine aitas mind ka spordi ajal. Eriti siis, kui oli väga raske, oli kirjutamine see, mis aitas raskustest kergemini üle saada. On ju enda seest lahtikirjutamine väga hea, saad oma mõtetele ja ka probleemidele selguse. See on nagu vabanemine ja hingele väga kosutav.

Kas sa kirjutasid oma raamatu ise?
Eks loomulikult kirjutasin Triinu- raamatu ise, kes siis veel. Keegi teine oleks ju võinud siis selle üllitada. Tänan, et oled rahul minu kirjutistega, mida Sulle ikka aegajalt saadan.
„Triinu lood 2.“ sündis tänu „Triinu 1. loo“ raamatule. Kuidagi jäi meeltes tuksuma, et veel ühe osa võiks Triinust kirjutada ja vähe vanematele lastele. On ju huvitav kirjutada aja 60-70test aegadest. Ja usun, et noorele lugejale on ka põnev teada, kuidas siis elati, mängiti, õpiti, suheldi.
Olen ju elanud väga huvitavas ajas. Huvitav on näha ja aduda, kuidas aeg ülima tempoga teeb elus muutusi. Lapsed kasvavad hoopis teises keskkonnas. Teistsugune kasvatus, teistsugused mängud, teistsugused mõisted, suhtlus ja arengud.

Ei ole enam ka see saladus, et kirjutad ka luulet ja mõtteteri. Sinu luuleraamatu käsikiri on koostamisel. Mis või kes inspireerib sind luule sünni puhul? Millal avastasid endas luuleande?
Kui olin 13-14, siis avastasin, et mulle meeldib kribada aegajalt luuleridu. Need tulid iseenesest. Enam meeldis mulle raamatutest välja kirjutada häid mõtteteri ja nüüd olen avastanud, et panen omi mõtteteri aegajalt paberile.
Mulle meeldib väga loodus ja üldse eluline luule. Vahest, jalutades näiteks pargis, näen midagi sellist, mis paneb seisatama ja vaatlema ja tihti mõttes tulevad luuleread. Mulle meeldib lihtne ja selge luule, et ka noor seda koheselt aduks. Samuti meeldib proosa.

Kas oled pidanud ka plaani kirjutada mõni jutustus või romaan? Midagi täiskasvanutele? Või kirjutad sa ka lühijutte ja novelle?
Plaanide pidamine on minu jaoks üks „ võib olla“ teema. Olen mõistnud , et mõtted ja ideed on head, aga plaanindust ma ei pea heaks. Me ju ei tea kunagi, mitu homset meil on ja selle mõistega ma elan , ehk ikka tänases päevas. Nüüd ja praegu.
Samas ei taha ma sellega öelda, et mul mõtteid edasiseks pole, ikka on. Küsimus, kuidas hakkan teostama ja millal hakkan. Püüan ikka kohe kirjutada, kui mõttelend jookseb ja rahu ei anna.
Kirjutamine on minu hobi ja ma naudin seda.
Mis puutub romaanidesse ja lühijuttudesse, olen sellel hiilivalt mõelnud. Vaatame, kuidas Triinuke vastu võetakse. See ei tähenda muidugi, et ma enda jaoks ei kirjutaks. Ikka kirjutan. Kes teab, ehk tuleb ka midagi täiskasvanutele. Aeg näitab.

Kust ammutad inspiratsiooni? Kas pigem Eestist või Hispaaniast?
Mind enam inspireerib ikka oma kodumaa, Eestimaa.

Kas sa kirjutad otse arvutisse või algul paberile ja siis trükid arvutisse?
Ikka kirjutan algul paberile. Mulle meeldib kirjutada paberile. Arvutisse trükin käsikirja ümber,et kirjastusse saata.

Kui kaua kulus ajaliselt lasteraamatu kirjutamiseks?
„Triinut lood“ 1. osa kirjutasin umbes 5-6 kuud. „Triinu lood“ 2. osa käsikiri sai valmis paari kuuga.
Loodan, et jõuludeks on ta ka raamatukaante vahel.

Kas see on ka autobiograafiline?
See on huvitav, et paljud mõtlevad, et lood on autobiograafilised. Ei, mitte sugugi. Jah inspiratsiooni mõneti saab, aga lood on ikka ilukirjanduslikud ja välja mõeldud.

Sul on kaks armsat pereliiget, kass ja koer. Kas ka nemad on su inspiratsiooniallikaks? Oled mõelnud, et võiks nende seiklustest lastele midagi kirjutada?
Oi jaa, kiisu Felis ja kutsu Elsi on väga head inspiratsiooniallikad. Praegu tasapisi kirjutangi pisipõnnidele lugusid. Kui mu tütar väiksena magama heitis, siis palus ta alati, et jutustaksin talle mingi loo. Ja talle meeldis, kui ise neid välja mõtlesin. Neid lugusi tuli üsna hulganisti. Seega mõtlengi, et kirjutan ka need lood paberile ja eks mõned mõtlen veel juurde. Ehk valmib järgmisena pisikestele õhtujuttude raamat. Praegu olen veel Triinu „valduses“. Eks see esmane raamatu üllitamise kogemus võta veidi seedimiseks aega.

Eestis kiputakse kirjarahvale andma palju erinevaid tiitleid, lasteraamatu kirjutajat kutsutakse lastekirjanikuks, luule kirjutajat luuletajaks, poeediks või poetessiks ja alles siis kui kirjutad täiskasvanutele mõne proosaraamatu, saad kirjaniku tiitli. Minu meelest võiks kõik need olla ühise nimetaja all – kirjanik. Millal avastasid endas kirjaniku või ei taha sa seda tiitlit endale veel lubada?
Ise ma ennast kirjanikuks ei julge pidada. Arvan, et selle tunnustuse saab öelda lugeja.

Eesti rahvas ootab pikisilmi sinuga kohtumist, raamatu esitlust. Mina koostajana olen saanud juba palju head tagasisidet su raamatu kohta. Kas oled ka lähitulevikus Eestit väisamas?
Jah, mulle on kirjutanud päris mitmed, kes soovivad suuremaid kohtumisi. Ega´s ma “ei” ole öelnud. Küsimus on, millal Eestit väisan. Aga eks ikka see päev ka tule. Praegu tegelen veidi oma tervise küsimustega ja ehk jõulude ajal saan külastada ja paljud soovijad, kes soovivad autogrammi ja pühendust, ikka rõõmuga saavad.

Kas sul on veel plaanis lastele kirjutada?
Sooviksin küll pisipõnnidele raamatukese kirjutada.

Kuidas oli sul kooliajal suhe eesti keele ja kirjandusega? Kas juba siis tundsid et tahad endast välja kirjutada?
Eesti keele tund oli mu üks lemmikutest. Mäletan, et võitsin isegi koolikirjanduse võistlused ühe oma kirjandiga. Mul vedas väga õpetajaga. Evi Kooskora oli meil eesti keele õpetaja ja ka minu lemmikõpetaja.

Kas unistus päris enda raamatu sünniks küpses sinu sees kaua? Või tuli see äkki, üleöö?
Raamatut otseselt kirjutada ma ei plaaninud. Mulle meeldis kirjutada enda jaoks. Aga kui sina, Margit, kirjutasid, et saada mulle oma luuleridu, hakkasime ka arutama raamatu üllitamisest. Kõhklesin küll väga pikalt, aga sõbrad ja muidugi sina kui kirjanik, julgustasite mind ja nüüd ta siis poelettidel ongi.

Maailmasport ja raamatu kirjutamine, need on paljude arvates kaks täiesti erinevat maailma, aga ometi vajavad mõlemad keskendumist. Kas sinu tahtejõu juures on sinus pesitsenud vajadus midagi luua?
Sport ja raamatukirjutamine või mille iganes saavutamine nõuab armastust ja pühendumist. Tuleb end vormis hoida, arendada, õppida.

Kuidas saad hakkama koduigatsusega?
Kui mul on igatsus juba nii suur, siis Hispaania polegi Eestist nii kaugel. Hommikul stardin Hispaania lennujaamast ja õhtul olen *9juba kodumaal.

Kas sulle lugeda meeldib?
Ma olen olnud suur raamatuhuviline, aga enamalt väliskirjanduse. Nüüd, et keelt enam arendada ja teadmisi hankida, loen rohkem Eesti kirjanike raamatuid. Olen avastanud, et meil on tõeliselt häid kirjanikke ja kirjutajaid. See maailm on väga huvitav ja põnev.

Oma positiivse loomuse juures oled kindlasti saanud elult ka valusaid tagasilööke, aga oled ikka jäänud iseendaks, Eestimaa ja eestlase uhkuseks. Kas oled pidanud plaani kirjutada mõni ilukirjanduslik jutuke või novell ka inspireerituna tippspordi ajast?
Ei olegi huvitaval kombel mõelnud kirjutada tippspordi ajast. Aga andsid mulle hea mõtte.
Sellest võiks küll inspiratsiooni saada ja põnev, huvitav jutuke või isegi novell kirjutada.
Loomulikult mitte autobiograafiline. Ikka ilukirjanduslik.

Mis on sinu sõnum eestlasele ja Eestimaale täna?
Eks ikka, et näeksite päikest ka pilvede taga. Leidke igas päevas tükike rõõmu. Eestimaa on imeline ja kaunis maa. Eestlane on väga töökas ja õpihimuline. Aga head sõbrad, alati leidke endale ka aega, et mõtiskleda ja nautida elu. See on suur väärtus. Väärtus, mis on iga inimese enda kätes.
Leidke igasse päeva rõõmuhetki.

Margit Peterson

0 kommentaari Lisa kommentaar