horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Hääletaja ristteel

Vabaduse nimel uude Balti ketti kihutanud Leino on harjunud, et enamasti veab tal viltu. Aga mis teda sel õhtul ootas, seda poleks ta iial arvanud.

Leino ärkas, ringutas, ajas ennast koikust välja, käis kusel ja pani kohvivee hakkama. Kuidagi kummaline oli see hommik.
Uni ei tahtnud vallalisest mehest lahti lasta. Tõsi küll, ega Leino just unepuuduses ei vaevelnud, aga sellel hommikul oli eriliselt raske ärgata. Nagu lasuks suur unepomm  õlgadel ja mataks enda alla. Leino tundis korraks isegi õhupuudust. Tõsi ta on, et noormees nägi ja oskas märke lugeda, ent täna oli ta kuidagi hajevil, küll üritas oma segasele olekule lahendust leida, küll lasi ennast taas haigustustel kaasa viia. Miski ei tahtnud sujuda.

Stseene abielust
Ükskord, päris mitme aasta eest, kui ta alles Leerikaga abielus oli, valdas Leinot analoogne rammestus, aga kärsitu abikaasa ei lasknud meest selle sees olla. Ta kamandas kaaslase võileibu tegema, millele Leino imekombel kohe nõusolevalt reageeris, kuigi lõikas terariistaga pöidlal lausa tüki küljest ja see tegevus viskas mehel pildi taskusse. Kui ta toibus, nägi ta enda ees rahuloleva ilmega abikaasat, kes lausus: „Liimisin haavaliimiga su näpule tüki külge tagasi, ära sa nüüd enam rahmelda sellega, kellel ikka näputa meest vaja läheb!“
Tõsi ta oli, Leino sõrm paranes ja imekombel ei läinud isegi mädanema, kuigi mädanemiskuu oli juba poole peal, roheline august, mis mitte kuidagi ei ennustanud lähenevat sügisust.
„Pagan, kuhu ma selle mögafoni jälle toppinud olen!?“ Mees otsis ja otsis oma telefoni, kuigi vaatas sellel mitu korda otsa.
Tüüpiline Leino, ütleks eksabikaasa Leerika, kellel mehe hajameelsusest ja kohmakusest villand sai ning naine abiellus ennast üldse moslemimaale.
Jumal temaga, lausus Leino ega põdenud pikalt. Pigem äratas selline asi temas vihahormoonid, mille olemasolust ei teadnud mees senini isegi.

Miks küll saatus nöögib?
„Ooo, fakk, pagan, aja ennast üles! Sul läheb kiireks!“ Just need sõnad lausu Leino endale, sest talle meenusid õhtused plaanid. Tõsi küll, mees teadis, et ta garderoobis on suur valik rõivaid, et neid ta õhtuks ostma minema ei pea, aga auto, mille ta eelmisel päeval tont teab mis vea pärast autoteenindusse viis ja jättis, vajab korrastamist, sest õhtustest plaanidest ta loobuda ei kavatsenud. See oli tema, kui paadunud kodumaa fänni puhul kindel – kui miski seondus eestlaste ja Eestimaaga, läks see Leinole rohkem kui korda. Pole siis ime, et teda rahvuslaseks või lausa skinhead´iks on sõimatud.
Jah, rahvuslust on Leinos paras annus. Kelles ei oleks? Leinole ei meeldi inimesed, kes ei tee oma kodumaa kaitseks mitte ühtegi liigutust. Vähemalt üritama peab, sest paigalseis on hukule määratud.
„Mis minuga toimub? Kas keegi elab minu sees? Juhib mõni nähtamatu või vääramatu jõud minu elu? Ma saan aru kui mõni kaksikute tähtkujus sündinu või päriskaksik tunneb, et tal on midagi puudu või üle, aga mina, mis minuga toimub? Miks alati siis, kui ma olen oma otsustes rohkem kui kindel, pöörab elu kõik täiesti teistpidi. Kui võtan suuna läände, jõuan hoopis itta. Kui eelõhtul olen enne uinumist  otsuse langetanud, siis hommikul ärgates kulgeb kõik teistpidi, justkui omasoodu. Kas ma olen elus midagi totaaalselt valesti teinud, et saatus minuga nöögib? On see ikka saatus? Jah, kui praegu keegi kuuleks mu mõtteid, arvaks ta kindlasti, et ma hakkan ära pöörama või olen juba pööranud. Aga õnneks minu mõtteid ei kuule keegi. Või pigem kahjuks?“
„Hei, semu, hää et tulid! Vaatasime kamraadidega su suksu üle nii seest kui väljast. Kõik näib kõige paremas korras, ei oska millegi üle kaevata. No kuna su suksu arstimit ei vajanud, ei vaja ma ka tugrikuid!“
Remondilukksepp oli oma jutus kindel, kuid samas lootusetu, kartes, et miski võis jääda kahe silma vahele ja mitte üksnes temal.
„Hmm... kummaline! Egas midagi, no töö eest peab palka ikka saama!“ Leino pistis viiekümne eurose mehele pihku, istus rooli ja käivitas auto. Ta oleks justkui teise masina rooli istunud, masin lausa lendas kohalt ja Leino ei kuulnud isegi mootori häält. Kummaline.
Kui mees õhtul autoga Läti piiri ääres paiknevasse Lilli külla jõudis, olid sõbrad juba kohal. Jah, Baltiketi tarvis oli iga sõber oma auto kodust välja ajanud, aga erinevalt Leinost olid sõprade autod pungil rahvast täis.
„Lilli, hüüdnimega Lilleke,“ tutvustas ristteel hääletaja Leinole ennast.

Pulmakellade ootus
Nüüd on Leino ja Lilli tutvumisest kuu aega möödas, nad elavad Lilli külas ja ootavad kannatamatult pulmakellade kõlinat.
„Ma pole ammu nii kaunist naist näinud!“ Leino julges ühel õhtul Lillile lembesõnu lausuda.
„No sa ei saanudki ju näha, maskil on sama komme, mis peituse mängul, aga pikaajalisem. Aga ma palun sind, mu armastatud mees, luba mulle, et sa ei kanna iial maski, et sa ei ...“
„Oot-oot! Kuidas, palun?“
„Jah just nii!“
Tõsi, noored mõistsid teineteist ka ilma sõnadeta ning olid õnnelikud et neil on ühesugune maailmavaade, ühised eesmärgid tuleviku ja ellujäämise eest.

Margit Peterson

0 kommentaari Lisa kommentaar