horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Filmirezissöör Triin Ruumet: "Selle ameti puhul ongi nii, et see on Elu Kutse!"

Triin Ruumet on 28-aastane andekas filmirezissöör, kes eelmisel aastal sai maha oma esimese täispika mängufilmiga, "Päevad, mis ajasid segadusse". Tubli töö sai jaanuaris ka tubli tunnustuse. Nimelt tunnistas Eesti Filmiajakirjanike Ühing selle 2016. aasta parimaks Eesti filmiks ja premeeris Ruumetit Neitsi Maali auhinnaga.

"Päevad, mis ajasid segadusse" loetakse sinu debüütmängufilmiks, ometi olid sa ka mängufilmi "Kontakt" (2015) rezissööriks...
Ma ei tea , et oleks olemas mängufilmi “Kontakt”, mille režissööriks ma oleksin olnud. Kui te mõtlete seda Kontakti, mis on tehtud Von Krahli teatri poolt, siis olin ma sinna kassetti kuuluvatest lühifilmidest vaid ühe, “Reeda sünnipäeva” autor. Seega saab “Kontakti” tõesti lugeda minu esimeseks debüütmängufilmiks. Lühifilmide tegemisega olen olnud hõivatud juba esimesest filmikooli kursusest peale.

Ning veel enne seda saidki tuntuks just nn. tudengifilmidega, kokku neid kusagil viieteistkümne ringis. Milline neist sulle enim väljakutset pakkus, millega kõige rohkem tööd ja vaeva pidid nägema?
Ma ei mäletagi. Ilmselt kõige kauem monteerisime me “Puberteeti”, aga samas päris paras katsumus oli retsis sügistalvises tuules Koplis neid laiba autosse viimise stseene teha. See oli füüsiliselt väga raske lihtsalt. Kuna see oli mu lõpufilm, siis eks sellega oli ka omajagu jeblamist. Samas iga projekt on erinev ja meil oli kooliajal selline suhtumine, et tegime igat lühifilmi ka nii, nagu hakkaks täispikka suurvormi tegema. Tavaliselt on nii, et esimene tummfilm esimesel kursusel on see, kus sa tagad absoluutselt kõik, mis sul on mängu panna – nii paradoksaalne kui see ka pole. Siis ajapikku muutud lihtsamaks. Alguses tuleb see oma suur röögatus ära teha, see on teraapiline.

Mõni lõbus-naljakas seik filmivõtetega/oma rezissööritööga seoses. Selline, mis naljalt ei unune...
Mmm, päris naljakas hetk oli see, kui tegime autode sõitmist. Filmisime maanteel ja siis tuleb tee mõlemast filmimise lõigust sulgeda. Me suhtleme meeskonnaga kõik läbi raadiosaatjate ja ise oleme filmitava auto taga olevas autos kaameraga. Mina pidin ütlema lokatsiooniosakonnale, et millal me liigume. Unustasin vist öelda ning üks mootorratas sattus teele. Lõpuks jõudis ratas meieni ja ainuke asi, mida oskasin raadiosaatjatesse öelda oli: "Mida v#ttu see mootorrattur siin teeb?” Ja siis hakkasid kõik vist naerma…ma ei mäleta ka, et kuidas see täpselt oli. Igastahes korraks oli väga naljakas.

Milline on ühe (nais)režissööri tavaline tööpäev, kas 24 tunnisest ööpäevast tavaliselt piisab, et asjad kenasti jonksu saada või mitte?
No selle ameti puhul ongi nii, et see on Elu Kutse, seega sa jusktui polegi kunagi tööl, sest enda meelest sa tegelikult ei tee tööd, vaid vastad kutsele ja seega ei lähe sa ka kunagi “töölt” ära. Vahel oled kusagil meres, hullad, mingil määral vastad ikka oma kutsele. Näiteks täna ma istun ilmselt 24 tundi kodus ja köhin, sellega saan ilmselt jonksu. Ei olegi olemas tavalist tööpäeva. Täna on näiteks selline köhapäev ja mu ülesanne on siin nendele küsimustele vastata, teed juua ja koera sügada.
Mõni teine päev on hoopis teistsugune, nt. lähed võttele või kirjutad või monteerid või hullad kusagil meres või oled lihtsalt masenduses. Erinevad kombinatsioonid noh. Vahel mattud oma prüguhunnikute vahele, sest elad ainult võtteplatsil. Minule see vaheldusrikkus sobib iseenesest.

"Päevad, mis..." tekitas vastakaid arvamusi. Kes kiidab taevani, kes pillub kriitikat. Mida ise loed oma filmi tugevaimaks, olulisemaks küljeks, milliseid detaile pärast valmimist filmi üle vaadates veel lihvinuks?
Ma arvan, et ta on selline nagu ta olema peab. Kõigile ei saagi üks asi meeldida korraga, sest siis tal poleks ka oma iseloomu. Sama lugu on inimestega. Kes vihkab, kes armastab. Seda loengi meie filmi tugevaimaks küljeks, et ta on tugevat emotsiooni tekitanud, kellel siis pluss-, kellel miinusmärgiga. Ma ei lihviks midagi, ma juba lasin ta lendu, las ta olla.

Kuivõrd arvestad konstruktiivse kriitikaga või avaliku elu tegelaste arvamustega oma mängufilmi kohta? Modell Carmen Kass väitis sotsiaalmeedias näiteks enam-vähem nii, et väga head näitlejad, aga sisu võinuks parem olla...
Nojah, Carmenit siis ei kõnetanud järelikult, aga ega mu maailm sellepärast kokku ei varise. Võru saemeest Raidot näiteks väga kõnetas ja paljusid teisi ka, see on mulle olulisem. Ma ei raiska väga oma energiat arvamustes tuhnimisele ja sünteesimisele.
Kui info minuni jõuab, siis ma vaatan, mis ma sellega teen. Positiivset infot saab muuta energiaks, mille najal edasi töötada. Negatiivse võib lihtsalt võtta teadmiseks, et keegi arvas nii. Ise valid. Nii ei saaks midagi julgelt teha, kui arvestada avalike elu tegelaste arvamusega. Mis tähtsust sel on, kas keegi on avaliku elu tegelane või mitte? Me kõik oleme selle suure elu tegelased. Arvamus on arvamus ja see on isiklik. See ei pea minule ju laienema ja mind kammitsema hakkama. See on lihtsalt see suur mäng, mida me siin meedias omavahel mängime.

Kuidas sa ise suhtusid "Päevad, mis..." ootamatusse edusse, kas oskasid filmile nii suurt menu ennustada?
Eks oma lapsest ootad ikka parimat ja soovid talle edu.
Millised on sinu edasised (filmi)projektid, käivad jutud, et tegeled juba praegu uue stsenaariumi kirjutamisega...
Niipalju kui võimalik, ma seda veel avalikult arutada ei taha. Liiga palju veel teostumata asjadest vatramine laseb minu hinnangul sealt energiat välja.

Kas muuhulgas on võimalikud ka projektid/koostööd lähinaabritega (Soome, Läti, miks mitte Venemaagagi)?
Igasugused asjad on võimalikud. Venemaa mind tõmbab küll. Aga sinna kindlasti midagi tegema ei saa minna, seal on ranged reeglid, nagu ma olen aru saanud. Kohtusin just juhuslikult ühe vene režissööriga, kes üritab juba pikemat aega seal art-house´i filmi teha, aga ei õnnestu ning plaanib oma elu siia meie juurde üle kolida, et ehk saab siin kunsti teha.

Või üleüldse, on sul küpsenud plaan tulevikus pürgida Euroopa (filmi)turule?
Ma arvan, et see ei peaks eraldi eesmärk olema kusagile turule pürgida, see ei tohiks kunagi olla mitte ühegi kunstiteose algpõhjus. Teos peab saama tulla ja siis kui asjad lähevad nii, siis ka minna Euroopa filmiturule pürgima. Muidugi, kellele ei meeldiks, kui tema filmi suurem hulk inimesi vaatab ja mõistab? See teeb ju alati ka järgmise projekti sündimise võimalikumaks jne. Seega, see oleks väga tore, kui see juhtuks, aga filmi tehes ei peaks see nüüd küll pidevalt kuklas seisma.

Eesti 90ndate popmuusika pidi sulle südamelähedane olema. Millised artistid peale Nancy sulle lisaks rohkem korda lähevad? Ning kas muusikafestival We Love The 90´s (peetakse nii Soomes kui Eestis) kõnetab sind?
Sellele ei taha vastata, ei oska.

Keda hindad tuntud filmirežissööridest rohkem, kelle "käekiri" sulle muljet avaldab?
Mulle on avaldanud kindlasti sügavat mõju Lars von Trier ja Pasolini, samamoodi ka Harmony Korine, Veiko Õunpuu. Mulle meeldivad julged inimesed, kes üritavad oma mõtteid ausalt kommunikeerida ja sellest sünnib poeesia tunne, sest nad ei karda.

Lõpetuseks. Veebruaris tähistatakse üle maailma valentinipäeva. On see päev sullegi keskmisest olulisema tähtsusega, pidulikuma olemusega? Või ei arva sellest suurt midagi...
Valentinipäeva olemus on ajas muutunud muidugi. Kunagi oli see väga oluline päev mu jaoks, sest koolis käis siis alati hull möll ja kõik saatsid klasside vahel üksteisele kaarte ja mingit muud nodi. Siis läksin alati koju ja ema ning tema sõbranna tädi Tiina võtsid alati selle Valetninipäeva tähistamise korralikult ette. Vaadati koos paneelika elutoas mitme perega mingit romantilist filmi, isad tegid suitsu ja emad jõid punast veini, lapsed jaurasid omavahel. Tore oli, peaks ütlema.
Hiljem keerlesid mingid muud peod juba selle ümber. Viimastel aastatel olen lihtsalt kodus olnud ja seda õudusfilmi “Valentinipäev” vaadanud ja junkfoodi söönud diivanil. Eks vaatan, mida sellel aastal elu pakub. Ei tea, ei tea...

Ülo Külm Fotod: Aivar Pärtel

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
james evans 01.08.2018 02:29
Oleme rahvusvaheline laenupank, anname laenud üksikisikutele ja ettevõtetele Lähis-Idas, Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Pakume laenu liike nagu isiklik laen, äri- / investeerimislaen, auto laen, võlgade konsolideerimise laen ja õppelaen 18 aastastele ja vanematele. anname välja laenud vähemalt 5000 USA dollarit, mille tagasimaksetähtaeg on 1 aasta kuni 25 aastat. huvitatud peaksid võtma meiega ühendust e-posti aadressi @ heartlandfingrp@gmail.com või WhatsAafi kaudu numbri järgi: +1 (202) 922-8783