horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Hetked rannas

Juhuslikud kohtumised rannas inimestega, ­kellest nii mõnigi jättis endast midagi ­nähtamatut ja samas olulist maha.

Ilmad on suve kohta tavatult jahedad. Tuul, trummeldav vihm, üle taeva roomavad tinajad pilvemassid. Rannas pole nädalajagu päevi keegi käinud. Ainult mina ja see tuhkblondi poisipeaga sportlik vanem naine, keda ma ei tunne, kuid kes iga kord mind sellegipoolest rõõmsalt tervitab. Silmitsen kahtlevalt oma külmast vähkpunaseks tõmbunud jalgu ja pean endamisi aru, kas üritada veel kord või mitte. Vesi võib olla viisteist-kuusteist kraadi, ei rohkem. Tegelikult polegi õhk otseselt külm, lihtsalt oleksin pidanud varem tulema. Keskpäeva paiku.
„No kuidas vesi on?“ küsib ta ka täna.
„Külm ja hea,“ vastan ausalt.
„Mis su isiklik rekord on?“ küsib ta.
„Seitse ja pool kraadi, aga siis tuleb enne tükk aega nahka harjutada.“
Naine noogutab tunnustavalt. „Talvel ka käid?“
„Ei, nii ekstremist ma pole.“
„Mina ka mitte. Alustan aprillis ja lõpetan oktoobris.“
„Mina samuti.“
Vaatan imetlusega, kuidas ta vähimagi kõhkluseta voogudesse kaob, olles ilmselgelt palju karastatum kui mina. Ainult tuhkblond peanupp paistab. Naine jõuab peagi poini ja teeb sellest kinni hoides üürikese hingetõmbepausi. Vesi on nii kaugel ilmselt raudkülm.
Võtan rätiku ja sean sammud kodu poole, mõeldes endamisi, kui tore see ikka on, et siin, Hiiu saarel on tavaline, et kõik on justkui omavahel tuttavad ja on maailma kõige loomulikum asi vesta juttu ja vahetada muljeid inimestega, keda niisama juhuslikult kohtame ja otseselt ei tunnegi.

Tore poiss
Suvepäeva, liivase nõmme ja metsmaasikate lõhn. Ritsikate sirin, pääsukesed. Taevas vaid mõni üksik helevalge pilvetups.
Üllatusin, kuna pikk suplejatesild on randa jõudes inimtühi. Seda katsid vaid üksikud märjad jalajäljed, nende omanikud aga olid igaüks ise suunda kadunud, olles nähtavasti oma tavapärase suplusannuse juba kätte saanud.
Vaatasin merele. Maatuul, selge pilt. Järelikult on vesi külm. Enne, kui päris silla lõppu jõudsin, tundsin, kuidas puittee mu jalge all kergelt õõtsuma hakkas. Ma polnudki enam üksi. Tulijaks oli umbes kümneaastane priskevõitu poiss.
„Ma olen sel suvel juba kümme korda ujumas käinud,“ teatas ta mulle, võhivõõrale.
Lapse olekust õhkus sõbralikku rahu, kindlameelsust.
„See on tore,“ arvasin.
„Külm vesi ei tee mulle midagi.“
„Muidugi ei tee,“ nõustusin. „Karastab. Sa oled väga tubli.“
Poisil paistis kiituse üle hea meel olevat, kuid sellegipoolest nägi ta välja nõnda, nagu poleks tema peres head sõnad haruldased, pigem elu loomulik osa. Lasin tal ees vette minna ja hakkasin rätikut ümber sillakäsipuu mähkima, et tuul seda vahepeal sillalt merre ei pillutaks.
Vesi oli tõesti karge. Silla lähedal ujus parv pisikesi kalu, kellest üks uudishimulikult mu kanda näksas.

Isa ja poeg
Õhk on vihmajärgselt puhas ja värske. Suutsin suurivaevu suurema sabina möödumise ära oodata, et siis ratas kuuri alt välja ajada. Puude lehed tilguvad vihmast ja valitseb tüüne leitsak. Peagi lakkab vihm sootuks.
Täna on rannas kaks inimest – isa ja laps. Umbes kolmeaastane poiss on jõudnud minu tuleku ajaks märja liiva sisse suure augu kaevata. Isa vaatab põnni tegutsemist heldinud moel pealt. Õpetab, tunnustab, hääles uhkuse- ja rahulolunoot. Poiss tegutseb innustunult ja järgib juhtnööre.
Jätan nad tegutsema ja kõnnin mööda pikka silda veepiirini. Vesi on varbaga katsudes soe, klaasjas pind kergelt virvendav. Kaugel eemal sirab valge puri. Ei ainsamatki ujujat, mis tekitab korraks tunde, nagu olekski kogu mõõtmatu vetevald vaid minu päralt.
Tagasiteel, kaldast üles, tabab mu pilk kalda ääres valges õievahus metsõunapuu, mille võras käib mesilaste ennastunustav umin. Päikesekuumad rannakivid õhkavad sooja, õitsva niiduheina sees roosatab ridamisi pääsusilmi.
Isa ja poeg on endiselt ametis. Vahepeal on randa kerkinud tilluke liivaloss. Kolm teravatipulist tornikest ja viie astmega trepp. Hoonet piirab rootükikestest aed. Poisi kaevatud august on saanud minijärv, millel hulbib paberist volditud paadike. Võlumaailm, vaid nende kahe päralt.

Naine kivil
Taas üks soe päev. Metsa lõhn, puudest välja nirisenud vaik. Loid tuul põldude vahel, ainsaks heliks valmiva vilja sahin. Mõnikord on tee randa pikk. Sinna randa, kuhu satun kauguse tõttu harva. Seda enam mulle seal meeldib.
Liiv on varvaste all tulikuum. Meri helkleb pimestavalt. Palju rahvast, kirevate täpikestena üle suure liivapinna laiali pillutatud. Kilked, naer. Silm märkab kirevates päevitusriietes tumepruuni seltskonda reketite ja sulgpallidega.
Kalda ääres suurel kivil istub helekollases suvekleidis naine ja loeb. Lokkis juuksepahmakas, mis laia kübaraserva alt piilub, on täpselt sama värvi. Mõnevõrra kummastav, et ümbritsev melu ei sega teda vähimatki. Naine on muu maailma enda jaoks justkui välja lülitanud ega tõsta raamatulehtedelt korrakski pilku. Hea kirjandus või süvenemisvõime. Või mõlemat. Lähemale jõudes heljub mu sõõrmeisse kerge hõrk parfüüm. Naine on kolmekümnendates, veatu valge jumega ja tumedate päikeseprillidega. Selliste moekate veepõlgurite puhul mõtlen alati, kas nad tõesti ei tea, kui hea ja teraapiliselt lohutav on viibida vee jahutavas, paitavas sügavuses, kammida varvastega pehmet põhjaliiva, lasta kalamaimudel ja millimallikatel end uudistada, veetaimedel hiljukesi riivata.
Sedapuhku juhtub olema üks neist kordadest, mil tekib täielik tahtmatus veest välja tulla. Keha muutub kergeks ja olematuks, justnagu üheks vee komponendiks. Ujun, sukeldun, otsin isesuguseid põhjakive.
Kui viimaks lahkun, loeb naine ikka veel. Raamat on tublisti edenenud, silman kaanel möödaminnes inglisekeelset pealkirja „Tuulest viidud“. Noneh.

Mees koeraga
Sahisev suvine kerge vihm peale pikka põuda ja sulava asfaldi tummine tõrvalõhn.
Olin just supluse lõpetanud ja rühkisin järsakust üles, kui mulle tuli vastu mees koeraga. Ma ei saanud loomalt silmi. Elukas oli hiigelsuur ja lokkiskarvaline. Musta kasuka seest tilpnes laia siidpaelana heleroosa keel. Suurt muud tema näost näha polnudki, kõik oli liiga karvane. Koer vaatas mind õnnelikul ilmel.
„Mis tõugu ta on?“ küsisin millegipärast.
Mees ebales viivu, millest sain aru, et koer pole tema oma. Ilmselt oli ta kõigest hea inimene, kes oli soostunud sõbra loomaga vee äärde jalutama.
„Must pärl,“ vastas ta.
Mu mälus asetses sellekohase tõunimetuse koha peal lünk. Küllap oli tegu mingisuguse mugandusega.
„Lähete ujuma?“
„Jah, loomal on palav.“
Vaatasin, kuidas mees ja koer kaldast alla kõndisid – üks rahulik, teine imepäraselt elevil, nagu ootaks ees suur seiklus. Tundsin kerget kahetsust, et olin rannast veidike liiga vara ära tulnud. Oleks olnud tore vaatepilt seda musta karvapusa vees näha. Tõenäoliselt oli tegu njuufaundlasega. Tõuga, mille liigi esindajat oli kunagi endalgi suur kiusatus muretseda. Koeraga, kes ei laseks sul eales rahus ujuda, kuna ta vaist ja instinktid ärgitavad teda koheselt päästeoperatsioonile.
Kuulda oli suurte käppade pladinat. Nägin läbi hõreda põõsastiku, kuidas koer läbi vee kahlas, aga tagasi ka minema ei hakanud.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar