horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Igal ööl toimub meie magamistoas tragöödia

Armastus on suur, aga seks jätab soovida. Kas sellisel abielul on lootust, küsib õnnetu naine, kes verinoorelt ja suurest tundest lähtudes mehele läks.

Võib-olla šokeerib mu pihtimus kedagi, võib-olla pannakse seesugust avameelsust pahaks, aga kindlasti on mõnel naisel minust vast kahju, ja võib-olla õpib keegi minu kogemusest midagi.
Olen 33aastane, igati sile ja normaalne naine. Mehele läksin juba kaheksateistkümneselt, olles oma mehega enne seda kaks aastat tuttavad. Mina nimelt olin kasvatatud ja iseenesegi veendumuse kohaselt selline vanamoodne tüdruk, kes ei pidanud võimalikuks enne pulmi süütust kaotada. Isegi mitte oma tulevasele mehele, ammuks kellelegi teisele. Pealegi armastasin oma meest hullupööra, ja armastan praegugi.

Näiliselt ideaalne paar
Esimesed paar kooseluaastat ei möödunud päris pilvitult. Üksjagu närve kulus mõlemal teise ja iseenese iseloomu lihvimiseks, oli ka rahaprobleeme, aga saime kõigega hakkama. Paari aasta pärast sündis meie tütar, ostsime hea korteri, mees sai tasuva töö, nii et kõrvalt vaadates olime suisa ideaalne paar ja korralik perekond. Aga sestpeale hakkas minu enesega toimuma niisuguseid muutusi, mida ma seni polnud osanud aimatagi.
Ilmselt oli asi selles, et naisena sain küpseks alles pärast lapse sündi, sest enne seda polnud seks mulle kuigi tähtis. Alguses ajendas mind vast uudishimu, mida aeg edasi, lähtusin peaasjalikult sellest, et mehele meele järele olla. Aga siis korraga hakkas mu keha nagu üles ärkama. Hakkasid tekkima uutmoodi konkreetsed vajadused, mida mu abikaasa, nagu välja tuli, ei suutnud rahuldada.
Tema nimelt on alati olnud väga seksialdis, valmis sellega tegelema rohkemgi kui kord päevas. Asi on aga nimelt selles, et teda ei jätku rohkemaks kui mõnekümneks sekundiks. Esialgu teesklesin, et mullega sellest piisab, hoidsin oma emotsioonid vaos, või isegi rahustasin teda, et küll järgmine kord läheb paremini.
Siis vahepeal, kui iseseisvus taastati, saime hea juhuse välismaal töötamiseks. Sõidud, sisseelamine, ülipikad tööpäevad jne lükkasid mu äsja ärganud kired ja tundlikkuse mõneks ajaks jälle tagaplaanile, aga ega need sellepärast kusagile kadunud.

Helena Niitmaa
Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar