horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Iga muu tööga teeniksin rohkem

Oksana on luuletaja, kuid tunneb end nagu ­joodik – alailma on vajadus perest eralduda, et oma mõte lõpuni mõelda ja kirja panna. Kaua ta niimoodi suudab?

„Elan ja mõtlen, manipuleerides küsimuste ja vastustega. Ja ei suuda end küsimustest lahti raputada tühja sõnapaariga „ei tea“. Ma tean alati. Näiteks ma armastan igasuguseid aastaaegu, kui saab käia ilma mütsita. Küsin endalt: „Miks?“ Ja vastan sügavmõtteliselt: „Müts litsub mu juuksed lamedaks ja muudab näo lootusetult laiaks.“ Aga rätikud mulle ei sobi... Mulle-ei-sobi-ei-mütsid-ega-rätikud. Sellest mitte eriti lohutavast kokkuvõttest võiks luua lausa luuletuse. Aga värsistan selle alles siis, kui olen täielikult novembri tusastest videvikutundidest läbi imbunud,“ pani naine mõttes kirja uue proosateose ridu.
Virutas siis mütsi peegli kõrvale lauakesele, raputas vabanenud juukseid. Lauluke keerutas kusagil ligiduses, tervitades kojusaabujat ja oodates hetke, et muutuda sõnadeks, nähtamatud luuleread hellitasid teda.

Pühkimata tolm
Ta lükkas toaukse lahti ja peatus lävel, vaimustudes aknataguste puude tumedast sinisest. Sulges enda järel ukse. Toetus seljaga vastu seina, võtmata palitut seljast, laskmata kotti käest.
Õhtu pani rõhud paika. Majade seinad justkui kaugenesid, aga valgustatud aknad, lumega kaetud karniisid ja katused jäid tühjusse rippuma, olles end kinnitanud pärnade latvadesse.
Okstesse olid jäänud lumemütsid. See aknatagune sinetus imes toa jõust tühjaks, alles jäid ainult mingid kokkupressitud hallid laigud.
„Just nii, valgust süütamata, heita voodisse ja magada.“
Puudutas lülitit. Elustas roosakashalli lühtri – tolmuse ja suveliblikatega kaetu –, kuplil olid pruunid põletusjäljed, mis tekitasid tunde marmorist. Põletusjälgedest moodustusid kaks inimkujukest, kes käest kinni hoides sammusid vapralt edasi tuhmil pinnal.
„Sügis on juba lõppemas, aga mina ei viitsi ikka veel taburetti ligemale nihutada ja tolmu pühkida.“
Köhatas, surudes alla kurgu valulikku külmetust, riputas koti tooli külge. Läks diivani juurde, aga ei istunud. Pöördus akna poole, aga ei hakanud kõike uurima, vaid kattis vaatevälja osaliselt kätega, et keskenduda kõige olulisemale.
„Aknatagune sinetus ja tubade kollakas kuma võitleb omavahel, püüdes välja selgitada, kes jääb valitsema. Aken pole praegu üksnes aken, vaid on vastupidav nagu sein... Sein... Ja see sein lausa ripub... jaa-jaa... vanadel tapeetidel. Kõik luuletuse koostisosad on olemas, ainult need õiges vahekorras kokku panna!“

Üha mõttekatkestused
Ta haaras juhusliku paberilehe, mis oli käeulatuses, juhusliku punase pliiatsi, kiirustas laua juurde. Vabastas küünarnukiga koha kaoses, kus oli igasugust pudipadi – pudelikesed tablettidega, dokumendid, ja muusikaplaadid, määrdunud sedelikesed igasuguste ülesannetega. Avatud, aga lugemata raamatud põrkasid ta liigutusest ohtlikult kokku tassi külma teega, nii et see jäi kõikuma lauaservale.
Naine keskendus seinale enda ees. Luuletus peksles ta ees nähtamatute tiivakestega, õrritas kättesaamatusega, soovides samas kirglikult olla kinni püütud. See kirg kandus üle kirjutavale käele.
„Novembri videvikes on rohkem väsimust... uni keerutab pidevalt silmade ees... Jäi... meil... Uue aastani jäi veel õige veidi... Ei, väsimust pole mitte rohkem, vaid see on sügavam! Novembri videvikes on väsimus sügavam... Jäi... Silmade ees... Pole jõudu enam... silmadel... Sinine atlas. Lühikesed päevad, lõputud, piiritud, haaramatud ööd lühikese une tükikestega. Ei, mitte tükkide, vaid paikadega! Öö on paigatud lühikese unega. Ja elu, mis koosneb mõttepunktidest, külmetunud ja ebatruu...“
Ta vaatas hajameelselt aknasse. Sinetus oli tihenenud pimeduseks. Toavalgus väljus sest heitlusest võitjana, paljastades elutõe. Ukse taga kõlasid laste hääled, nende naerud, sosinad, kolistamised.
Kõik need hääled saabusid majja Oksanast märksa hiljem. Veidi enne neid ilmus ta koju kasuvend Jura ja tuba justkui lapsendas ta samuti. Vanaema pärandusena oli alles voodi, mida kasutati diivanina. Sellel lamades silmitses Oksana lapsepõlve lühtri laialivalguvaid kontuure.
„Kartulid on valmis,“ pistis Ženka pea ukse vahelt sisse. „Isa helistas, tuleb hilja... Aga miks sa palitut seljast ei võta?“
„Jajah,“ kattis ta ruttu peopesaga kirjutatu ja viskas mantli diivanile. „Ma kohe tulen.“
Vaatas uuesti akna poole. Värvilised tuled pimeduses. Akent polnud enam olemas. Silmitses katkendlikke ridu, istus, haaras uuesti sihikindlalt pliiatsi:
„Minu elu kulgeb akna juures...“
„Tulen!“ pahvatas ta pahaselt vastuseks uuele kutsele.

Vaenulik liikumine ukse taga
Nii vähe oli jäänud, et sõnadest saanuks luuletus. Ta tahtnuks ümber kirjutada, viimistleda, aga istus köögis oma tavalisel kohal, selg koridori poole, ja sõi kartulit, vastates loiult laste lobisemisele.
„Tuleb lõpetada iga hinna eest. Eralduda vähemalt tunniks. Justkui mingi joodik! Kogu aeg ootan hetke, kui saab kõik kõrvale heita ja... Alkohoolik tahab kogu aeg. Kui hästi ma teda mõistan,“ mõtles naine nukralt ja lisas valjusti: „Tänan. Lähen tukastan pool tunnikest. Ärge tulge mind iga minut segama nagu teil kombeks. Nii on võimatu puhata!“ käsutas ta ja lõpetas leebemalt. „Nõud pesen mina.“
Teadis, et ei pikuta. Palavikulist külmavärinat oli võimalik vaigistada ainult kirjutamisega. Sulges ukse, keeras ettevaatlikult võtit lukuaugus, kustutas laevalguse. Varga liigutustega nihutas tooli laua juurde, seadis lambivarju paremini pirni peitma. Ta liikus ringi kikivarvul, püüdes mitte reeta oma tegelikke kavatsusi juhusliku müraga.
„Ma tean täpselt, mida tahan. See on nii kütkestav – teada, mida tahad, ja teada, kuidas seda teha...“
Ta lükkas sellegipoolest alustamist edasi. Nautis õnneliku kannatamatuse hetke. Võttis välja terava pliiatsi, märkmiku, mille lehed olid täis varasemaid luuleridu. Kirjutas ümber, samaaegselt uuesti läbi elades kunagise loomishetke meeleolu, nautides iga värssi, rida, sõna. Luges üle, liigutades huuli, rõõmustas riimide üle, mis sobisid täpselt õigesse kohta. Ja kuulatas samas tähelepanelikult vaenulikku liikumist koridoris, et kohe üles hüpata, kui mees on koju jõudnud. Abikaasat ei tohi ometi vastu võtta suletud ukse taga.
Kõik ei õnnestunud, aga kokkuvõttes jäi ta rahule, siht oli saavutatud. See tunne, mille temas oli tekitanud sinetav aken nagu... tihe sein! See oli olemas.
Seejärel oli peas sametine tühjus. Pea oli äkki justkui tühi hall tuba ilma akendeta, ilma valguseta - ainult seinad ja põrand, lage pole näha ja toakõrgust pole võimalik ära aimata. Hall tuba ei saa muutuda veel tühjemaks, alles hommikul naaseb sellesse kogu naise isiklik universum. Seinad haihtuvad, lagi lendab kõrgustesse ja jälle avaneb taevas.

Ainult ajud, millest pole kasu
Ta tiris välja padja. Heitis diivanile. Lebas, vaadates ilma ühegi mõtteta lüstri pinnale joonistuvaid inimfiguure ja end lambi vastu surnuks pekselnud liblikaid, kuulatas hoovi ja maja õhtuseid helisid.
„Kas panna pealkiri? Kui see ei sündinud koos luuletusega, siis enam seda välja ei mõtle. Jäägu selleks esimesed read... „Novembri videvikutunnid“. Pealkiri peaks ju midagi lisama. Ja kui ei lisa, siis on üleliigne,“ ta oleks tahtnud rahuneda, tukastada, kuid ei suutnud, sest jälle painas teda ammune kahtlus: „Koolis hinnatakse kõiki hinnete põhjal. Edasijõudmine on tarkuse kriteerium. Ja mina olin ainsana tark. Me kõik lõpetasime instituudi, aga ainult mina kaitsesin väitekirja. Praegu on kõik oma tööga rahul, aga ainult mina jätkan kahtlemist, et ei tegele sellega, millega vaja. Minus pole midagi head, peale ajude, aga need pole kellelegi vajalikud. Isegi mitte mulle endale. Ja kõik see, mida nad suudavad teha, pole samuti kellelegi vajalik. Isegi mitte mulle.“
Väsinud peas hakkas kõik ringi keerlema, oleks tahtnud selle vastu seina purustada ja aju peopesale võtta, et mitte enam mõtiskleda, arutleda, meenutada: „Ma ei mäleta ennast ilma fantaasiate ja luuleridadeta... Muudkui hiilin poolsalaja edasi, luuletan nagu varas... Kas mu luulekogud on seda väärt? Perekassasse tooks rohkem lisa iga muu töö. Miks ma siis loobuda ei suuda?“
Koridoris kõlas abikaasa rõõmus hääl. Naine hüppas voodist ehmunult püsti ja keeras ukse lukust lahti.

Galina Štšerbova
Reet Kudu tõlge

0 kommentaari Lisa kommentaar