horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Õiglase maailma piiril

Autot tabanud tehnilisest rikkest võib kujuneda traagika või hoopis uute võimaluste ja arengute kaskaad.

"Olgu taevas tänatud, lõpuks ometi mingi elumärk," lausus keskealine dressides mees mööda metsarada jalutades iseendale. Ta oli sihitult, lootuse kaotanuna ekselnud tunde üha hämaramaks muutuvate metsasalude vahel. Talle jäi arusaamatuks, kuidas see kõik oli temaga juhtunud, ent tal polnud enam võimalik autos ööbida.
Kitsas sõidutee, kusagil tundmatuses, keset tihedaid kuuse- ja männisalusid, oli hüljatud. Seal seisis üksnes tema auto, mis ei käivitunud. Mitu ööpäeva sõidukis maganuna, lootis ta, et keegi temast mööda sõidab, kuid see paik oli lõplikult inimkonna poolt kõrvale heidetud. Veevarud hakkasid lõppema, viimased leiva- ja saiaviilud olid möödunud õhtu ainsaks kõhutäiteks.
Nüüd oli ta terve päeva mööda metsa ringi seigelnud, lootuses jalutades kuhugi välja jõuda. Kohvrist, millesse pakitud reisiks vajalikud esemed, haaras ta endaga teele seades hunniku erinevaid riideid, rebides need ribadeks. Nendega märgistas teeline oma rada, sidudes rõivatükid puude, metsataimede, põõsaste külge, et tagasitee autoni oleks kergesti leitav. Kusagil pidi ju keegi ka selles hüljatud paigas elama, kuigi maanteeääred olid rohtu kasvanud ja niitmata. Pajuvõsa rajas võidukalt teed kõikjale, vaheldumisi ohakate ning nõgestega.

Kus suitsu, seal inimene?
Takjad hakkasid pükste külge. Nahk sügeles ebemeeldivalt. Mees kiskus neid riiete küljest, silme ees kindel suund - taeva poole tõusev suits. Juba tundis ta ninasõõrmetega hurmavalt magusaid lõhnu. Sihtkoht ei saanud enam väga kaugel olla.
"Kus on suitsu, seal peab olema inimesi. Seal peab olema maja, korsten, lõkkeplats. Seal peab eksisteerima tsivilisatsioon," kinnitas rinnuni ulatuva võsastikuga võitleja.
Üsna vaikselt kuuldus temani tundmatu lauluviis. Kindlasti oli see eesti keel, kuid need sõnad, harmoonia olid tema jaoks võõrad. Nendel helidel polnud seost kaasaegse popmuusikaga, mida mees oli veel mõned päevad tagasi raadiost kuulanud, kui autoga Läti poole suundus.
Pikkade, imeliselt säravate juustega naine pööras pead. Ta vaikis hetkeks, märgates enda poole liikumas tundmatut. Püsti tõustes hüüdis naine: "Mida te tahate? Kes te olete? Miks te siin olete? Kes teid saatis?"
Mees seisatas. Ta oli ehmunud.
"Kes te olete? Mida te minust tahate? Kes teid saatis?" ei jätnud hetkeks vakatanud naine arupärimist.
"Vabandage, proua, mul on abi tarvis," vastas mees kohmetult. Ta tundis, et teda rünnatakse, mõistmata, miks keegi tema suhtes võiks nii vaenulik olla.
Naine silmitses tundmatut umbusklikult. Talle vaatasid otsa segaduses rohelised silmad. Mehe pruunidesse, suurte lokkidega juustesse olid kogunenud männiokkad. Mustad dressid mehe seljas tundusid eemalt vaadates puhtad ning kilekotist välja paistnud riideräbalad samuti ohututena. Siiski haaras noor naine maast toeka kaika, eemaldus paar sammu, jäädes suurte silmadega võõrale ähvardavalt otsa jõllitama.

Elektrita maja ja rase perenaine
Mees taganes samuti meetrite kaupa. Esialgu lõi ta silmad maha, seejärel tõstis need taeva poole, kust silmapaar liikus aeglaselt kividega ümbritsetud tulekoldele, millel pada. Sealt tõusis kuuma auru, levitades mesimagusaid aroome.
Kahekümnendates naine – pruunide silmadega, maani ulatuvas laias tumesinises kleidis, mida kattis must hõlst, jälgis mehe pilkudemängu.
"Kas sul on nälg?"
"Pisut. Sõin viimati eile õhtul. Mu auto läks katki. Ma ei tea, kus ma olen. Kõndisin terve päeva, et leida mõni inimene, aga siin ei ela kusagil mitte kedagi. Nägin suitsu taevasse kerkimas ning seadsin sammud selle suunas."
"Kust sa tuled?"
"Saaremaalt."
"Mida sa siin teed? Kas sind saadeti siia? Kes saatis?"
Mees vastas kohmetudes: "Ei, ei, keegi pole mind kuhugi saatnud. Ma pidin Lätti sõitma. Ühte väikesesse külla, mille nime ma enam ei mäleta. Mu kaart. Kõik mu asjad on autos. Vaatasin kaardi pealt kõige lühemat teed, valisin selle ja eksisin. Või, või ma ei tea, kas ma eksisin, aga igal juhul mu auto läks katki. Magasin mitu ööpäeva autos, kuni toit, vesi said otsa ja täna hommikul otsustasin jalgsi abi otsima hakata."
"Miks ma sind uskuma peaksin?"
"Miks ma peaksin sulle valetama? Mul on mobiil kaasas. Kui ma saaksin telefoni laadida ja oma asukoha kuidagi kindlaks teha, siis pöörduksin oma auto juurde tagasi ning jääksin abi ootama. Kas sa saad mind aidata, palun?"
"Siin ei ole elektrit."
"Aga maja? Siin on ju maja. Kas majas ei ole siis elektrit?"
"Jah, majas ei ole elektrit."
"Sa siis ei ela siin?"
"Miks sa seda küsid? Miks sind huvitab, kus ma elan?"
"Vabandust! Palun vabandust! Mind ei huvita, kus sa elad, aga sa... Sa oled ju... Rase!"
"See pole sinu asi!"
"Vabandust! Ma ei taha sinu ellu tungida. Mul on vaja ainult teada, kus ma olen, ja kuhugi jõuda, et ma autoabi leiaksin."
"Sa oled metsas. Siin ei ole autoabi," hakkas seni tõsisel ilmel olnud naine südamest naerma.
Naine liikus tulekoldele lähemale, loopides sinna pilpaid. Ta keerutas pajas kulbiga mingit ollust, asetas kulbi puupakul asunud kangatükile, osutades lõkke juures asuvale puidust pingile, lausudes võõrale: "Võta istet. Ma toon kruusi ja toast süüa. Sa ju ütlesid, et oled näljane."

Raivo Kaer

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar