horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Õhtupäike paradiisis

Pärt ja Piia lepivad ära. Kuid kas Piia leiab ­lõpuks loodetud hingerahu?

Järgmisel hommikul ütlen ma Pärdile: „Tule, ma tahan sulle midagi näidata.“
„Olgu peale,“ nõustub ta ja haarab esikuvarnast jope.
Ma viin Pärdi vana plangu juurde ja me kõnnime käsikäes üle silla, mööda kitsukest teerada mere poole. Sinna, kuhu ma mõtetes alati minna olen tahtnud, aga seni pole söandanud. Sügistuules pruunikaks pleekinud kõrkjad riivavad mu sääri, mere kohal lendlevad kajakad käratsevad natuke, et seejärel pilvede hallisegusesse hämusse silmist kaduda. Kõnnime koos päris tee lõppu välja, väikesele liivasele rannaribale ja ma näen, kuidas vesi elavhõbedana sillerdab. Märkan mitmeid teisigi värve – taevasinist, asuurset ja sügavrohelist, mis mõjub justkui mõne meelelise kunstniku julge pintslitõmme. Kaugel eemal triivivad tuule käes kaks laperdavat purjekat.
„Kuidas sa suutsid?“ küsin siis. „Mida?“„Niisama kõrvalt vaadata, kui teadsid, mis toimub?“ Pärt vahib maha ja togib varbaga liiva, ilme seletamatu. „Ma tean, et ma pole kaugeltki täiuslik, Piia,“ tunnistab ta kummalisel kõlatul häälel. „Aimasin, et olid suhtes rahulolematu, kuigi varjasid seda hästi, vähemalt viimase ajani. Ma ei saa sinna midagi parata, et olen säherdune nagu ma olen, aga hoolimata sellest kuulub mu armastus sulle. On alati kuulunud. Seetõttu ei saanud ma sind vägisi kinni hoida.“
„Miks?“ olen hämmeldunud. „Pidin su vabaks laskma, hoolimata hinnast, mis mul maksta tuli. Kui ma poleks seda teinud, oleksin su varem või hiljem nagunii kaotanud.“
„Ma tulingi selleks, et sind maha jätta, Pärt,“ tunnistan vaikse otsusekindlusega.

Nagu laps kommipoes
Pärt tõstab pilgu ja vaatab mulle veendunud ilmel otsa. „Tegelikult ma teadsin, et seda ei juhtu. Sa ainult mõtlesid, et tahad mu maha jätta, ise sisimas seda soovimata.“
„Miks sa nii arvad?“Pärt silmitseb mind pikalt. „Ma tunnen sind tõenäoliselt palju paremini, kui sa ise ennast. Et sa endaga rahu saaksid teha, pidin ma laskma sul su soovides selgusele jõuda. Mõneti meenutasid sa mulle last kommipoes, kes piilub igatseval pilgul kõige ahvatlevamat ja läikivamat kommipakki. Sa arvasid, et kõik keelavad sulle seda lihtsalt kiusu pärast ja maitseelamust kogemata jääd ilma millestki erilisest. Isegi kui ma oleksin üritanud sind veenda, et kommid ei maitse sulle tegelikult sugugi nii, nagu sa endamisi oletasid, ega tee sind lõppkokkuvõttes mingilgi moel õnnelikumaks, poleks sa mind ju uskunud, ega?“
„Ma ei tea...“ pomisen. „Võimalik.“
„Näed siis,“ naeratab Pärt leebelt. „Loodetavasti jõuad maitse osas peagi selgusele. Kui sa vajad selleks veel natuke aega, siis ma mõistan.“
Olen kuuldust enam kui jahmunud. Kas Pärt tõesti nõustub ootama, mil ma Rafis lõpuks ootuspäraselt pettun?
Soolane tuul piitsutab mu nägu. Vaatan smaragdrohelist vett ja õhus pikeerivaid kajakaid, kes on jälle pilvehämu seest nähtavale ilmunud, kuulan kõrkjate sahinat ja tajun paiga meditatiivset rahu. Mu pea on ühekorraga täiesti klaar ja minust uhab üle mõõtmatu kergendus.
„Jah,“ vastan peale pikka vaikuseviivu. „Ma olen selgusele jõudnud. Arvan, et tegu on seda tüüpi kommidega, mis on pealt magusa glasuuriga ja seest kibedad nagu mõni medikament.“
Pärt kergitab muiates kulmu. „Või nii? Oled siis pettunud või?“
„Pettunud?“ Lahvatan näost punaseks. Mulle näib, et ma pole võimeline õigeid sõnu leidma ja isegi kui need leiaksin, poleks minust kohane neid lausuda.
Pärt tuiutab mind ainiti. „Mis sa tahtsid öelda?“ uurib ta vaikselt.
Vaikin ja õhetan, ise üha kasvavas kimbatuses. „Sa tead, et võid mind kõiges usaldada,“ julgustab mu abikaasa mind.
Hirm armastuse ees
Tõstan pilgu ja vaatan Pärdi siniseid silmi, mille pilk on endiselt soe ja aval. Neis peegeldub vee ja taeva ilus hõbedane valgus, mida ma alles nüüd märgata taipan.
„Küllap mul vedas tohutult,“ otsin kobamisi sõnu, „et ma magusast maitsest kaugemale ei jõudnud. Aga ma tean, et see oleks varem või hiljem nagunii tulnud. Ma ei armastanud Raffi, et sa teaksid.“
„Ah soo,“ nendib Pärt ja ta pilk libiseb mu silmadest sinise mereviiruni. Korraga tundub mu abikaasa mulle kõige tähelepanuväärsema ja erilisema inimesena maailmas, kes mingil täiesti mõistetamatul põhjusel ikka veel minu kõrval viibib. Tajun temast hoovavat soojust ja rahu, mis mind ennastki rahustab. Seisame kõrvuti, ma tunnen tema kindlaid sõrmi enda käsivarrel ja korraga jõuab mulle pärale midagi väga olulist.  
Ühtäkki, selles säravas õrnpilvises sügiseses pühapäevas, mil me ümber laiuva sooja sügispäeva värvid on eredad ja intensiivsed – pruunikaskuldsed, kuldkollased, purpurjad –, jõuan ma lõpuks arusaamisele, mis senitundmatu oli saladusliku teeraja lõpus mind ootamas. Olen avastusest jahmunud.
„Mis on?“ pärib Pärt, märganud mu muutunud olekut.
Mõistmine lahvatab minus lõõmama nagu lõkketuli. Lõpuks ometi ma tean, miks ma pole kunagi kedagi armastanud. Sest ma pole julgenud. Alateadlikult olen kogu aeg kartnud muutuda haavatavaks ja saada haiget. Olen mõelnud armastuse puudumisest nagu katastroofist, ise samal ajal suuri tundeid kõigest väest peljates. Kuid nüüd, vaadates Pärdi avalasse sõbralikku näkku, korraga ma lihtsalt tean, et mees, kes on mind tagasi oodanud pool aastat, ei kasutaks mu haavatavust iialgi ära. Võib-olla peaksin ma meie vahelt läbi vilksatanud ebameeldiva kogemuse eest isegi tänulik olema, sest alles see lasi mul näha Pärti sootuks teises valguses ja kõigest täielikult aru saada, muuhulgas ka iseendast. Hingan sügavalt välja ja mind aastaid saatnud paaniline hirm ja umbusk libisevad mu südame ümbert minema nagu jahe tuulehoog.
„Pärt, kuigi ma tean, et see tuleb veidi hilja, anna see andeks, nagu sa andsid andeks ka kõik muu,“ lausun selge kindla häälega. „Ma tahan sulle midagi väga tähtsat öelda.“
Pärdi tõsised silmad jälgivad mind ainiti. „Ütle siis.“
Sügisvärvid mu ümber muutuvad veel intensiivsemaks. Mu pea käib elevusest ringi ja korraga valitseb minus seesugune kergus, et võiksin tõepoolest lendu tõusta ja kajakatele pilvesudusse järgneda. Sisimas olen alati lennata ihanud. „Pärt, ma armastan sind. Ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt.“
Mu abikaasa naeratab ühtäkki niimoodi, et see lööb terve mere sätendama. Ta puudutab mind õrnalt õlast ja lausub: „Tänane on parim päev mu elus.“
Peale pikka suudlust, mis on üht­aegu kurb ja rõõmus, vaatab Pärt uurivalt ringi ja küsib: „Aga mis see oligi, mida sa mulle siin näidata tahtsid?“
Just seesama, millest me praegu rääkisime,“ naeratan Pärdile. „See ootas mind kogu aeg siin, aga varem ma lihtsalt ei osanud seda leida.“
„Siis on mul hea meel, et sa mu siia tõid,“ nendib mu kaasa, silub hoolivalt mu juukseid ja ta silmad säravad.
Me kuulame veel mõnda aega mere kohinat ja läheme siis käsikäes koju.
Paar päeva hiljem panen ma posti Coldplay plaadi, et see kenasti omaniku juurde tagasi jõuaks. Seda tehes arutlen endamisi, kas nüüd saabuvad vastuteenena ka minu kilpkonnaluust kõrvarõngad, mis ma lahkudes Rafi vannitoa peeglilauale unustasin. Päevad mööduvad, aga neid ei tule. Võib-olla eelistas mees need endale mälestuseks jätta. Mõte pakub mulle isegi mõningast rahulolu. Võib-olla oleksin neid postipakist leides kurvaks muutunud, justkui olnuks see teineteise väljaviskamine enda elust.
Ma tahan teda mäletada nagu sõpra.

Kaks aastat hiljem
Kaks aastat hiljem astun Pärdi seltsis üle ühe peene pealinnarestorani ukseläve. On meie üheksas pulma-aastapäev. Akna taga sillerdab õhtusoe päike, mis kuldab ümbrust ja muudab olemise õdusaks. Pärt kannab šikki musta ülikonda, valget triiksärki ja punast lipsu, mis harmoneerub omal moel minu õhulise siidkleidiga.
Šokolaadikoogiga lõpule jõudnud, tõstan taldrikult pilgu ja vaatan Pärdile otsa. Tunnen end hiigelsuure ja õnneliku vaalana, kes saab õige pea emaks. Nagu ultraheli näitas, peaks see olema poiss. Nime suhtes on meil veel mõningaid eriarvamusi.Üldjoontes oleme me Pärdiga ikka need samad inimesed, kes varemgi, kuigi vahepealne aeg on toonud ka mõningaid muudatusi. Näiteks olen ma oma iroonilisevõitu sõbra Süütundega ära leppinud ja kuulan tema filosoofilisi mõttearendusi hea meelega, kuigi meie jutuajamised on nüüd sootuks teistlaadi. Peamiselt noomib ta mind, et ma ennast liiga mugavalt ei tunneks ja Pärdil end ülemäära teenindada ei laseks. Vahel võtan teda kuuldagi. Pärt on hakanud vabadel õhtupoolikutel tervisespordiga tegelema ja tublisti alla võtnud, kuigi minu meelest ei peaks ta sellega üldse nii palju pingutama, kuna kerge tüsedus annab talle omajagu soliidsust juurde. Ta töötab ikka veel pangas, kuigi ma olen teda puhuti veennud ametit vahetama, kui ta leiab, et see pole päriselt valdkond, millega ta tegeleda tahaks. Kuid kuna Pärt sai hiljaaegu ametikõrgendust, et taha ta sellest loomulikult kuuldagi.
Mina tegutsen endiselt kaltsukaäris, kuigi pean perelisa tõttu peagi mõneks ajaks ohjad Reenale üle andma. Mu sõbranna tervitas seda võimalust suure entusiasmiga. Arvatavasti ei jõua kõige stiilsemad ja pöörasemad hilbud üldse poodi riidepuudelegi, vaid rändavad mõõduka vahendustasu eest hoopis tema riidekappi. Kuniks kliente jagub, pole mul selle vastu midagi.
Kristil on uus kallim. Nende suhe on alles algusetapis ja mu õde on uue partneri suhtes üpriski ettevaatlik ja umbusklik, kuigi minu meelest on Taavi täitsa lahe tüüp ja kordades etem valik kui Aivar. Ta ei peaks üldse nii palju põdema. Ma ei pea vist mainimagi, kuivõrd õnnelik oli Kristi, kui kuulis, et otsustasime Pärdiga kokku jääda. Ta lubas, et ostab lohutuseks endale kõik Rafi raamatud, mis kunagi välja antud, kuigi ma ei saa päris hästi aru, kuidas see mind lohutama peaks ja miks ta arvab, et ma üldse mingisugust lohutust vajan. Raff on minevik.
Kui ma nüüd Pärti korraks kõrvalt vaatan, märkan sootuks muud, kui toona, kaks aastat tagasi, mil seisime lahkumineku lävel. Sundi­matu hoiak, rahulolu, galantne väljapeetus, endiselt kilomeetri kauguselt hoomatav abieluseisus, kuid sedapuhku lisandub sellele faktile lisaboonus: õnnelikult abielus.
Pärt fikseerib mu uuriva pilgu ja naeratab küsivalt. Ta näeb välja nagu üks kõige õnnelikumaid mehi ilmas, mida ta ilmselt ongi. Mul pole talle kõige vähimatki ette heita, isegi mitte voodis. Ilmselt oli viga hoopis minu mõtlemises, nagu see vahel ikka olema kipub.

Tehingud sõbrahinnaga
„Pärt, sa oled ilus,“ tunnistan siira imetlusega.
Pärt kortsutab tehtult kulmu. „Kas koht on ülevalgustatud? Said sa päikesepiste?“
Pahvatan naerma. Kõlistan mahlaklaasis jääkuubikuid ja korraga kannustab mind tagant uudishimu.
„Ma tahaks ikkagi teada,“ tunnistan areldi.„Mida?“„Seda, mida Raff mulle vastas, kui talle sõnumi saatsin ja ütlesin, et jätan ta maha. Kas seal oli mingi roppus?“
Pärt teeskleb hämmeldust, aga mõistan, et sisimas on ta seda küsimust juba oodanud.
„Nii natuke jaksasidki uudishimule vastu panna? Kõigest kaks aastat?“ Ta toon on heatahtlikult pilklik. „Tahad sa seda tõesti teada, Piia?“
Lükkan jäätisepokaali kaalutlevalt eemale ja lausun aeglaselt: „Mitte et see midagi tähendaks, aga tahan tõesti.“
Pärt köhatab, naaldub seljatoele ja ütleb: „Olgu. Ta kirjutas vastuseks, et otsustas igaveseks tsivilisatsioonist eemalduda ja Amazonase džunglisse elama asuda.“„Tõesti?“ kahtlen. „Ürita veel kord.“
Pärt teeb, nagu mõtleks hoolega. „Veel võiksin ma rääkida vabatahtliku ennastohverdavast elust mõnes kriisikoldes. Kas see oleks piisavalt veenev?“
Vangutan tehtult pead. „Kuidas kõlaks vahelduseks tõde?“
„Tõde?“ Pärt kibrutab otsaesist, nagu analüüsiks sõna tähendust.
Õigupoolest ei suuda ma ikka veel uskuda, et mu mees ongi mulle nii muretult välja ladumas, mis teate mu kunagine armuke mulle jättis. Võib-olla olid seal mingid lamedad armusõnad, mille peale ta eales sattuma poleks pidanud? Mul on tõsiselt piinlik ja ma kahetsen oma uudishimu.
„Olgu, proovime.“ Pärt kiusab mind veel ühe viivu ja tunnistab siis: „Ta soovis sulle parimat ja lubas järgmise raamatu kirjutada sinust inspireerituna, kui sa pahaks ei pane.“
Kortsutan tehtult kulmu, kuigi tunnen samaväärselt suurt kergendust, et sõnum ei sisaldanudki midagi liiga sentimentaalset.
„Igavene jama ikka nende kirjanikega, kas pole? Topivad sind igasse fraasi sisse.“
Pärt naerab. „Jah, pankuritega seda muret ei ole. See-eest võin sulle pakkuda hulgaliselt sõbrahinnaga tehinguid.“
„Ma võtan need igal juhul,“ lausun. „Kõik, viimseni.“
„Oleme rääkinud.“

Kiiri Saar

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
anita 09.06.2016 13:52
keelatud vili tundub alati parem ,hea et kõik nii laabus ,pea meeles seda mees tasub selle sulle tagaasi ja see saab väga valus olema.ole tubli ja ole nüüd alati väga korralik .