horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Ilmselt ei peagi abielluma armastuse ajel...

Minu lugu on kunagise armukese pihtimus, ja küllap eelkõige enese õigustamiseks. Aga ehk on sellest ühtteist õppida mitte üksi armukestel, vaid ka seaduslikel naistel.

See sai alguse siis, kui 22aastasena oma iseseisvat elu alustasin. Mees, minust kolm aastat vanem, oli esimesel aastal lihtsalt mu kolleeg, nagu iga teine. Aga siis sattusime ühel firma peol vestlema. Mäletan, kuis ma teda imetlesin, ja kuis ta mind vaimustas. Sellega, et olles paar-kolm tundi pidutsenud, mõõdukalt joonud, tõusis ta püsti, ütles tänutoosti ja vabandas, et peab nüüd minema koju – oma naise juurde. Sellise suhtumise avalik kuulutamine on ju ammu haruldus.

Oli ju minulgi õigus oma ­kohale päikese all
Me elasime ühes ja samas linnaosas, sestap viis ta mu sageli autoga koju. Rääkisime temaga kõigest – kumbki oma lapsepõlvest, elukäigust, maailmas toimuvast, oma unistustest ja mõtetest. Temaga arutlesin tõrgeteta isegi kõige isiklikumaid probleeme. Aga mingit n-ö sädet polnud kummagi poolselt. Olime sõbrad, või nagu vend ja õde.
Aga siis tuli kord ühe kolleegi sünnipäev. Pidu tõusis taevani, ja siis korraga, kõikide ees, embas ta mind, suudles, ja kuulutas, et siitpeale on talle kõik kama – ta armastab mind ega karda seda tunnistada kellelegi, kaasa arvatud ta oma naine!
Loomulikult olin jube ehmunud. Põgenesin sealt otsekohe ja ei osanud midagi arvata. Samas olin aga jube õnnelik, aga ka õnnetu ühekorraga, sest teadsin, et tema sõnu ei tohi ma tõsiselt võtta.
Aga sestpeale läks kõik nagu unenäos. Ta kutsus mind salakohtamisele, kinnitas, et rääkis tõtt, külvas mu üle lillede ja kingitustega. Lõpuks lasin end kaasa viia – tunnistasin tallegi, et armastan. Ja vältisin endamisi mõtlemist sellele, et teise naise õnne varemetele oma õnne ei ehita – oli ju minulgi õigus oma kohale päikese all. Pealegi polnud ma seda vägisi võtnud, nii et otsustasin täiel määral nautida seda, mis mulle antud.
Meie romaan kulges väga tormiliselt, see oli nii peadpööritav, et olin õnnest lausa segane. Mäletan, et isegi suurimad moraalijüngrid meie tutvusringkonnast rõõmustasid meie õnne üle – ju ei tekitanud kahtlusi meie armastuse ehedus.

Elu, armastan sind!
Aga siis saabus päev, mil sellest sai teada tema naine. Helistas mulle, ütles küllalt krõbedalt välja kõik, mida oodata oli. Vastasin nii napilt ja viisakalt kui iganes sain, kinnitades, et selles pole süüdi mitte üksi mina.
Sestpeale hakkasime kohtuma harvemini ja ette plaanimata – kuidas õnnestus. Proovisin korduvalt kõigele lõppu teha, jõudsime selles isegi üksmeelele, läksime lahku ja... kohtusime jälle. Mis ja kuidas see kõik oli, pole võimalik sõnades kirjeldada. Küll õnnetu, aga siinsamas olin jälle nii jäägitult õnnelik, et tahtnuksin hõisata kogu maailmale: elu, armastan sind!
Mind täitis lõpmatu tänutunne selle mehe vastu kõige selle eest, mida ta võimaldas mul kogeda. Me ei rääkinud kunagi ei tema naisest ega sellest, millal ja kas ta lahku läheb, kas hakkame koos elama... Aga loomulikult olin õnne tipus, kui ta ühel päeval teatas, et järgmisel korral tuleb n-ö koos asjadega, sest nii see ju lõpmatult kesta ei või. Oli aeg minulgi üks selge otsus teha, sest ka mul oli tema jaoks varuks üks õnnestav uudis. Pidime sel päeval linnas kohtuma, et koos minu juurde tulla.

Kohusetunne oli tugevam
Kohtusimegi, ja juba esimesest hetkest oli tunda, et midagi on teisiti. Mul ei tarvitsenudki pinnida – ta  teatas mulle, et peab oma otsust praegu siiski muutma, kuna ta naine on rase! Pärast 7aastast abielu, nurjunud katseid ja lootusi. Loomulikult sain temast aru, ja jätsin enese teada selle, et olen minagi rase.
Minu jaoks oli see lõpp. Paar nädalat hiljem tegin abordi ja kirjutasin töö juures lahkumisavalduse.
Ta ei tulnud nädalaid, aga siis ometi... Needsin ennast ja teda, aga võtsin ta jälle vastu, sest mõistsin – ta tõepoolest armastas mind, lihtsalt kohusetunne oli tugevam.
Andku looja mulle andeks, mida kõike mõtlesin, oodates tema naise sünnitamisaega. Soovisin, et ta ometi aru saaks, ta mees ei armasta ju teda, soovisin isegi, et ta sureks. Sest miks pidanuks tema elama, kui mina oma süü juba kinni maksin oma lapse hävitamisega.
Valu oli nii suur, et valdas mind nagu narkootikum. Ma ei suhelnud ei endiste kolleegide ega sõpradega, ma ei käinud kuskil, ei söönud, joonud ega maganud. Ilmselt vaid primitiivne elutahe oli see, mis sundis kuulda võtma tuttava psühhoterapeudi nõuannet – võta end kätte, hetkel ei aita sind keegi peale su enese!
Arvatavalt oli tõehetkeks üks hommik, mil enesele peeglis otsa vaatasin. Ma ei tundnud end ära – seda näiliselt 40aastast vaevatud olendit, räämas, kustunud, justnagu sootut...

Siis võtsin end tõesti käsile
Keelasin enesele mõelda kõigest, mis oli, sisimas alati usklikuna palusin andeks kõik, mis valesti tehtud. Kuigi kirikus polnud ma pärast keskkooliaega käinud, käisin nüüd mitmes, ja süütasin aina küünlaid, paludes andeks ei kelleltki muult kui oma sündimata lapselt.
Nõustusin senisest palju niruma töökohaga, hakkasin tasapisi suhtlema endiste A-järgu sõpradega. Meestest ei mõelnud üldse, aga kui sain kokku vana koolipõlve-armastusega ja kui temaga mõni aeg suhelnud olime, nõustusin otsekohe, kui ta mulle abieluettepaneku tegi.
Nüüd on meil tore perekond, 2aastane poeg, ja tütar sünnib vast jõuludeks. Mu mees on kullatükk – mitte üksi esinduslik ja lugupeetud, vaid inimesena just nii eetiline ja mõistev kui minu seisukohast üldse olla võib. Meil on korralik kodu ja kõik hästi. Samas ei häbene ma tunnistada, et kui ma üldse kedagi armastanud olen, ja jään igavesti armastama, siis ikka ainult seda ühte, kes meelest ei lähe ja keda ma ei püüagi unustada. Ma ei kanna kivi põues ja soovin, et temal ja ta perel kõik ja alati hästi läheks.

Abielu, mis toetub mõistusele
Nüüd, varsti juba 30sena, arvan, et ilmselt polegi perekonna loomiseks vaja mingit metsikut kirge, vaid kainet mõistust ja südametunnistust. Kes teab, kas minu kooselu TEMAGA oleks õnnestunud, kui oleksime ühe katuse all elanud. Ja kas oleks minu uim lõppematult samasena püsinud, teadmises, et olen teiselt naiselt röövinud õnne.
See ongi iva, mis ma oma pihtimusega öelda tahtsin. Aga ka seda, et seaduslikud naised võiksid oma meeste armukestesse halastavamalt suhtuda. On nendegi seas neid, kes ei nõua midagi – ei „äravõtmist“ ega varandust, vaid ainult seda kübekest ehedat õnne, millest unistab ju iga naine, mida mäletab ja mille eest oskab tänulik olla...

Viktoria Lass

0 kommentaari Lisa kommentaar