horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Habemega mees ja patsiga tüdruk

Üks tavatu tööromanss ehk juhtum kahe väga eripalgelise inimese kohtumisest.

Ühel päeval ilmus meile töö juurde habemega mees. Mitte keegi ei teadnud, kust ta pärit võib olla või kes ta selline üldse on. Habemega meest poldud siinkandis varem nähtud. Mõistagi tekitas uus inimene töökeskkonnas kaunikese elevuse, kuid keegi ei osanud ei tema ega ta päritolu kohta midagi põhjapanevat ütelda.
Eks vist mandrimees, järeldas saarerahvas üksmeelselt ja sellega olid kõik päri. Ennegi neid suurlinnasaksu nähtud, keda linnaelu lihtviisil ära tüüdanud ja aastatega külge kasvanud tahtmine mõnes rahulikumas paigas kanda kinnitada. Hiiumaa on selle poolest igati hinnatud ja teada-tuntud koht.

Maagilised ehted
Habemega mees polnudki tegelikult kuigi vana, võib-olla kolmekümnene või midagi sinnakanti. Mõni särasilmne eakam proua tavatses teda habemega poisiks kutsuda ja säherdune vaimukus vallandas naiste seltskonnas alati heasoovliku naerulaine. Mis seal salata, habe oli habemega mehel tõepoolest vägev. Noore inimese kohta liigagi suur ja tavatu, nähes välja nagu lõua otsas tilpnev põrandahari.
Omamoodi kütkestav oli habemega mees muidugi ka – ise suur nagu tammepuu, sitked käsivarred, pikk mehelik samm ja alati viisakalt riides. Habemega mees eelistas kanda loodusvärve – oliivrohelist, kastanpruuni, kreemika erinevaid varjundeid kuni sooja päikesekollaseni, millest aimdus rahumeelset ja loodusega kooskõla otsivat loomust. Omapärasele imidžile andsid tooni ümber randmete kõlkuvad loomakihvadega kaunistatud käepaelad ja sinakad tätoveeringud, mis algasid mehe peopesadest ning siuglesid kunstipäraste madudena varrukavarju peitu. Oli seal lisaks ka pildimaterjali või salajast kirjasõna, seda ei söandanud muidugi keegi uurida. Aga uus ja huvitav tundus habemega mees küll, seda enam, et kõike uut ja huvipakkuvat jagus saarele vähe, eriti senitundmatute inimeste näol.
Siiski oli habemega mehel üks omapära, mis kõiki omajagu nõutuks tegi – nimelt ei rääkinud ta kunagi kellegagi sõnakestki. Mees tuli alati tööle täpset ühel ja samal kellaajal – kümme minutit enne kaheksat –, töötas terve päeva süvenenult ja keskendunult ning tööpäeva lõppedes lahkus vaikides, ilma, et oleks üheainsamagi sõnakesegi paremale või vasemale pillanud. Kust ta tuli ja kuhu läks, see jäi kolleegidel teadmata. Mõned väitsid, et ta läks paremale, teised, et vasemale, täit tõde ei teadnud keegi. Tahtmatult jäi mulje, et peale tööpäeva lõppu habemega mees lihtsalt haihtus õhku. Oli tal siin saarel sugulasi, tuttavaid või kogunisti kallim? Habemega mehega seonduvat ümbritses saladuseloor.

Oletusi aina kuhjus
Siiski nähti habemega meest nädalajagu päevi hiljem, seljakott seljas, pikal sammul Hellamaa poole astumas. Mõte, et ta võiks iga päev maha kõndida paarkümmend kilomeetrit puhtalt selleks, et tööl käia, tundus kõigile arusaamatu. Seda enam, et asutuse transpordibuss vedas kõiki priipärast lausa koduukse ette. Kindlasti oldi tedagi sellest võimalusest teavitatud, infovahetus toimis asutuses nagu kellavärk, kuid ilmselt oli habemega mees pakkumisest keeldunud. Ta justkui ei näinudki enda ümber kedagi ja küllap oli pelk mõte rahvast täis bussis ühes teistega loksuda talle mingil põhjusel vastumeelne. Nii oletati.
Aegamööda inimeste arusaamatus kasvas, lisandus pisuke pahameelgi. Miks ta ei räägi? Kas ta on tumm? Lausa kurttumm? Peab ennast teistest pare­maks?
Selle viimase osas võis oletajail isegi õigus olla. Habemega mees ei tundunud üldse niisugune inimtüüp, keda võiks kohata tunkedes lihttööliste seas rutiinse päevatöö kallal nokitsemas. Sest olgem ausad, töö oli tõesti lihtne ning keskpäraselt tasustatud. Habemega mees tundus selle kõige jaoks liiga hea. Ta jättis haritud ja pikalt koolipinki nühkinud inimese mulje, kelle sarnast kohtaks ennemini mõne peene kontorilaua taga, targad silmad süvenenult pliiatsõhukest arvutiekraani vahtimas kui rahvast täis tsehhis, elektriline kruvikeeraja pihus. Mis huvi või vajadus tõi ta küll saarele, nii-öelda Eesti äärealale? Sellise valiku saab teha ainult kas väga jõukas või siis täielikult lootuseta inimene, kel pole nagunii midagi kaotada. On tal pere? Lapsi? Mõni vanainimene, kellel silma peal hoida?
Lõunapausidel ei nähtud teda kunagi koos teistega söömas. Oli tal töökoha lähedal mõni kena neidis, kes teda sooja söögi ja pehme paiga pikisilmi ootas? Keegi ei teadnud sellestki midagi, aga oletusi aina kuhjus.
Naistele habemega mees muidugi meeldis. Tema muretu osavus, millega mees tööriistu käsitses, ürgne mehelik jõud, mida kohtab tänapäeval üha naiselikumaks muutuva mehekuvandi juures järjest harvem. Lihtne vaikne olemine sütitas naispere huvi veelgi. Vargsi saadeti pika tööpäeva jooksul tema suunas huvi täis pilke, kuid habemega mees ei teinud kedagi ega midagi märkama. Kordagi ei tõstnud ta töö kohalt silmi, ei vaadanud kellelegi otsa, rääkimata üheainsagi sõnakese poetamisest.
Kuidas saab niiviisi töötada, ei saanud rahvas aru. Mõistetamatuks kogu see lugu igatahes jäigi.

Värve ja rõõmu
Patsiga tüdruk oli hoopis teisest puust. Hele, kerge, lendlev ja muretu, pisike ja sale, lakkamatu lobisemishimuga. Patsiga tüdruku elu iga pisimgi detail oli saarerahvale hästi teada. Vahel osutus see eripära kasulikukski, kui patsiga tüdruk üht-teist unustama kippus. Siis teadsid teised teda õige hõlpsalt järjele aidata. Nad lihtsalt teadsid patsiga tüdruku elust kõike – nii seda, kus ta oma autovõtmeid hoidis, mis päeval kusagil käis ja mida poest ostma pidi. Talle lihtsalt meeldis rääkida ja ega keegi seda pahaks pannudki. Päev oli nagunii pikk ja tüütuvõitu ning tüdruku jutuvada meelt lahutava raadio eest. Patsiga tüdruk oli kohalik ja teda tundis saarel iga inimene.
Niipea, kui patsiga tüdruk tööle ilmus, vallandas ta oma harjumuspärase muretu jututulva. Ega ta teisiti osanudki, vadin saatis teda kõikjal – vältas vaikse suminana lõunatunnini, jätkus pärastlõunal ja saatis kolleege õhtupoolikulgi; sinnamaani, mil saabus kojuminemise aeg. Kahtlane, kas patsiga tüdruk oma suud enne kinni panna suutiski, kui ta pea lõpuks patja puudutas ja päevane väsimus murdis. Töökaaslased aasisid muigamisi, et küllap räägib patsiga tüdruk uneski, niivõrd suur oli tema eneseväljendusvajadus.
Ega tema suust midagi enneolematult tarka muidugi ei tulnud. Lihtne argielu kokkuvõte, millest patsiga tüdruk tavatses alatasa saagida. Käisin seal, tegin seda, siis oli niimoodi… Enamik inimesi mõtleb omaette, aga patsiga tüdruk mõtles valjusti ja jagas kogu infot lahkelt kõigiga, kes parajasti tema lähedus töötama sattusid.
Patsiga tüdruk armastas kirevaid riideid, eriti kirjusid teksapükse. Tema lemmikud olid liblikamustrilised, mis tekitasid kõndides petliku visiooni, nagu oleksid tiivulised iga hetk tema põlvedelt ja puusakumerustelt lendu tõusmas. Ka pluusid ja särgikesed olid patsiga tüdrukul enamasti kirjud, ta armastas värve. Tahtmatult jäi mulje, nagu ei tahaks elurõõm temasse muudmoodi ära mahtuda kui läbi värvide eksponeerituina.

Juttu mõlema eest
Kuidas need kaks kokku said ja teineteist leidsid, jääbki vist elu igikestvaks müsteeriumiks.
Ühel õhtul lihtsalt juhtus nii, et habemega mees ja patsiga tüdruk asutasid endid kõigi suureks üllatuseks koos koju minema. Tuli välja, et nad elavad lähestikku, lausa kõrvalmajades.
Niipaljukest patsiga tüdruk siiski teadis, et habemega mees oli matnud maha mõtte töötada asutuses ainult lühiajaliselt, nagu ta algselt oli plaaninud, jätnud Hellamaa isakodu sinnapaika ja ostnud Kärdlasse korteri.
Habemega mees tegi tööd samasuguse innu ja keskendumisega nagu varemgi, aga vähemasti sai saarerahvas aru, et kurt ta siiski ei ole. Patsiga tüdruk lobises habemega mehe seltsis tavapärase entusiasmiga, nagu ikka, kuid uinutav sõnadevool oli toonud habemega mehe näole midagi naeratuse-sarnast. Vahel reageeris ta sõnadele isegi napi noogutusega. Seda muutust võis pidada suisa enneolematuks, kuna varem ei olnud keegi teda nõnda suhtlusaltina näinud.
Habemega mees ei rääkinud endiselt sõnakestki, aga ega sellest mingit lugu olnudki, sest patsiga tüdruk rääkis suurima heameelega nende mõlema eest.

Kiiri Saar

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, 07.10.2018 13:43
Tere, See on üldsusele teavitamine, et CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, me oleme erafinantseerimisfirma. Meil on avatud rahalised võimalused kõigile inimestele, kes vajavad rahalist abi. Kas sa arvad laenu saamist? Kas teil on tõsine vajadus kiireloomulise laenu järele, et alustada oma äri? Kas teil on võlg? See on teie võimalus oma soovi saavutada, anname isiklikke laene, ärilaene ja kõiki 3% intressiga laene. Kui olete huvitatud erakorralise laenu saamisest, võtke meiega ühendust e-posti teel challengefinancialservics@gmail.com, et saada lisateavet. Challenge Financial Services Tel: +16789614269 E-post: challengefinancialservices@outlook.com E-post: challengefinancialservics@gmail.com