horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Heaoluühiskonna kohutav kogemus

Seekord otsustas Grete jõulud Helsingis veeta ning selle rahuliku linna võlusid nautida. Seda, kuidas pühad ­tegelikult kulgevad, ei saanud ta ju kuidagi ette näha.

Sarnaselt paljudele kaasmaalastele istus Grete suve lõppedes laevale ja sõitis Soome. Ta oli leidnud töö. Kui esimesel kuul vaevas teda koduigatsus, siis peagi tundis ta end hästi just siis, kui hakkas paistma tuledesäras Helsingi.
„Kas sõidad jõuludeks koju?“ uurisid sõbrannad läbisegi, ent said vastuse:
„Ei! Tahan sel aastal rahulikke jõule. Helsingi on imekaunilt ehitud, inimesed naeratavad ja siin on nii hea olla.“
Täpselt sedasi Grete end tundiski ja ainus, mida kahetses, oli pikk hoovõtt. Ta oleks juba ammu pidanud otsuse langetama ja heaoluühiskonna hüvesid nautima hakkama. Soomes toimis kõik nagu kellavärk. Töö ei murdnud konti ja palgapäeval tuli raha arvele alati täpselt südaööl. Ei mingeid tõrkeid. Üürikodugi oli nagu oma, ainult selle vahega, et maksta tuli suht soolast hinda. Aga teada, et ükskõik, mis väiksemgi probleem korteris tekib, helista aga maja haldajale ja asi saab parandatud, korrastatud, uuendatud. Isegi aknatihendid vahetati uueks, kui ta kurtis, et on veidi nagu jahe.
See, et Soomes on toiduained kallid, ei pidanud paika. Tuli valida, milliseid poode külastad. Ühiskondlik transport on reguleeritud kuukaardiga. Muudkui sõida! Rända või ööpäevaringselt ja vahet pole, kas bussiga, rongiga, trammiga või metrooga.
Ja miks ei peaks jõulud veetma Soomes, kui pühade eest makstakse suurt raha ja antakse tasustatud vaba päevgi pealekauba.

Tugev löök kuklasse
Õhtune vahetus lõppes Gretel kell kaheksa. Oligi paras aeg bussi istuda ja kodus endale pidulaud katta.
Jõuluid peetakse perepühaks ja kuna rahvast liikumas vähe, oli alati kellavärgina kulgenud buss peatusest varem mööda vuhisenud ja selle sabaotsa märkas Grete järgmisel ristmikul valgusfoori taga.
„Pole hullu, uus tuleb poole tunni pärast!“ ei lasknud ta pead norgu. Pink oli lumine ja istuda sellele ei saanud. Grete hakkas bussipeatuses edasi-tagasi kõndima. Ta koukis kotist telefoni, et kella vaadata ja võttis rahakotist kuukaardi näppu. Ta ei hoidnud kunagi kaarti jopetaskus. Korra oli see sealt välja põrandale libisenud, ent naeratav proua oli märganud ja selle talle pihku pistnud.
Varbad hakkasid külmetama. Grete tõmbas õlakotil luku kindlalt kinni ja jalutas mööda kõnniteed. Bussile vastu. Kell liikus laisalt ja rahvast tänaval peaaegu polnudki. Ainuüksi mõte soomlaste uhketest peolaudadest ajas suu vett jooksma, aga kohe-kohe on ta ka ise soojas toas maiustamas ja jõulud alaku.
Vastu tuli kamp noori soomlasi. Kaks poissi ja tüdruk. Grete naeratas neile, aga ei hakanud häid jõule soovima. Noortel oli niigi hea tuju ja longeropurgist rüübati lisaenergiat.
Bussi tulesid ei paistnud veel ja ta oli just ümber pööramas, kui sai kuklasse tugeva hoobi. Müts lendas peast ja ise kukkus põlvili. Samal ajal joosti tal õlalt kott. Märgates, et ründaja oli üks noortest, ajas Grete end püsti ja hakkas vargale järgi jooksma. Sel hetkel ta ei mõelnud, et kaks jäid talle selja taha. Ta meenutas pingsalt, et mis väärtuslikud asjad tal õlakotis on. Rahakott ja telefon kindlasti, aga muul polnud hetkel tähtsust. Rahakotis loomulikult mõlema riigi ID kaardid, pangakaardid, autojuhiload ja kaupluste kliendikaardid. Lisaks veel 90 eurot.

Viha andis jõu
Koti haaranud kutt oli pikk ja jooksis hoogsate sammudega. Grete tundis suus veremaitset, aga püsis kannul. Samal ajal karjus ta appi. Röökis lausa hääle katkemiseni. Tänavavalgustus põles eredalt ja suuremal ristmikul oli ka inimesi, aga mitte ainuski neist ei reageerinud. Üks koeraga naine lausa naeratas talle, ent jäi savikujuna paigale. Teed ületades vaatas Grete korraks selja taha. Kaks röövikaaslast hoidsid distantsi, aga pidasid teda silmas. Grete jäi sõiduteel seisma ja vehkis appikutsuvalt kätega, autod vongerdasid temast peatumata mööda. Läheduses paistsid kortermajad. Kui kutt sinnani jõuab, lippab see pimedasse majade vahele ja lootus kotti päästa kaob. Grete võttis kokku kõik jõuvarud ja kiirendas sammu. Sapp tuli suhu ja hing jäi kinni, aga poisini ta jõudis vahetult enne maju. Bensiinijaama parklas.
Nagu tiigrina hüpanud Grete sai kotil sangast kinni. Ilmselt oligi põgeneja samm aeglustunud põhjusel, et ta avas kotil lukku ja ladus sellest asju omale põue. Ja siis algas rüselus. Grete tagus jalgade ja rusikatega, poss tegi ilmselt sama, kuigi seda Grete enam ei mäletanud. Koti sang läks katki ja ta lendas istuli. Lõhutud kotti hoidis ta nagu beebit rinnal. Selle sisu oli võitlemist väärt. Uut rünnakut ei järgnenud. Kadunud oli röövija ja näha polnud ka saatjaskonda. Ilmselt ei soovitud bensiinijaama kaamerapilti jääda. Nägemiskaugusel oli vaid naeratav naine. Koeraga.
Grete tahtis teatada kallaletungist ja kutsuda politsei, aga telefon ja rahakott olid siiski omanikku vahetanud. Uimasena ei tulnud talle pähe minna bensiinijaama helistama ja sel hetkel tundis ta ainult viha.
Kuukaart oli õnneks taskus. Soomes on bussidel avatud ainult juhipoolne uks ja sisse ilma kaarti valideerimata ei pääsekski.
Kodus välisukse taga kotis sobrades ta ehmatas:
„Võtmed! Kus mu võtmed on?“ Nüüd läks asi juba paaniliseks. Ka enesetunne halvenes hoogsalt. Bussis sõites oli ta tundma hakanud valu paremas randmes, samuti olid marraskil ta peopesad. Ilmselt esimese hoobi kukkumisest. Kukal tuikas samuti. Rõõm kotist taganes, kuna kasu võitlusest polnudki.

Hull virolainen naine
Mõningase ootamise järel tuli naaber koju ja laskis ta trepikotta. Gretele kargas pähe, et kui aknatihendeid vahetati, siis polnud teda ennast koduski. Kasutati üldvõtit. Naaber helistaski maja haldajale, seejärel kutsus kohale ka politsei. Need jõudsid enne haldajat. Grete pidi minema osakonda avaldust kirjutama ja seadusesilm ei nõustunud ootama. Nii ta autosse suunatigi.
„Pidage kinni! Jääme siin seisma!“ hüüdis Grete, kui nad möödusid tuttavast bensiinijaamast.
Võtmekimbu leidiski ta prügikasti kaanelt. Arvata oli, et koeraga naine need leidis ja tõstis nähtava koha peale. Juhtunust oli Grete ülevaate andnud juba politseiautos ja tal oli õnne, kuna politseinikud heitsid sündmuskohale pilgu. Erkkollane rahakott näitas end kätte põõsast. Kõik kaardid olid alles, ära oli võetud vaid sularaha.
„Nüüd teeme nii, et viime su esmaabisse ja vormistame seal kuritööst dokumendid. Sa oled saanud raskeid kehavigastusi ja pole jaoskonda vaja tulla,“ teatas politseinik, kui oli märganud Grete paistes rannet.
Nii nad tegidki.
„Hullu virolainen naine!“ vangutas mundrimees pead, kui juhtumit kirja pani. Selgus, et Grete oli peale hoopi ja kukkumist lume ja libedaga jooksnud 900 meetrit ning võidelnud käeluusse mõra.
Kipsis käega kodus söögilauda istudes Grete turtsatas. Esmaabis oli lahas kaetud punase nakkuva võrksidemega.
„Elagu jõulud heaoluühiskonnas!“
Reaalselt pääses ta kergelt. Hiljem selgemalt mõeldes tõdes, et on tõepoolest hull naine. Röövijaid oli ju kolm ja kes teab, mis meelemürkide all. Majade vahele pimedusse jooksnuna oleks ta võinud jopest ja saabastest ilma jääda. Võib-olla ka elust.
Samasse nappi aastasse mahtus veel paar seika. Grete kodu lähedalt möödusid rongid ja peatusid selleks ehitatud tunnelis. See oli pikk ja hämar ehitis. Rongilt maha tulles vaatas ta alati selja taha. Ka sel korral. Ta ei teadnud, kas jõuk tõmmusid mehi väljusid koos temaga või tulid teisest tunneli otsast, aga kui tema kiirendas sammu, tegi sama ka seltskond mehi. Kui Grete hakkas jooksma, kostis selja tagant sammude müdinat. See oli kohutav tunne, kuna teisi inimesi polnudki. Pilk selja taha näitas, et kamp jooksis. Ta oli kuulnud varemalt, et enne oli Soomes turvaline elada, soomlased on rahumeelsed ja viisakad. Et just viimasel ajal, kui pagulasi on tuhandete kaupa riiki tulnud, pole ohutu kusagil ka päevasel ajal. Jõulukuul läheb pimedaks juba nelja paiku ja lisandunud oli tunneli tontlik hämarus. Grete jooksis, komistas ja kukkus kõhuli. Kipsis käsi sai haiget ning abitust olukorrast hirmununa hakkas ta igaks juhuks appi hüüdma. End üles ajades märkas vastassuunas eemalduvat kampa.
„Rongidega ma enam ei sõida!“ võttis ta kodus olles vastu otsuse.
„Bussi oodata ka ei julge!“
Kogemuste põhjal polnud ohtlikud mitte ainult pagulased, vaid ka soomlased.
„Kuidas ma saan teha järeldusi üksikjuhtumite põhjal? Muidugi saan, kui need on minu juhtumid.“
Kes on järgmine ohver?
Gretel oli aasta lõpuni tööst vabastus, aga politseinikud tegid tublit tööd. Ta sai uurija juurde kutse. Telefoni oli positsioneeritud ja selle kasutaja kinni peetud.
Pildi järgi tundis ta kolge ära.
„Kirjutage palun tuvastamise kinnitus, et just see isik ründas teid. Telefon võis sattuda ka heauskliku ostja kätte.“
„On küll see jubedate silmadega nägu. Näen öösiti teda uneski,“ andis Grete allkirja.
„Ja nüüd täitke avaldus kahju korvamiseks.“
„Mis kahju? Telefon maksis 150 eurot, selle summa panengi või?“
„Kirjutage lihtsalt varalise ja kehalise kahju korvamiseks. See jääb kusagile 500 euro kanti.“
„Kas riik korvab selle või?“
„Ei. See nõutakse kohtu kaudu ründajalt välja.“
„Aga ründaja läheb ju kinni. Millest ta seda maksab?“
„Ei lähe kinni. Vigastused ja kahju ei ole nii suured. Ta saab rahalise trahvi, kahju hüvitamise kannatanule ja maksab kohtukulud.“
„Ei, tänan, ma ei esita kaebust. Head aega!“
Silme ette visualiseerusid teda rünnanud noored. Ilmselt narkomaanid. Kes on järgmine ohver, kelle õlalt joostakse kott, et maksta trahv ja saada doos?
Kas karistamise asemel ei peaks olema rõhk ennetustööl? Võõrast rahvast on sedavõrd palju juurde tulnud, et oma inimeste abistamiseks puudub jaks. Heaoluühiskonna ja multikultuurse ühiskonna vahele ei sobi võrdusmärk.

Lea Jaanimaa

0 kommentaari Lisa kommentaar