horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Heitlused vaesuse nõiaringis

Vaesus sünnitab vaesust ja kord sellesse nõiaringi sattunuil on sellest raske välja rabeleda. Niisamuti olla vaesus mõtteviisi küsimus. Oma loo räägivad Maarit ja Kalmar.

Maarit istus köögilaua taga ja vaatas, kuidas suvi edenes. Tõtt-öelda polnud edenemisest haisugi, kuna loodus kiratses ja soe aeg ei raatsinud kuidagi kätte jõuda.
„Ma ei toonud täna rohkem midagi,“ lausub Kalmar ja poetab köögilauale kõhetu poekoti.
Maarit ei vaevu huvigi tundma, mida see sisaldab. Ta on nädalajagu leplikult võileiba söönud ja tõenäoliselt ootab teda sama menüü ees ka järgmisel nädalal. Kiirnuudlitele üle minekuga loodab naine veel viivitada, neil on nii vastik maitse. Isegi koer keeldub seda laga söömast.
„Nojah,“ nõustub Maarit vaoshoitult.

Pealispindne leplikkus
Kalmar võtabki kotist välja kilesse pakitud vorstijupi, kõige odavama, mis poes müügil on ja pool pätsi leiba. Ainsaks vahelduseks on kefiiripakk. „Pannkookide jaoks,“ täpsustab ta.
Naine noogutab nõusolevalt. Pannkookidega saab alati kindla peale minna. Lihtne teha ja täidab kõhtu, rohkemgi, kui tarvis. Tervislik küll ei ole, aga seesuguse luksusega pole võimalik arvestada.
„Moosi meil vist on veel?“
„On. Õuna ja astelpajumoosi.“ Maarit vaatab mõningase jälestustundega moosipurki, mille kaant kirjavad kerged hallitustriibud. Need ei läinud sooja veega pesteski ära ja igaks juhuks pani Maari purgile uue, vastostetud kaane. Vana oli pikast keldris rõskuse käes seismisest roostetama hakanud ja seda puudutadagi oli vastik. Kokkuhoiupoliitikana sündinud mõte tarvitada ära ammusurnud memme tehtud hoidised, tekitab temas seniajani kerget tülgastust, kuid õnneks pole miski vähemasti käärima läinud. Riiulitel on veel külluses õunamahlu, õliga sisse tehtud salateid, erinevaid moose, kõrvitsaid ning seeni. Kuldkollane õunakeedis vahib naisele purgist vastu ja pakub piinavale magusaisule kehvapoolset, kuid siiski arvestatavat leevendust. Maarit teab, et kontrollimatu vajadus magusat tarbida tuleb stressist, aga muremõtteid alla suruda ei ole võimalik.
„Polegi vaja poest kalleid küpsetisi osta, kõlbab moos ka,“ püüab Maarit leplik olla. Muud ei jää üle, kuigi salamisi piilub ta poeskäikudel ikka ahvatleva magusariiuli poole. Rummipallid, vaarika-toorjuustukoogid, erinevad värvilised ahvatlused, mille hinnad iga päevaga järjest enam lakke trügivad. Anda ära kolm eurot kämblasuuruse koogitüki eest tundub sulaselge röövimine ja nõnda see poeriiulile jõukamat ostjat ootama jääbki. Paremal juhul hinnatakse magusakarbike päeva lõpus alla ja sedaviisi jõuab maius ikkagi kas Maariti ja Kalmari või mõne teise kehvakese elujärjega paarikese ostukorvi.

Surma maitsega moos
Kalmar mõistab naist, tema pinna all virvendavat rahulolematust, aga püüab asja naljaks keerata, tulles välja internetist kuuldud naljaga: „Vaesel ajal on lutikas ka liha.“
Köögilaua taga tusasel ilmel istuv Maarit ei reageeri, vaid võtab saiaviilu ja määrib sellele paksu moosikihi.
„Kunagi ma arvasin, et ei suuda neid moose süüa, neil on surma maitse küljes, aga näed, isegi astelpajumoos ei tundu enam nii vastik. Läheb alla küll, kui muud pole.“
Asjaolu, et Kalmar ja Maarit sellise vaesusetasemeni jõudsid, ei osanud kumbki ette näha. Nägurielu hiilis märkamatult ligi nagu vastumeelne tuttav, keda keegi külla ei oota.
Maarit ei saa öelda, nagu poleks neil häid aegu olnudki. Ikka oli. Tollal sai elamisse üht-teist tarvilikku soetatud, justkui oleksid nad Kalmariga ette teadnud, et varem või hiljem seda võimalust enam ei ole. Maarit ei tihka tulevikule mõelda. Süüdistada Maarit Kalmarit ei söanda, kuigi vahel tahaks ta just seda kõige rohkem teha.
„Otsi endale mõni tasuvam töö,“ on ta mehele korduvalt ninale visanud, ise hästi teades, et Kalmar on mugavavõitu. Mehe praegusel töökohal on omad eelised. Harjumuspärane amet, mis füüsilist pingutust ei nõua, enamjaolt mugav päeva õhtusse veeretamine ja keelepeks kolleegidega, millest lobisemishimuline mees meelsasti osa võtab.
„Ma olen viiskümmend,“ kaitseb ennast Kalmar. „Selles vanuses otsast alustada on raske.“
„Kuigi mitte ilmvõimatu,“ suskab Maarit. Ta teab, et mehes on küllaga peidus unne suikunud potentsiaali, ehkki mitte ambitsioone, mis ongi tema meelest peaasjalikult paljude nende pere hädade hakatus.
Kalmari nägu tõmbubki ootuspäraselt pilve. „Sa ju tead, et mu tervis pole enam see, mis vanasti.“

Lahendusi nagu polegi
Maarit teab. Noorpõlves läbielatud avarii annab mehel seniajani tunda, järjest sagedamini puusavalusid kurtma ning hullemal juhul isegi lonkama. Tõsi, ses suhtes on Kalmar mees, et oma hädad hoiab ta enamasti enda teada ja tihtipeale Maarit ei aimagi, et mees on valudega võib-olla juba nädalajagu päevi, vahel enamgi, kimpus.
„Midagi saaksid ju ikkagi teha. Arvutiga kodus.“
„Nii hästi ma arvutit ei oska. See ikka noorema põlvkonna värk. “
„Keegi ei keela ju õppida! Raamatukogud on sellekohast kirjandust täis ja aeg-ajalt leidub tasuta kursusigi.“
„Eks neid kodulehtede meisterdajaid on minutagi piisavalt,“ matab Kalmar naise plaani juba eos maha. „Sellel poleks mingit turgu.“
„No ma ei tea, trei siis kasvõi puulusikaid. Käsitöö on ikka hinnas.“
„Puulusikaid?“ imestab mees, nagu oleks Maarit öelnud midagi iseäranis rumalat. „Kes neid nikerdisi sinu arust ostma peaks?“
„Keegi ikka,“ on Maarit optimistlik.
„Täiesti mõttetu jutt, ääremaal on oht iga äriga kõrbeda, inimese põhihuvi on hankida leib lauale ja muu teda ei huvita. Ei jagu võimalustki. Mitte keegi kohalikest ei osta sul mingisugust käsitööd!“
„Pealinnarahvas ikka ostab! Suvel trambib neid siin ringi nagu murdu.“
Kuid Kalmaril on iga Maariti katse peale teda mugavustsoonist välja sikutada kindel vastuargument varnast võtta. „Ma olen peale tööpäeva väsinud. Kas mul pole õigust puhata?“
Sellega on hakkamist täis Maarit järjekordselt nurka surutud. Ta korjab köögilaualt mustad kruusid kolinaga kokku ja asub neid pesema. Niigi käib ta juba ammuilma tööl duši all, et kodus sooja vett kokku hoida. Hinges on tal seetõttu küll päris piinlik, kuna ükski teine kolleeg säherdust alandavat võimalust ei kasuta, aga Maarit on otsustanud häbitunde alla neelata. Pealegi on otsatult mõnus peale pikka tööpäeva puhta ja värskena kodu poole vändata, kohe teine olemine. Talvel pakasega küll külmavõitu, aga seks puhuks hoiab Maarit sooja mütsi kapis varuks.

Koogid ja unistused
„Kas täna siis pannkooke ei saagi või?“ küsib mees.
Maarit on koogiteo vahepeal juba päris unustanud. „Saab ikka,“ kinnitab ta ja otsib taigna segamise kausi ning kuivained välja.
Vähemasti on kookide söömine nende peres tore traditsioon. Mees on isukas ega täi kunagi oodata, millas uus kook valmib, vaid käib seda kärsitust ilmutades luuramas ja naist tagant utsitamas.
„Ma ei saa ju teha kiiremini, kui pliit küpsetab,“ nuriseb Maarit, kellel on tükk tegu, et mehele vajaliku tempoga kooke ette kanda jõuda. Hea isu on kokale parim kiitus. „Keegi ei võta kapist taldrikut ega asu koogisöömise kallale hetkel, mil perenaine alles pliidi sisse lülitab. Nii need asjad ei käi.“
„Aga sa ürita kiiremini,“ annab Kalmar enda meelest head nõu.
Maarit pahvatab naerma. Mees teab endiselt, kuidas teda naerma ajada ja tegelikult on see suur asi, mis värvib halli päeva teinekord natuke rõõmsamaks. Sellised ühised hetked ja omavaheline tögamine tekitavad nii Maaritis kui Kalmaris õdusa ühtekuuluvustunde. Samuti on täiesti tasuta meelelahutus pikad jalutuskäigud koeraga, mil neil on alati lõpmatult palju arutamist. Võimalus minevikku meenutada ning teha plaane tulevikuks. Suuri plaane napp eelarve muidugi ei võimalda, aga õnneks on unistamine tasuta.

10 eurot päevas
Tegelikult on Maaritil kõik hästi läbi mõeldud. Ta teab, et nad saavad hakkama, kuigi nirult. Hetkest, mil poiss kodust välja kolis, teadis naine, et asjad hakkavad majanduslikus mõttes hooga allamäge veerema ja tal oli õigus. Seega sundis Maarit meest kalkulatsioone tegema, et näha, kuhu raha kaob ja kust saaks kokku hoida. Nõnda valmiski igapäevane eelarve, mida ei tohtinud ületada.
„Kümne euroga päevas saab hakkama küll,“ oli Maarit veendunud ja enamasti nad saidki. Vahel läks küll rohkem, kui kõik kuivained korraga otsa juhtusid saama, aga teinekord õnnestus ka paari-kolme eurose kuluga poest välja tulla, lastiks ainult leib ja konserv. Eranditeks kujunevad muidugi nädalavahetused, mil Marek kodus käib. Siis ei sobi toidu arvelt kokku hoida, laps peab ikka korralikult süüa saama.
Nädalasisese menüü, kui nad on Kalmariga kahekesi, moodustavad peaasjalikult allahinnatud toodete lett ja sooduskampaania ajal ostetud purgisupid. Kui viletsalt nad söövad, sellest Maarit pojale ei räägi. Pole vaja, et ta vanemate pärast muretseks.
„Mis sellest säilivusaja piiril toidust peljata,“ arvab naine. „Nagunii sööme kõik ju kohe ära, pahaksminekut pole karta. Täishinnaga toitu osta ei ole mitte mingisugust mõtet.“
„Tjah, karbitäis salatit maksab juba ligi neli eurot, varem sai kahega kätte,“ nuriseb Kalmar. „Kaupmehed on südametud.“
Nõnda poevadki olude sunnil Maariti ja Kalmari ostukorvi peaasjalikult kollaste, viiekümneprotsendilise allahindluse sildikestega tooted. Valehäbi on siinkohal ammuilma otsa saanud, seda võileiva peale ei pane ja sellega makse ei maksa. Maarit teab, et paljud teisedki, neist märksa paremal elujärjel olevad kaaslinlased talitavad täpselt samamoodi. Vahel näeb soodustoodete leti taga selliseidki suuri saksu, keda ei oskaks uneski arvata.
„Kokkuhoid pole häbiasi,“ muigab Kalmar. „Las ostavad. Igaüks vaatab, kuidas säästlikumalt läbi saada. Tavaline Eesti elu.“

Kiiri Saar Illustreeriv foto: Aivar Pärtel

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar